Suvised aiatööd

Meil oli väga sulnis pikk nädalavahetus. Peale eelmise postituse avaldamist läksin sooja päikese kätte aeda ja hakkasin vaarikaid rohima. Jeesus, kus need olid alles rohtu kasvanud! Meil pole aiaga tegelemiseks just ülearu mahti, sest töö, lapsed, maja ja üleüldine ellujäämine selles haiguste virvarris on prioriteet olnud. Mees küll toimetab aias nii palju kui saab, aga mina pole sel hooajal ülearu palju sinna jõudnud.

Nüüd reedel, nii kui korra käed selle umbrohu külge sain, tuli mul hoog sisse. Lapsed ärkasid ega lasknud mul eriti palju rohida. Kaur tuli ja küsis seitseteist korda järjest, mida ma teen. Aga ma ei andnud alla ja läksin õhtul kell üheksa edasi rohima, kuni terve vaarikahekk oli puhas.

"Meil on kõblast vaja!" ütlesin ma mehele reipalt. "Ma tahan nad üle ka kõblata. Ja kiviktaimla. Ja meil on kiviktaimlasse kive vaja."

Laupäeva hommikul kell pool üheksa pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pikakari randa, Paljassaarele kive korjama. Mina sõitsin, mees ütles, et mul on linnasõidu praktikat vaja. Laupäeva hommikul on tõepoolest väga hea aeg linnas sõita, sest teisi autosid peaaegu polegi. Sulnilt veeresime randa ja asusime kive korjama. Hea valik oli, sest seal on ilus kivine rannaäär. Üldse oli hästi sulnis seal toimetada: lapsed kilkasid, laine veeres varvasteni, mõned hullud inimesed juba ujusid ka vees. Tegid midagi talisupluse sarnast, mütsidki olid neil peas.

Kodus panime lapsed lõunaunele ja ma läksin kõplasin vaarikad üle, siis kiviktaimla üle ning viskasin sealt välja kõik umbrohud - ja nendega koos kogemata ka mehe istutatud pisikese piparmündi ja nõmm-liivatee. Mees ei teinud suuremat kära ja läks istutas nad vaikselt tagasi :D

Kallasin kivid kuhja sinna keskele ja leidsin, et meil on neid veel megalt juurde vaja. Nüüd peame igalt poolt endale kive jahtima hakkama. Sinnasamma randa teeme ka kindlasti ühe treti veel.

Leidsin, et mul on kohe nüüd ja praegu vaja mingeid lilli sinna taimlasse. Seal on erinevaid taimi, aga ükski veel eriti ei õitse. Suuremas osas on seal lihtsalt veel tühjus ja muld, eriti peale seda, kui ma umbrohud välja juurisin. Sõitsin Maximasse ja ostsin sealt lihtsalt koguse erinevaid potitaimi ja lillesibulaid ning istutasin nad kõik kohe maha kah. Mees vaatas mind veidi rabatult. 

Ma teen kas mitte midagi või KÕIKE. Vahepealset pole.

Aga nüüd on aiasoolikas peal küll. Aias toimetamine teeb õnnelikuks.

Rahulikkuse kink

Möödus terve nädal, mil sain rahulikult tööl käia. Täna on Kauri lasteaed kinni - õpetajatel on arenduspäev. Võtsin töölt vaba päeva ja jätsime Itibuu ka koju. Mees märkis hommikul, et Kauril nina jookseb. Ahhaa! mind ei huvita! Nagunii oleme kodus! Tema järjekordne katse saboteerida mu tööelu kukkus läbi.

Mees on oma vanema poja põhikooli lõpetamisel. Mul on kahju, et mina ei saa seal praegu olla, sest põhikooli lõpp on tähtis samm elus. Aga Kaur on täna kodune ja temaga pigem ei hakanud sinna ronima.

Ma olen täna nii rahulik. Kui ma olen neli päeva järjest hommikul tööle saanud minna, siis on mu tass täis. Ja olen bussile sõitnud rattaga, mis samuti on megamõnus. Ja üks õhtu käisin kinos. Kui mul endal on kõik emotsionaalselt korras, siis ma olen tähele pannud, et ma laste peale üldse ei ärritu. Ma lohutan neid, kui nad tulevad kaheteistkümnendat korda järjest nutuga, et said haiget, ja mina üritan kolmveerand tundi juba kööki korda teha. Ma teadvustan nende tundeid. Ma ei lähe endast välja, kui nad midagi tegemast keelduvad, mis parasjagu päevakavas on - ma lihtsalt ootan paar minutit, kuni nad ise selle tegemiseni jõuavad.

Lapsed vajavad lihtsalt vanemat, kellel on endal suures plaanis kõik hästi ja kes on oma vajadused täitnud. Siis on õhkkond rahulik. Siis on iga lapse jonnihoog minu jaoks ainult see, mis ta on: väikelapse jonn. Normaalne areng. Ma ei võta seda siis isikliku rünnakuna enda vastu.

Kui ma olen mitu päeva järjest päeval haigeid lapsi karjatanud ja siis õhtuks tööle läinud ning poole kaheteistkümneni töötanud... siis asjad nii ilusti ei ole. Siis ei ole mul rohkem endast midagi anda ja ma saan täitsa lihtsate asjade peale närvivapustuse.

Just äsja hakkasime lõunaunele sättima. Lapsed mängisid plastiiniga ja teatasid, et nemad magama minna ei taha. 

"Iti, lähme sinuga siis enne üles," ütlesin tema poole käsi sirutades.

"Ei taha üles!"

"Iti, sa ei pea siis üles minema," ütles Kaur kõrvalt rahustava häälega, umbes nii, nagu mina ütlen lapsele, kes hüüab, et tema liha süüa ei taha, et ta ei pea siis sööma, aga ma taldrikule panen ikka.

Püüdsin mitte muiata, et neid mitte julgustada, ja mõtlesin, mis ma siis teen, lasen neil edasi mängida? Ootasin minuti ja Kaur täitsa ise pani oma plastiliini kokku ning hakkas trepist üles minema. Üleval vaidlesime leebelt, kas laps peaks enne uinakut pissil käima või ei. Jälle ma ei teinud rohkem mitte midagi, vaid ootasin minuti ja läksin tegin Iti toas akna lahti, kui Kaur jälle ise vannituppa kiirustas, pissil ära käis ja voodisse ronis.

Aga seesama olukord - laps keeldub potil käimast - on mind korduvalt väga endast välja ajanud, karjuma ja lakse andma pannud. Kõik sõltub enda taustaolukorrast.

Ka Iti uinus nagu naksti ning nüüd ma naudin siin vabadust ja mugin magusaid maasikaid, sest mees tõi neid eile terve kastitäie. Ja kaks karpi kirsse! Suvi on.

Ja sellal, kui lõuna pool Eestis on sirelid ammu ära õitsenud ning meil siin põhjas õitsevad viimaste päevade tuhmunud viisil, on meie aia pisikene sirel, eelmisel aastal istutatud, just äsja õide puhkenud! Tal on ilusad suured roosad õied ja ma imetlen neid iga päev. Nägin õiealgeid, aga need ei tahtnud ega tahtnud puhkeda. Mõtlesime juba, kas sirelil nii nõrk olla, et see aasta veel ei õitsegi, aga siis õnnistati meid paari päikeselisema ilmaga ja sirel võttis oma noored jõuvarud kokku. Algul oli lahti üks õis, järgmisel päeval kolm, nüüd on terve trobikond!

Kaur laulupeol

Kauri lasteaias toimus ülelasteaialine laulupidu. Tulin rõõmsalt töölt juba enne kolme ära ja mõtlesin, kui tore, et mul on töökoht, kust ma saan laste üritustel käia. Maikuus ja juunis on päris palju olnud lasteaiaüritusi, mille tõttu tulnud varem töölt ära tulla, ja mul on see võimalik! See on luksus. Mu eelmisel töökohal ma lihtsalt ei näe, kuidas ma oleksin näiteks kell kolm ära saanud tulla. Töö tahtis tegemist ja elu poes kees mühinal. Ainsad korrad, kui ma kolme paiku toona lahkusin, olid mõned reeded, kui läksin nädalavahetuseks reisikesele ja suundusin bussile.

Rahvast oli staadionil palju ning kuigi ma olin väga vara kohal, avastasin ürituse hakkades, et Kauri rühm ja üldse kõik lapsed nihutati nii palju paremale poole, et ma Kauri üldse ei näinud. Kõik emad-isad, õed ja vennad tegid rahvasterändamise paremale poole pinkidele ning mul andis leida kohta, kust ma üldse Kauri näeksin. Seisin kikivarvukile kellegi selja taha ja piilusin oma boyot. Teravsilm Kaur õnneks leidis mu rahva seast üles, naeratas laialt ja lehvitas innukalt. Näitas oma õpetajale ka, et seal on minu emme.

Kui üks pingirida allpool istekoht vabanes ja ma sellele istuma vupsasin, panin tähele, et Kaur jäi tõsiseks ega lehvitanud enam üldsegi vastu. Sain aru, et väikelapsed ju teadagi ei leia mitte kunagi mitte midagi kuskilt ka juhatuse järgi üles - ning ka Kaur oli harjunud otsima minu peanuppu kõrgelt teiste selja tagant ega teinud märkamagi palju suuremat mind üks meeter allpool. Ega midagi, lehvitasin nii innukalt, kuni ta mind jälle nägi ja jälle nagu sajavatine pirn särama lõi. 

Laule laulis ta ilusti kaasa ja liigutusi tegi ka omas rütmis, üks sekund peale suuremaid lapsi :D Ta oli nii armas ja asjalik, et ma tundsin suurt õnne südames. Alles oli ta mul pisikene beebikene süles ja nüüd on suur asjalik poiss, kes lasteaia üritustel osaleb ja oma rühmast kõige rohkem kaasa teeb. Ja kui oluline see on lapse jaoks, et emme sellisel üritusel olemas on! Kuidas ta mind ühtelugu silmadega otsis ja kuidas peale peo lõppu mulle sülle kihutas ja kõigest väest kallistas! Mind oleks nagu kahurikuul tabanud.

Pärast õhtusööki toimetas mees lastega terrassil uut istutuskasti ehitada. Kaur küsis endale ka mänguhaamri ja läks koos issiga kopsima. Andsin Itile mängukruvikeeraja kätte ja käskisin kaasa lüüa, aga Iti otsustas taastoota soorolle ja läks hoopis mängukööki mullast hernesuppi valmistama.

Igal õhtul peale õhtusööki koristan mina köögi ja lähen tegelen ülemisel korrusel vana ja uue pesuga, sellal kui mees lastega aias müttab. Lapsed leiavad endale ise tegevust ja lihtsalt askeldavad. Mul on süda nii rahul, et nad on praegu tundide kaupa õues. Vaatan neid ülevalt Kauri toast pesu lapates ja tunnen lihtsalt õnne.

Oleme vaikselt, emme

Läksin Itile lastehoidu järgi, kell oli juba kolmveerand viis, mis on Iti tavapärasest pealekorjamise ajast mõnevõrra hilisem. Sest mina tahtsin tulla linnabussi pealt maha tulles hoopis rattaga koju ja siis jala lapsekäruga lastele järgi minna. Tavaliselt ma lähen varahommikul autoga alevisse, pargin ja lähen bussile, ning õhtupoolikul kohe sealt auto peale, poodi ja lastele järgi. Aga mulle ei meeldi üldse neid väikseid käike autoga teha, vaid jala või rattaga käia. Praegu on õues nii ilus ja soe, megamõnus. Hakkan igal võimalusel nüüd autot vältima.

Iti igatahes ootas mind rühmaruumis, nutuvõru suu ümber. Esikus oli parasjagu kolm teist last oma vanematega lahkuma sättimas ja Iti oli arvatavasti maru õnnetuks läinud, et miks temale siis keegi järele ei tule, kui kõigile tuleb.

"Tahan juba koju," ütles Iti õnnetult. Mul läks süda suurt hellust täis, krabasin ta sülle ja musitasin üle. Kes see on oma emmele nii kallis? Kes see oskab end juba nii ilusti väljendada? 

Itil on viiesõnalised laused juba tavaline, ja sõnavara on rikkalik. Rõõm on kuulda, kuidas nad Kauriga üksteise võidu lobisevad (ja vaidlevad, üksteisega ning meile vastu).

Õhtul panin mina Iti voodisse. Iti heitis maha pikali ja rääkis mulle midagi rohelisest elevanthundist, kes talle hommikul haiget oli teinud.
"Ei taha elevanti hunti," ütles Iti veenvalt ja hõõrus silmi.

"Okei," ütlesin ma, heitsin tema kõrvale ja sulgesin silmad. Et ta oli lobisenud juba veerand tundi järjest, tegin ettepaneku, et oleme nüüd vaikselt ja jääme magama. Iti oli nõus, sulges silmad ja hakkas vaikselt nohisema, katkestades oma une-eelset nohinat aeg-ajalt ainult selleks, et mulle kinnitada: "Emme, oleme vaikselt. Vaikselt oleme, emme."

"Šhh," tegin mina, ja tasapisi sai "vaikselt olemisest" päriselt vaikus ning nohinast uni. 

Kaur aga teatas mulle ükspäev, et temal ja issil mõlemal on noku ja neist saavad kunagi mehed.

Nohu pole haigus

Käisime nädalavahetusel siin meie külakese peal ühel lastepeol. Liiga tihti meil lastepidudele jõuda ei õnnestu, kui ka kutsutakse, sest tõbi ju aina murrab vasakult ja paremalt ja seda, et mõlemad lapsed terved oleks, ei tule liiga tihti ette. Seekord siiski õnnestus ning - tore oli! Mulle meeldib eriti piiluda, kuidas sama küla ja sama arenduse peal inimesed oma kodu sisustanud on. Huvitav on teiste lahendusi näha. See konkreetne pere elab ühekorruselises ridamajas, mitte kahekorruselises nagu meie, aga lahe oli siis ka näha ühekorruseliste kujundamise näiteid. Neil oli täitsa mõnus ja avar seal, palju avaram mulje kui meil allkorrusel on. Meil on kitsas ja kõrge, neil lai ja madal. Ja köök oli üliilus. Tillukesed lastetoad olid jäetud, uksed lahti, ning kõik peole kutsutud lapsed voorisid neist sisse-välja ja tegid inventuuri. Tunne oli üsna päris nagu mängutoas, sest uusi ja huvitavaid mänguasju oli lademetes ja uurimist jagus. 

Tunne oli väga eeslinnalik. Kõik kohalviibijad olid meiega samas eluetapis: kõigil oli kaasas kaks last, enamasti poiss ja tüdruk, omavahel vesteldi lasteaedadest ja koju ventilatsiooni paigaldamisest. Üks mu sõbranna mänguväljakult oli ka seal ja ta beebi käis minu käes nunnutamisel. Öelge, mis tahate, aga mul oli lõbus hommikupoolik.

Nende kodu on imeilus. Mul oli ainult selle üle hea meel, et meil nii palju mänguasju pole. Seal oli neid lihtsalt meeletult. Ma olen päris hästi paisuvat mänguasjade kuhja kontrolli all hoidnud: kui midagi uut kingitakse, siis peab midagi vana minema. Annan neid ära ja katkiseid või koledaid asju viskan armutult minema, muidugi laste eest salaja. Olen väga kaitsev oma ruumi suhtes.

Praegusel ajal on meie omade lemmikmänguasi hoopis... muld. Nad veedavad tunde praegu aias. Kaur käib lasteaias kaks korda päevas õues ja koju jõudes suunduvad ka kohe aeda. Muldasime endal hiljuti õuemuru, mis annab lastele küllaga toormaterjali mängimiseks. Ise asjatavad seal ega vaja mingit abi ega juhatust. Eile õhtul tegin juba söögi valmis, vaatasin, et lapsed nii ennastunustavalt tegutsevad õues, et ei hakanud neid isegi tuppa kutsuma, vaid lõin raamatu lahti ja hakkasin ise einestama. Varsti tilkus Kaur tuppa ja küsis ka süüa. Iti aga oli endal jalad paljaks võtnud ja kõndis unelevalt aias elupuude keskel ringi, vaatas liblikaid ja naabri koera, ei tulnud niipeagi sisse. 

Nii kindel on neid seal hoida, värav käib lukku ja kuhugi põgeneda neil sealt ei ole. Küll see maaelu ja oma aed on ikka mõnusad!

Praegu kirjutan siin keset kõige magusamat tööaega blogi, sest olin hommikul kakskümmend minutit jõudnud tööl olla, jõin mõnuga kohvi ja punusin kaablit, kui helistas Kauri rühma õpetaja. Kaur köhib ja vaja koju viia.

See on kahe nädala sees teine kord, kui ma pean kohe peale tööle jõudmist tagasi bussi peale minema ja linnast koju sõitma, et Kaur ikkagi aiast ära tuua. Mu ülemusel veab minuga, onju?

Tõele au andes seekord ma tõesti mõistan õpetajat ja arvan, et oleksingi pidanud Kauri hommikul koju jätma. Ainult et mulle meeldib nii väga tööl käia, et mõtlesin: ta ei köhi ju nii väga. Ainult natuke.

No ikka täitsa köhib tegelt. 

Eelmine nädal aga olin päris pahane, kui mind aeda järgi kutsuti, sest Kauril oli nohu. Käsi südamel: tal ei olnud hommikul mingit nohu, mitte nohupoegagi. Ega ka eelmisel päeval. Puruterve laps. Ja poolteist tundi hiljem korraga selline nohu, et laps ei saa lasteaias olla ja vaja koju viia. Küsisin üle, et kas tõesti on vaja viia, sest no... minu meelest ei olnud.

Mu suhtumine laste haigustesse on nüüd muutunud palju lõdvemaks. Laps peaks kodus olema kahel põhjusel: kui tal on halb enesetunne, nii et ta peaks kodus puhkama, või kui on oht teisi nakatada. Nohu ei kuulu minu meelest kummagi kategooria alla. Asi neil siis see nohu aeg-ajalt ära pühkida või lapsele püksivärvli vahele taskurätt panna ja aeg-ajalt meelde tuletada, et pühi palun.

Tõin siis tookord lapse koju, pühkisin tal paar korda nina, käis magas lõunat ja pärastlõunast polnud taas enam nohupoegagi. Küsis aeda ja mängis seal mitu tundi! Ükski haige laps ei küsi ise õue, sellest juba saab aru, et tal enesetunne hea. Mõistagi viisime ta järgmisel päeval uuesti aeda, kuigi õpetaja uksel imestas, et kas tõesti Kaur juba terve?? Mees ütles, et nohu pole haigus, ja jooksis minema :D

Aga täna jah selle köhaga oli asjakohane ta koju tuua ja ilmselt homme ka mul kodus. Mu ülemus ütleb, et sellest pole hullu, aga ma ei tea, mis ta päriselt oma peas mõtleb. Haiguslehte ma ei võta, teen alati tunnid lihtsalt järgi, aga see nädal on huvitav olnud. Mu norm on teha seitse tundi päevas. 

Esmaspäev: käisin hommikul maniküüris ja sain teha ainult 4,5 tundi. 

Teisipäev: Kauril oli aias arenguvestlus, läksin varem ära, tegin 6 tundi.

Kolmapäev: mees sõitis hommikul vara Tartusse, mistõttu mina viisin lapsed aeda ja sain hiljem tööle. Tööle jõudes sain veel ka kõne peale ja lahkusin. Tegin 1 tunni tööd.

Tahaks minna täna õhtul oma tunde tegema, aga mees tööl kauem ja peale seda veel teeb oma õe üürikas parandustöid. Neljapäeval olin plaaninud teha pika mammutpäeva ja kõik selle nädala tunnid järgi töötada, aga nüüd tundub, et neljapäeva hommikul jään Kauriga veel kojugi.

Njah. Eks ma millalgi selle nädala jooksul selle aja leian ja oma tunnid järgi teen, sest mul on see kiiks, et palka meeldib saada ja tore on poest selle palgakese eest perele süüa osta, mitte hambaid varna riputada ;D

Mõnikord on ruut lihtsalt ruut

On olnud üks täiesti sulnis ja kaunis emadepäev sellel emal siin. Hommikul ärkas mees lastega, nagu ta nädalavahetuseti enamasti teeb. Kuulsin, kuidas Kaur kella seitsme paiku trepist üles tuli ja midagi mu ukse taga krabistas, aga sisse ei tulnud ja emme ei karjunud. Poole tunni pärast üles tõustes leidsin ukse tagant kaardi. Sinna oli Kaur joonistanud ringi, ruudu ja paar kriipsu.

"Emme, ma tegin sulle kaardi!" rõõmustas Kaur, kui alla jõudsin.

"Mis sa sinna joonistasid?" küsisin, arvates, et Kaur kujutas abstraktset mind või midagi.

"Ruudu ja ringi," vastas Kaur iseenesestmõistetavalt.

Mõnikord on ruut lihtsalt ruut.

Mul oli kaunis kollane lillekimp emadepäeva puhul, mees küpsetas vahvleid ja oli hankinud ka aleksandrikooki, mis on mu lemmikkooke. Täitsa mõnus on ema olla.

Panime end varakult riidesse ja läksime Luigele maaelulaadale. Seal oli rahvast murdu vaatamata varajasele kellaajale. Lapsed uudistasid miniloomaaias kanasid ja küülikuid, kuulasid kalkunite ja kukkede omavahelist mõõduvõtmist linnumüügialas. ("Mis tegi häält?" küsis Kaur šokeeritult  kalkuni esimese pröökamise peale.)

Me ostsime endale välisukse ette lillekasti suvelilled. Talvised kanarbikud kolisid välja ja leidsid endale uue kodu aias. Istutasin need kohe kodus lillekasti ära ka ja rääkisin nendega õrnalt, et see on nüüd nende uus kodu ja neil on sõbrad, kellega lillekastis lobiseda. Paluks ilusaks suureks kasvada ja lopsakalt õitseda.

Ja maasikataimed ostsime ära. Ning aeda veel kolm liiliasibulat, mille samuti õhtuhämaruses mulda paika seadsime.

Teate mis? Aias toimetamine teeb õnnelikuks!

Peale laata viis mees mind linna oma õe üürikorterisse koristama. Olen terve nädalavahetuse: reede ja laupäeva õhtud ning pühapäeva ennelõuna, nüüd koristanud. Mehe õel vabanes samaaegselt kaks üürikorterit lepingust ja mõlemad tahtsid spetsiifilist põhjalikku koristust. Üks tahtis kodumasinate süvapuhastust ja teisel olid aknad maailma kõige räpasemad. Ma küürisin neid aknaid kaks päeva! Tegemist on ühe Tallinna väga tiheda liiklusega tänavaga, nii et kogunenud oli meeletu kogus tolmu ja sodi. Need aknad põhimõtteliselt ei paistnud läbi, üürnik polnud neid ilmselt iial pesnud. Seal korteris on viis akent ja kõik topeltaknad, mis koosnesid vasakust ja paremast poolest ning ülemisest osast, mida tuli lahti hoida, kui küürisid. 

Aga ausalt, füüsiline töö, samal ajal, kui mees hoolitses ise Timbu ja Limbu eest, on minu jaoks puhkus :D Rääkimata sellest, kui tore on lisa teenida.

Elu on mahe nagu maasikas.

Adenoid küljest kaksata? Pole probleemi

Kaur sai endal adenoidi küljest lõigatud nagu naks, kõik läks väga sujuvalt ja hästi. Me oleme mehega nii rõõmsad ja kergendunud, et see läks nagu unelm.

Tegu oli teise opikatsega - esimese pidime ära jätma, kuna laps peab enne oppi olema kaks nädalat terve olnud. Sellest tingimusest kuulnuna vaatasime mehega muiates üksteisele otsa, et no edu sellega :D Ja üks kord siis lükkasimegi edasi, aga teine kord läks lausa õnneks ning boyo oligi kaks nädalat järjest terve kui purikas. Ta tervis on muuseas viimastel kuudel tugevamaks läinud, immuunsüsteem on end lõpuks jalgele ajanud ja tegutsema hakanud, mis on suur kergendus.

Issi võttis kogu opiga tegelemise enda peale, võttis endale käesolevaks nädalaks puhkuse ja kõik tuled-viled. Mina ei tea muud, kui et käisin tööl nagu harilikult :D Saatsin teisipäeva hommikul poisid haiglasse, kott riideid ja raamatuid täis pakitud, kusjuures Kaur oli haruldaselt rõõmus ja rahulik. Ega me talle muud enne rääkinudki, kui et läheb arsti juurde ja pärast tulevad issiga koju kahekesi puhkama. Mingist lõikusest muidugi ei hakanud enne jutustama.

Ainus draama, mis meie perel selle lõikusega seoses üldse oli, tuli Iti poolt, kes poiste lahkudes hüsteeriasse sattus, välisuksele prõmmis, seda lahti keerata püüdis ning karjus: "Tahan ka arsti juurde, tahan ka!"

Ta ei salli üldse, kui issi ilma temata kuhugi läheb.

"Iti, kas sulle siis meeldib arsti juures käia?" küsisin nutvalt lapselt.

"Ei..." ütles Iti vaikselt, aga nuttis edasi.

Kauril sel ajal haiglas oli elu lill. Lugesid issiga raamatut, vestlesid arstidega, siis pandi talle narkoosigaasimask pähe ning veeretati minema. Meest veel hoiatati, et ärgates laps alles näitab oma tõelist iseloomu, on vihane, segaduses ja kõik tal valutab. 

Tundub, et meie Kauri päris iseloom on siis päikesejänku, sest juhtus nii, et ta polnud peale ärkamist vihane ega segaduses, vaid asus rõõmuga sööma jäätist, mis talle haigla poolt pakuti. Tegu oli umbes tema elu teise jäätisega, sest mina seda lastele kunagi pakkunud pole, nii et rõõmu topelt veel sellegi poolest. Mida siin peres tegema peab, et jäätist saada? End lahti lõikama?

Paar tundi olid nad jälgimise all ja siis juba lubati koju. Kodus oli laps kohe unisena magama läinud ja veel pika lõunaune maganud ning peale seda küsis korra valuvaigistavat siirupit. Rohkem tal midagi viga pole olnud kõik see aeg ja pole ta ka midagi kurtnud. Üleüldse on ta alates teisipäevast, opipäevast olnud kaks korda rõõmsamas tujus kui tavaliselt. Kolm päeva oli kodus ja reedel läks juba aeda.

Meie jaoks oli naljakas, kuidas tavaline perearstil käik või röntgenipildi tegemine võib Kauriga olla suur Kolgata tee, aga operatsioon ja haiglasseminek? Mitte üht pisarat!

Veidi muul teemal, Kaur on hakanud lahedaid küsimusi küsima. Panin teda õhtul magama, endal värskelt niiditatud ja värvitud kulmud peas. "Sul on ilusad kulmud," sosistas Kaur ning silitas neid sõrmega. "Kas mina võin ka kulmusid värvida?"

Seletasin talle, et poisid tavaliselt kulme ei värvi. Kaur mõtles ja noogutas.

"Aga kas päkapikk värvib kulmusid?"

Arvasin, et võib ju olla nii või naa, aga minu meelest päkapikk pigem ei värvi.

"Ahaa. Aga kas flamingo värvib kulmusid?"

"Ei, flamingo ei värvi."

"Aga... kas vanaisa värvib kulmusid?"

Oh seda kaurmauri küll.

Ma olen ilus

Itile tehti kahe aasta täitumise puhul lastehoius suur värviline paberist lill, millel nöörike ka ümber. Taga olid õpetajate ja teiste hoiulaste nimed. Võtsime lille koju kaasa, kus Iti selle endale kaela ümber sättis ja uhkelt teatas: "Ma olen ilus."

See on Iti puhul täitsa uutmoodi lause, sest minu meelest midagi ilusaks pole ta varem nimetanud, eriti mitte iseend. Uus arengutase saavutatud.

See, et Iti nagu harakas on ja riietest, kingadest ja kottidest sisse võetud on, on küll fakt ja talle lausa kaasa sündinud. Täna, pühapäeva hommikul näiteks läksid Kaur ja issi ujuma, meie Itiga jäime koju, sest ma olin eelmisel õhtul juukseid pesnud ja ei tahtnud neid uuesti märjaks teha. Mina läksin ülakorrusele minu ja mehe voodipesu vahetama, Iti aga keeldus kaasa tulemast, oli kogu aja all esikus ja proovis endale kõigi pereliikmete kindaid kätte. Väike süvenenud tegutseja oma lemmikajaviidet nautimas. Korra hüüdis alt: "Emme, pissi!", mille peale ma padavai alla ruttasin, et õnnetust likvideerida - aga õnnetust polnudki. Iti oli ise endal püksid ja aluspüksid jalast võtnud ja istus hariliku ilmega väikse poti peal ning pissis. Ta on nüüd päevasel ajal potitreenitud ja kasutab mähkmeid vaid uinakute ajal.

Ilust rääkides panin tähele, et ilusa mõistet hakkas umbes-täpselt samal ajal kasutama ka Kaur, öeldes, et neil käis täna lasteaias üks ilus tädi. Eliisist siis nägime, et olid rühmaga naaberrühmas külas käinud ja naaberrühma õpetaja luges neile muinasjuttu. 

Kevad on kätte jõudnud. Eile avasin jalgrattahooaja. Oli ilusalt päikeseline, kuigi tuuline ilm. Suur nauding on vurada mööda kuiva kõnniteed. Ootan juba neid varahommikuid, kui on piisavalt soe, et saan jalgrattaringe tegemas hakata käima. Tagasi koju jõudes koristasin veel meie eesukse eest ja kõnniteel talvise killustiku ära ning riisusin maja eest murulapid ära. Täitsa mõnus on see väljas toimetamine! Kui läheb soojemaks, saan välisukse kõrvalt lillekastist talvelilled kadarbikud ära kolida ja midagi kevadisemat asemele istutada.

Elu on mahe. Tundub, et järgmisest kuust saan töötustaatusest loobuda ja täiskohaga alustada seal kõrvaklapijuhtmete firmas. Suuline kokkulepe on meil olemas ja reedel rääkisime tingimused üle, aga lepingut mul veel nähtud ega allkirjastatud pole, nii et enne ma mõistagi Töötukassasse ei kirjuta, kui kõik kindel pole. Aga mulle reaalselt väga meeldib seal kohas ning nii palju, kui nüüd kaks kuud tööampse jõudsin teha, siis jõudsin arusaamisele, et see on täpselt minu jaoks mõeldud. Mulle meeldib see töö, mu ajule on hea midagi oma kätega teha. Jõuan hommikul kohale, panen raadiost hommikuprogrammi käima ja teen kohvimasinaga esimese kohvi. Või kuulan raadio asemel ära kõik oma juutuubi videod, sellal kui töö lendab. Ülemus tuleb paar tundi hiljem ja siis saab temaga juttu ajada. 

Rääkimata veel selle töö paindlikkusest. Saaksin sinna ka täiskohaga, aga ajatabelit oma peas kokku lüües sain aru, et pere näeksin päeva lõikes natuke liiga vähe. Et kell kaheksa kesklinnas kohal olla, peaksin hakkama kodunt liikuma natuke enne seitset. Mulle hommikuinimesena on see täiesti tehtav, aga lapsi näeksin väga vähe ning kogu hommikune nende kantseldamine ja lasteaeda viimine jääks täiesti mehe õlule, mis pole kõige mugavam variant talle. Praegu oleme toiminud nii, et hommikul mina viin aeda Kauri ja mees Iti ning ära toob see, kes varem koju jõuab - mõni päev üks ja mõni päev teine.

Rääkisime mulle siis töö juures kokku koormuse 7 tundi päevas, mis annab mulle ajaliselt palju suurema vabaduse ja võimaluse õhtul kõigil normaalsel ajal koju jõuda ja koos õhtust süüa. Rahaliselt jah saan nii vähem kätte, kuid lõin oma peas kokku, et see tund perega veeta on minu jaoks praegu väärtuslikum kui lisaraha.

Üldiselt on boonus veel see, et lõuna läheb tööaja sisse, st veedan tööl seitse tundi ja kirja läheb seitse tundi. Ning palgatõusu saan ka uuest kuust alustades.

Nüüd mõtlen tagasi pool aastat, kui ma oma endisest töökohast sain signaali, et ma pole sinna tagasi oodatud oma väikeste lastega. Olin õnnetu ja pettunud, kuid nüüd tagasi vaadates tundub vägisi, et oli maksimaalselt hea, et nii läks. Jaa, rahaliselt teenisin ma seal rohkem, aga töö oli ka vastutusrikkam ja stressirohkem. Nüüd ei helista mulle mitte keegi töövälisel ajal, ma ei pea kunagi minema nädalavahetusel omast ajast tööle kedagi asendama. Töökoja uks läheb pärastlõunal minu taga kinni ja ongi kõik, mõte puhkab. Appi kui suur väärtus see ikka on, see stressivaba tööelu. Enne polnud see minu jaoks nii oluline, kuna mul oli vaba aega, mida tööle pühendada, aga nüüd on mu prioriteedid teised ja kui hea, et elu midagi sellist mu teele veeretas!

Lisaks ei pea ma kuigi palju põdema laste haiguste pärast, sest mul ei tule just tingimata kellast kellani seal kohal olla. Tööjärg on ees ning kui ma hommikupoolikul pean haigete lastega kodus olema, saan pärastlõunal mehe koju saabudes kodunt sääred teha ja oma tunnid õhtul ära teha. Ning kui tõesti argipäevadel peaks paar tundi õhku jääma, saan vabalt valitud ajal nädalavahetusel minna ja need ära teha. Pmst ei teki vajadust lastega haiguslehte võttagi. #blessed :D

"Kikilipsuga mässaja" tekitab tundeid

Eesti filmi võidukäik jätkub, seekord Eesti dokumentaalfilmi oma. Meil Kiili rahvamajas näidati Eesti sünnipäeval kino ning ma läksin ka kohale ja sättisin end esiritta oma kohviga istuma, kuna too film oli mul juba mõnda aega mentaalses vaatamisnimekirjas olnud ja ka mitme sõbra või pereliikme poolt soovitatud.

Tõesti oli hästi tehtud film, mõnusa tonaalsusega. Palju sai naerda, ma lõkerdasin üle saali. Sama palju sai ka nurkalt mõttesse vajuda, sest kõik Vene ohuga seotud teemad kõlavad praegustes oludes kõvasti ja päevakajaliselt vastu. Ainsa miinusena toon esile filmi liigse pikkuse: see oleks võinud veerand tundi kenasti lühem olla ja sisu poolest mitte kannatada.

Üles oli film võetud päris suure julguse või isegi nahaalsusega: mitmeid kordi paluti operaatoril filmimine lõpetada, kuna presidendil oli kiire, ta oli väsinud või lihtsalt pahas tujus. Aga tema filmis kangekaelselt edasi, kasvõi selleks, et neid väljapeksmise-kaadreid hiljem filmis esitleda.

Evelin Ilvesest räägiti "Kikilipsuga mässajas" pigem kolmandas isikus ning vaid minutijagu sai ta endale pühendatud kaadreid, kuid selle režiiga ta ilmselt rahul ei ole, sest see näitas teda ebasoodsas valguses, naljakaid grimasse tegemas ja torisemas. Kuid eks dokfilmi puhul tuleb ka režisööril valida mingi narratiiv ja siis seda järgida, et lugu ühtne oleks. Ieva Ilves sai vastukaaluks väga positiivse kajastuse, samas kui nüüdseks on ka nemad Toomasega lahku läinud, kusjuures Ieva delikaatsest hiljutisest intervjuust on läbi lillede aru saada, et mitte kõige sõbralikumalt ning kõige positiivsemaid mälestusi Ievale sellest ajast jäänud ei ole.

Kõik me peame midagi ohverdama ning pühendudes ühele asjale, saavad teised aspektid meie elus vähem tähelepanu. Nii on ka TH Ilves olnud suur riigimees ja meie liberaalsete väärtuste eestkõneleja ning meie reklaamija maailmas, kuid tundub, et üldse mitte hea abikaasa oma kaaslastele.

Mulle on Toomas Hendrik Ilves alati meeldinud ning samale arvamusele jäin ka peale filmi äravaatamist. Jah, temas ongi ülbust ning nätsu näris ta tõesti kahtlaselt palju ning olukordades, kus see just sobilik ei olnud, aga ta on ka tõesti väga tark, tugeva sotsiaalse närviga ja meie mainele maailmas palju juurde andnud. Ja veel: ta tundub inimesena, kes ütleb, mida mõtleb.

Soovitan! Minu poolt 9/10.

Ei jää ma tööst puutumata

Elu käib siin suure kiirusega, ühest tööstaatusest teise, nii et silma ka ei jõua pilgutada. Sai jaanuari lõpuga läbi minu kolmenädalane tööleping Keilas kaubamajas ja ausalt, mul oli sealt kahju lahkuda. Lihtsalt see töötegemise kogemus oli nii sulnis. See endale hommikuti lõunasöögi karpi kaasategemine. See päevad otsa eemal olemine, autoga sõitmine ja laste õhtul kojutoomine, kusjuures päevad otsa olid lapsed imeliselt hoitud oma lasteaias ja oma hoius. Neile meeldib seal käia, lähevad hommikuti rõõmuga ja neile järele ilmudes jooksevad kilgates vastu ja kallistavad kõvasti. Meeldib minna ja meeldib ära tulla.

Mulle oli endale ka üllatus, kui väga mulle tööl käia meeldis, arvestades, et tegemist oli ajutise töökohaga, kus meile isegi õieti ülesandeid ei olnud anda ning ma ise endale pidevalt tööd otsisin, koristades neil põhimõtteliselt kogu kaubamaja risti-põiki ära. Mulle lihtsalt meeldis olla vajatud, teenida jälle raha ja suhelda täiskasvanud inimestega. Mitte üks täiskasvanud inimene ei vaidle sulle iga viie minuti tagant lihtsalt vaidlemise pärast vastu. Mitte üks täiskasvanu ei hakka nutma, kuna sa panid toas tule põlema, aga tema tahtis ise panna.

Kui lihtne on töömaailm pisikeste lastega kodus olemise kõrval, on lihtsalt müstika. Ma tahaks endale lihtsalt ausamba püstitada nende kolme aasta eest, mis ma olen kodus kindlust üleval hoidnud. Nüüd taas välismaailmaga seda koduse ema elu võrreldes pean ma sada protsenti tõdema, et tööl käia on lihtsam. Sealjuures on kaks asja samaaegselt tõsi: esiteks, et meil on Eestis imeline õigus olla poolteist makstud aastat lapsega kodus. See on tõeline luksus. Ja teiseks: et see on üks raskemaid asju, mida naine oma elus teeb. Sa isoleerid end huvitavast maailmast koju, sa pühendud täienisti kellelegi teisele ja peaaegu unustad oma identiteedi ja selle, kes sa varem olid. Kannatavad su füüsis ja vaimne pool ning peaaegu kindlalt hakkad sa liiga palju sööma, et kuidagi end laste lõuna ajal või õhtul premeerida. Sa nutad rohkem kui kunagi varem elus ja oled lõppeks päris tihti päris õnnetu, närviline ja iga väikese asja pärast endast väljas.

Igatahes eelmise töölepingu juurde tagasi tulles - ma meeldisin neile ka ja nad pakkusid mulle isegi mitut uut kohta samas firmas. Mõlema kohta kehtis aga klausel, et kuna tegemist oli põhitöötajate puhkuse või haiguse asendajatega, siis ma võisin seda tööd teha osakoormusega, aga vajatud päevadel ma pidin kohal olema. Sada protsenti. Mis on täiesti mõistetav. Aga ma ei saa kahjuks garanteerida, et ma olen kohal, sest mu lapsed on viiskümmend protsenti ajast haiged.

Nii et kurvalt arutasime mehega seda ja otsustasime, et ma ikkagi ei saa neile neid tingimusi pakkuda ja kedagi alt vedada ma samuti ei taha, nii et loobusin nukralt tööpakkumisest. Ja õieti tegin, sest laupäeval saatsin meili, et kahjuks loobun. Teisipäeval oleksin pidanud proovipäevale minema; esmaspäeva hommikul juba oli Iti haige ja ma olin nendega kaks järgmist nädalat kodus. Ma poleks saanud isegi proovipäevale minna, rääkimata väljaõppest...

Aga nad olid lõpuni hästi kenad ja viisakad mu vastu ning soovitasid mul nende ettevõttes vähemalt tööampse teha. Ma sain nii täieliku emotsionaalse pai sellest lühikesest tööotsast: kui palju nad mind kiitsid ja kui soojalt minuga suhtlesid ning kuidas nad kohtlesid mind viimasel päeval, kui leping juba läbi oli: kingiti maiustusi kaasa, lasti varem koju, sealjuures makstes täispäeva eest, ja juhataja ütles, et ka mõned varasemalt lühemad päevad ta paneb mulle täispäevana kirja. Seda inimesele, keda neil ei ole enam vaja. See näitab minu meelest nii palju, kuidas töölepingu lõppedes käitutakse. Mul jäi igatahes ülim mulje sellest firmast.

Võtsin end töötuna arvele, kuna mul oli nüüd lõppenud tähtajaline leping, mis pakub päris mitu kuud päris soodsaid toetusi, arvestades minu varasemat emapalka. Siis küsis mees, kas tahaksin tema üürnikule ajutiselt appi minna, tööampse teha tema firmas. Üürnik valmistab ise ühemehefirmas erilisi kõrvaklapijuhtmeid ja vigastas veidi oma kätt ning vajas terveid lisakäsi. Mis seal ikka, no proovime... sealjuures rangelt mitte ületades töötukassa poolt seatud lubatud töömahu piire, et töötuna arvelolek enneaegselt ei lõppeks. 

Ausalt öeldes mul ei olnud superpalju motivatsiooni neid tööampse teha, kuna töötades veedetud päevade eest (mõistagi) töötukindlustust ei maksta ning kokkuvõttes saan ma kätte ainult natuke rohkem kui lihtsalt töötuna tiksudes. Aga noh, natuke on ka ikkagi midagi, raha juba mööda külge maha ei jookse, ja kunagi ei tea, mis mingist võimalusest võib edasi saada.

Ja nüüd on nii, et mulle totaalselt meeldib seal käia :D Alguses olin jube aeglane ja siiamaani kindlasti on üürnik kulutanud minu väljaõpetamise ja töökoja ülesvuntsimise peale (ta tellis kohe hulga asju sinna juurde, kui mina liitusin, nagu veekann ja kohvimasin) rohkem aega, kui ma talle säästnud olen. Kõrvalt teeb vaikselt arendus- ja parandustöid, sest nähes, kui kaua ma juhtmeid läbi paelade käsitsi ajasin, hakkas ta leiutama viise, kuidas seda mulle lihtsamaks teha. Nii et siiamaani on ta oma kasuga küll miinuses ja just nüüd hakkas saabuma hetk, mil hakkasin kiiremaks muutuma, ja... täna hommikul ärkas Iti nohuga ja siin me oleme, kahekesi kodus :D

Reaalselt MA EI SAA tööl käia. Ma ei tea, millal see haiguste võidukäik oma otsa saab. Kas suveks saab, palun, jumal? Kas saab üks eesti naine rahus mõnda aega tööl käia ja makse maksta?

Ma ei tea, kas ma olen eriti kergesti rõõmustatav, aga tundub, et iga töö, mis mulle ette antakse, meeldib mulle. Ma olin suisa pettunud, et ei saanud täna minna, ja muidugi on juures ka tuttav tööandja alt vedamise maik. Olin teda küll ette hoiatanud, et see juhtub varem või hiljem (juhtus varem) ja ta ütles, et sellest pole midagi ja ta on väga paindlik. Samuti on ta juba teada andnud, et olen sinna pikemalt ja täisajaga ka tööle oodatud, kui peaksin tahtma. 

Hmm... äkki see ongi see paindlik töökoht, millest ma siin uneledes mõtisklesin? Kus maailm ei kuku kokku, kui ma kohale ei saa tulla ning töötunde võib üsna oma vajaduste järgi sättida?

Nii huvitav võib elu olla. Siin ma siis olen, nokitsen valmistada kõrvaklapijuhtmeid väikeses töökojas ja ise oma eluga nii rahul.