Sull-sull laupäeva hommikul

Et sulab alati esimene lumi, alati... ümisen juba teist päeva. Sest eile tuli maha selle aasta esimene lumi.

Olime Kauriga juba vannis käinud ja ma läksin ta akent avama ning kardinat ette tõmbama, kui nägin tantsivaid lumehelbeid akna taga.

"Kaur, tule vaata! Lund sajab!"

Kaur tuli ja vaatas, vaatas kaua-kaua ja sosistas: "Nii ilus... Lumehelves tantsib."

Et esimene lumi on midagi tõesti erilist, eriti kui oled kolmeaastane, ei kiirustanud ma teda voodisse. Läksin heitsin ise tema voodisse pikali ning ootasin, millal ta isu täis uudistab.

"Nad olid nagu tähekesed," kirjeldas Kaur lumehelbeid, kui lõpuks voodisse ronis.

Hommikul läks Kaur juba pool kaheksa terrassile lumega mängima. Ma olen nii tänulik meie aia eest. Meie turvalise, lukustatava aia eest, mis sisaldab nii palju põnevat, ja kuhu lapsed saavad laupäeva hommikul kell pool kaheksa lumme mängima minna, ilma et vanematel oleks vaja samuti pool kaheksa õues olla. Meie saime Kauri jälgida soojast toast ja teadsime, et ta sealt aiast mitte kuhugi kaduda ei saa.

Mul on teine nädalavahetus üle pika aja, kus ma pole ühtegi päeva tööl käinud, ja see on mõnus. Pagana hea on ikka korralikult puhata terve nädalavahetuse, ja veeta perega aega. Mehe vanem poeg on ka meie juures ning hommikul peksime temagi vara üles, et minna kõik koos ujuma. Poeg teeb lube ja mees paneb teda igal võimalusel rooli taha, nii et Jüri ujulasse läksime kahe autoga. Mees pojaga ees, mina lococitodega järel. See teenib kahte eesmärki: harjutada pole vaja mitte ainult pojal lubade saamiseks, vaid ka minul, et ma päriselt oskaks ja julgeks uutes kohtades sõita. Ma pigem ei julge ja alati eelistan seda mitte teha. Seega sellised sundolukorrad on mulle ainult hea, kus mees mu poolvägisi rooli paneb.

Jumala õigel ajal, oktoobris, sai mul ära tehtud ka lõppastmekoolitus (mis on põhimõtteliselt lihtsalt libedasõidu harjutusrada), sest teed olid libedad ja ettearvamatud, päike sõitis kiirtega otse näkku, esiklaas oli vahepeal pea läbinähtamatu ning mul närv suht püsti. Ühe koha peal paigalt võttes oli tee nii libe, et auto ei tahtnud talverehvidele vaatamata paigast liikuda.

Ujulas oli aga max tore. Pole toredamat viisi nädalavahetust alustada kui ujuda, eriti terve perega. Peale ujumist läksime Ikeasse sööma, mis on meil lausa kergelt traditsiooniks kujunenud. Kaur luges mulle autos ette, mida kõike tema Ikeas süüa kavatseb. 

"Emme, ütle nüüd sina, mida ma süüa kavatsen," kontrollis ta. Naljakas, kas ta tõesti tahtis teada, kui hästi ma kuulasin? Õnneks ma kuulasin ja oskasin kohe üles lugeda, et ta soovib hapukurki, tavalist kurki, porgandit, rohelist salatit, lihapalli ja friikaid. Iti nõustus selle söögisedeliga sajaprotsendiliselt. 

Kõik viiekesi einestada ja juttu ajada oli nii sulnis. Ütlesin mehe pojale, et maksimaalselt tore, et ta nüüd rohkem meie juures käib ja me kogu perega koos aega veeta saame.

Nüüd oleme tagasi kodus, mul on ees must tee piimaga, klõbistan siin ja kohe hakkan oma sõnaliikide määramise tööd tegema. Esimene projekt on kohe tehtud ja mulle nii meeldib.

Tibutillud magavad ning akna taga vaheldumisi kas sirab päike või tõmbab pilve, et saaks sadada mõned mõtlikud lumehelbed.

Ahjaa, kui olime Ikeas eine lõpetanud ja restoranist lifti astunud, küsis Kaur: "Kas me midagi sööme ka?"

All enne väljapääsu pakuti glögi maitsta. Me ära ei öelnud ja mekkisime kõik. Kaur võttis oma pisikese papptopsikese, toetus oma pisikesele Ikea kärule ja rüüpas mõtlikult minutit paar, blokeerides degusteerimislauda kõigile teistele. Tema näol oli härrasmehe ilme, kes naudib parimat vana viskit.

"See täitsa meeldis mulle," kirjeldas ta pärast autos. "See oli natuke terav."

Oskab hinnata maitsenüanssegi!

Kosmoses keereldes

Ma olen kõige õnnelikum Anne-Mai seitsme universumi peale.

Meil oli just lauamänguõhtu ning lauamängulised tulid seekord lausa viie paiku ehk said lapsigi näha. Lapsed rääkisid päev otsa, et õhtul tulevad külalised, jooksid nende saabudes ringi ning kugistasid lauale pandud snäkke, nagu viimnepäev oleks käes. Iti piilus külalisi umbusklikkuse ja elevuse seguga ning teatas, et üks tädidest on tema sõber. Onu Priidu ristis ta peagi onu Printsiks.

Varsti peale kella kuut kupatasime juuniorid magama ning naasime ise külaliste juurde. Lapsed võtsid uinumiseks parajalt aega, jooksid mõlemad vetsu vahet, jutustasid voodis ning mõtisklesid niisama külaliste olemasolu üle. Aga lõpuks olime siiski vabad ning saime mängudega alustada. Ma ei võitnud seekord ühtegi mängu. Tegelikult olen ma kindel, et kaotasin enamiku mängudest, aga maksimaalselt tore oli sellegipoolest.

Tunnen, kuidas ma olen nii õnnelik. Ma oleks nagu avastanud ilusa elu valemi. Ma olen iga päev tänulik elu eest, mida ma elan. Ma olen rõõmus tööle minnes ja ma olen rõõmus koju tulles. Ma naudin kuldset sügist ja seda hetke, kui läheb pimedaks. Mul on kallim, kes mind nii hoiab ja kelle kaisus ma tunnen end tõeliselt kodus. Kui ma vaatan tema silmadesse, siis ma tean, et see on see üks ja ainus inimene, kelle ma valiks kogu maailma meeste seas. Pole mitte kedagi, keda ma tahaks tema asemel, sest tema on see, keda ma armastan. 

Ja kui ma hoian oma lapsi, siis tunnen, nagu kosmoses tähed keerleksid ja planeedid pöörleksid selle tunde nimel. Selle armastuse ja ühtehoidmise nimel. Kogu mu elu on läinud just nii, nagu pidi. Iga kogemus, iga hetk mu elust (ja ka mehe elust) on viinud selleni, et meil on just täpselt need lapsed, kes on. Kui meie kummagi eelnevas elus oleks üks sekund olnud teisiti, siis poleks Iti ja Kaur olemas sellel kujul, nagu nad on.

Ilus rutiin

Ülimalt kaunis november on. Elu käib mõnusas rütmis, kus ma hommikuti tahan tööle minna ja õhtul tagasi tulla ning tibud lasteaiast koju tuua. Hommikuti jätan pere hommikusööki sööma ja lähen bussile. Jalutan läbi Tallinna ilusate sügisteste tänavate tööle, naudin Hariduse tänava kaunist arhitektuuri ja sooja sügisilma. Haruldaselt soojad kuud on olnud. Tööl alustan koristamisest, teen endale tassi kohvi ja hakkan tegutsema.

Ja päeval kella kahe paiku hakkan alati lapsi igatsema. Siis polegi enam palju jäänud, sest poole nelja paiku saab mul kaheksa tundi töötatud, ütlen aidaa ja jooksen Kiili bussile. Milline privileeg, lõpetada tööpäev kell pool neli ja pühendada oma õhtused tunnid perele ning iseendale.

Sel kolmapäeval oli lasteaias suur mardilaat ning ma lõpetasin tööl juba kell kolm, et õigel ajal laadale jõuda. Kui tore, et mul on võimalus seda teha ja oma laste jaoks olemas olla.

Kaur alati veidi tõreleb minuga, kui talle järele jõuan, et ta tahtis kauem õues teiste lastega mängida. Ma jõuan poole viie paiku, mis pole üldsegi liiga vara, aga nemad on hakanud aina hiljem ise õue minema. Sellest hiljem ma ikka lastele järgi ei lähe, muidu ei jää meile õhtul üldse koos pereaega. 

Itit aga armastavad tema õpetajad palavalt. Ka erinevad asendusõpetajad käivad mulle rääkimas, kui tore, vahva ja iseseisev on Iti. Paneb end ise riidesse, aitab juba ka teisi lapsi riietumisel, laulab muusikatundides kaasa ja on üldse igapidi hakkaja. Iti on lasteaias ka suur lobiseja ja tegutseja ning räägib oma sõpradest suure elevusega koduski. Eile, kui Kauriga Iti rühma jõudsime, jooksis Iti meile kiljudes vastu ning tegi Kaurile kalli. Kui Kaur ta lahti laskis, võttis Iti järgmiseks sülelusse ühe sõbranna, kes juhtus kõrval seisma. See laps on üleni armastust täis.

Aga nüüd ma lähen püüan alustada ühe lisatöö projektiga, mille sain.

Haigemaja päevikud

Ega siin muud polegi, kui et oleme aga kõik jälle haiged nagu ikka. Vabandust, kui sa blogi loed ja mõtled, et jälle ma kurdan laste haiguste üle! Sest seda ma jälle teen. Need lihtsalt nii nörritavad mind ja viivad mu elukvaliteeti alla. Mu eluga rahulolu tavalisel päeval, kui saan käia tööl ja ehk kinoski, saan näha oma lapsi õhtul paar tundi nagu normaalne inimene (ja nende järele juba poole päeva pealt igatsema hakata) on üheksa kümnest. Ma arvan, et ma olen tõepoolest üks väga õnnelik inimene ja oma eluga väga rahul.

Ja siis jääb üks lastest JÄLLE haigeks ning mu hinnang elule kukub kolmele. Reaalselt mind tabab mingit sorti masendus. Ma vihkan kodus passimist lastega, kellega ei saa isegi mänguväljakule minna. Ma vihkan oma tööandja altvedamist. Ma tahaksin lihtsalt raevust uluda, et seda kõike juhtub keskmiselt iga paari nädala tagant.

Praegune haiguseperiood kestab KOLMANDAT NÄDALAT. Kolm nädalat, mille kestel me oleme mehega päevi pooleks teinud ja omavahel ära jaganud. Kui on minu päevad kodus olla, olen käinud hiljem hilisõhtuni neid tunde järgi tegemas, või siis nädalavahetusel. Kuni jäime mehega ise ka haigeks. Ma ei tea, mis mutantviirus see on, aga ma köhin nagu hobune jubeda kratsiva köhaga, silmad on hellad ja punased, nina tilgub nagu mahlakask, ning öösiti ma ei maga. Mina, kes ma olen kuldmagaja, ei saa und. Ning hommikuti ärgates pole mul mitte parem olla, nagu tavaliselt hommikuti võiks olla, vaid on peavalu, silmad eriti paistes ja olemine väga torssis. Mehel on täpselt samad sümptomid ja nii me kahe peale üritame ellu jääda, hoolitsedes samal ajal kahe tillu eest, kes on kolmandat nädalat kodus.

Nendel on olemine jumala okei, ainult köha ja nohu on, aga tuju väga hea, palavikku pole, millegi üle ei kurda. See vist neil nüüd ainult järelköha ja sellega saaksime nad aeda munsterdada küll, sest ilmselt ka õpetaja saab aru, et ükski vanem ei saa kolm nädalat järjest kodus istuda köha pärast. Ilmselt need pärast nii pikka perioodi enam ka ei nakka.

Igatahes kolm viimast päeva olen mina ise olnud kodus, sest olemine liiga kehv tööle minekuks, ja lapsed hoolitsevad enda eest siin ise. Ma olen jubedas ohvrirollis, ma tean, aga nii kuramuse nõme on olla haige ja mitte päevagi puhata saada! Mul on põhimõtteliselt kaks valikut: kas olla tööl haige või kodus laste eest hoolitsedes haige. Kolmandat varianti, et olla kodus ja puhata, et terveks saada, ei ole.

Ma tean, et nad on minu lapsed ja nii see elu  lapsevanemana ongi, aga teate, kui õudne see on. Las ma siis kurdan, sest ma olen väsinud. Mul ei ole endast mitte midagi anda ja päris ausalt, ma olen olnud päris halb lapsevanem nendel viimastel päevadel. Ma olen iga asja peale sekundiga kuri, tõrelen ja tõstan häält väga kiiresti ning enamasti üldse ei reageeri neile, vaid lesin diivanil ja püüan magada.

Homme püüame nad siis üle tüki aja aeda viia ja mina vastavalt enesetundele kas lähen lühemaks päevaks tööle või siis lausa puhkan üksi kodus... vaatame. Mõlemad on head variandid.

Sealjuures on lapsed objektiivselt võttes väga tublid olnud. Nad ei kakle ega kisu omavahel enam üldse nii nagu varem, vaid mängivad kahekesi päevad läbi. Mängivad kooliminekut, lasteaeda minekut, poodi ja uneaega. Mitte midagi pole neile vaja ette anda ega korraldada, vaid ise teevad ja leiavad. Mul on kahju, et ma selliste inglite vastu nii tõre olen olnud, aga mu emainstinkt reaalselt kaob ära, kui ma haige olen.

Eile uneaja paiku oli Itil jube jonnihoog. Ma lasin tal issiga maadelda ja vaatasin kõrvalt, endal hapu nägu ees. Lasime tal ilmselt minutit kümme huilata, kuigi ma teadsin, et ta vajab lihtsalt veidi lohutamist ja rahu. Siis sundisin ennast jõuga lahke olema ja kutsusin Iti kaissu. Iti lõtvus issi käte vahel ja tuli mulle nuuksudes kaissu. Ma pean igapäevaselt endale ütlema, et ta on ju alles kaheaastane, või ta on alles kolmeaastane. Nad vajavad enamasti lihtsalt rahulikku meelt ja lahkust.

Kui issi oli unejutu ette lugenud ja mina Iti kõrvale voodisse heitsin, rääkis Iti mulle: "Mina olin pahane issi peale. Issi tahtis minu tuua tuppa...sse, aga mina tahtsin vannisse."

Milline tubli laps, oskab nii ilusasti analüüsida oma tundeid!

Tore on olla Kaur

Panin Kauritost magama. Kaur andis mulle oma jänku kaissu nagu alati ning sikutas oma teki mulle lõuani. Siis pani ta oma lauba minu oma vastu ja ütles õndsa häälega: "Tore on olla Kaur." 

Enne, kui jõudsin vastata, õpetas ta mind: "Nüüd ütle sina: "Tore on olla emme.""

"Tore on olla sinu emme, kallis."

"Tore on olla sinu Kaur," ütles Kaur uuesti ja naeratas uniselt.

Me oleme loonud midagi imelist. Kõige ilusama asja maailmas: turvalise ja armastava kodu. Ma olen õnnelik!

Liigne agarus on ogarus

Aga mina laisklen täna kodus! On vihmane ilm, sabistab vaikselt terrassile, mis tähendab, et kodus on ülimalt mõnus lebotada. 

Põhjus, miks ma täna kodus laiselda saan: tegin eilse tööpäeva juba pühapäeval ära. Iti jäi nimelt reedel haigeks. Ma olin juba välja astumas, jopegi juba seljas, kui mees teatas, et Itil on 38,1 palavik. Jäime süngelt kahekesi kööki seisma, et kes siis lapsega koju peab jääma. Tegime kompromissi, et mina olen hommikul ning mees teeb tähtsad tööasjad ära ja laekub 12 paiku koju, misjärel mina lähen tööle.

Ma ausalt olen tänulik, et lapsed nüüd kuu aega järjest terved olid olnud, mis on lasteaias alustamisest saadik meie omade jaoks VÄGA pikk aeg olnud. Aga see haigus littis ikka täiega meeleolu alla. Mina ei tahtnud kodus olla ja Iti ka ei tahtnud mind sinna, vaid nuttis issit taga. Ta pani end ka esikus riidesse ja üritas välisuksest välja murda, et lasteaeda minna.

Tore, et lapsele aias nii meeldib... Ta oli ülimalt pahane, et ma tal sinna minna ei lubanud. Varsti aga sai palavik ta kätte ning ta kobis varajasele lõunaunele.

Tegin reedese tööpäeva siis reede õhtul järele ning esmaspäevase tööpäeva pühapäeval ette ära, kuna mul oli kuri tunne, et ega laps nii ruttu terveks saa. Laupäeval Iti veel võitles palavikuga, aga ma ei tea, mis imet issi nendega pühapäeval tegi, kuid nad on mõlemad nüüd täiesti terved. Issi viis neid õunu korjama ja õhtupoole sõpradele maamajja külla ning tundub, et värske õhk tegi Itile head. Polnud mingit põhjust rõõmsat last täna koduseks jätta ning kolmveerand kaheksa paiku tegi kõik killavoor siit minekut, välja arvatud mina.

Saan endale täiesti boonus-puhkepäeva, mis on nagu taeva kingitus. Ma olen selle sajaga ära teeninud, olen maksimaalselt väsinud. Keha annab tunda, et mul ainult laupäev sel nädalal puhkamiseks oli. 

Ema pani mulle südamele, et ma seda päeva koristamise peale ei paneks. Ta nagu luges mu mõtteid, sest maja on must ja koristada oleks tegelikult väga vaja... Aga reaalselt ma olen väsinud. Ma vajan lihtsalt lesimist ja mittemillegitegemist. Liigne agarus on ogarus.

Lähen massaažitooliiiiii.

Nüüd loevad lapsed mulle ette

Sain täna õhtul suure sissevaate oma laste mõttemaailma. Mees oli kodunt ära, lasteaia koosolekul ning korteriühistu koosolekul, ühesõnaga sai kõvasti targemaks. Mina siis istusin ja kuna ma erilist oma ühe käega teha ei saanud, vaatlesin lapsi ja üle tüki aja mängisin nendega. Passiivselt. Aga tundus, et seda nad praegu tahavadki.

Nägin, et nad laua peal arsti mängivad. Kaur joonistas Iti jalgadele vildikaga, hõõrus seda kohta märjaga ning kleepis peale koletisekujulisi kleepse ühest kleepsuraamatust. Tundus igati nagu arstimäng, kleepsud plaastriks, haav ja puhastamine. Aga Kaur ütles muretult, et tema on hoopis juuksur. Varsti kutsus juuksurihärra ka mind arstile ning ma jätsin köögi kraamimise pooleli ja läksin istusin nende juurde. Ega mul muud teha tulnudki, kui võtta sokid ära ja lasta neil oma mõlemad jalad täis joonistada, süljega üle hõõruda ja koletiseplaastreid täis kleepida. Kaur oli õnnelik. Enne diivanilt ärasaatmist andis ta mulle veel väikese dinosauruse, nagu hambaarsti juures oli antud. Küllap olin vapper patsient olnud.

Siis lunis Kaur enda kätte Andi vana plokkflöödi ning jalutas mööda terrassi, mängides kõigi naabrite rõõmuks kõvasti plokkflööti. Päevalillede juures suunas ta mänguriista taevasse ja mängis erilise andumusega, nagu lilledele oodi lauldes.

Siis tegid nad Itiga Lolala kontserti, mis tähendas, et mina pidin talveaias diivanile istuma ja kuulama taaskord plokkflöödimaestrot. Iti saabus kontserdile trammiga ehk tuhises läbi terrassi tõuksi seljas, parkis tõuksi klaasukse ette ning astus asjalikult meie juurde talveaeda. Seda nähes ei saanud maestro enam rahu, hüppas püsti, ütles, et kontsert kohe jätkub, ainult et ta käib toob kähku trammiga piima. Iti tahtis kaasa tikkuda.

"Ei, Iti, ma käin kiirelt ära," rehmas Kaur tõrjuvalt käega, täpselt samade sõnadega, mida meie mehega kasutame, kui üks meist tahab ruttu poest läbi hüpata, ilma tervet pesakonda turvatoolidest lahti kangutamata.

Kui esineja oli piimaga tagasi, võinuks kontsert jätkudagi, kuid kahjuks meenus härrale pea, et ta unustas osta kodujuustu ning kanadele süüa, ning kiirustati jälle trammi peale.

Veerand tundi hiljem olin lasknud juba vanni vee ning läksin lapsi meie magamistoast vannituppa kutsuma. Neile meeldib end seal meie voodis kui pesas sisse seada, revideerida meie raamaturiiulit ja koos üksteisele "ette lugeda". See on naljakas, kuna meie raamaturiiulis on kõik tellispaksud, piltideta, ingliskeelsed täiskasvanutele mõeldud raamatud. 

Vaatasin neid. Iti oli sulnilt issi teki all, Kaur luges talle ette kellestki Pipiannekesest. Iti omakorda haaras teise raamatu, ühe issi ulmekatest, ning hakkas rääkima lugu beebi-Annekesest. Andsin alla, et vanni siin niipea ei minda. Pealegi hakkas mulle tunduma, et see on põnev sissevaade nende mõlema mõttemaailma. Mida jutustavad kahe- ja kolmeaastane, kui nad peavad jutustama täitsa algusest saadik ühte väljamõeldud lugu? Mida nad üldse teavad ja mis väljendeid oskavad kasutada? Eriti pani mind kõrvu kikitama Kaurilt kuuldud lause, et Pipiannekese ema oli väsinud ja haige ning läks voodisse magama. 

Heitsin nende seltsi voodile pikali, nad kogunesid mu ümber ja tõid aina uusi ja uusi raamatuid lugeda. Mitmed neist olid Yuval Noah Harari ülitargad esseeraamatud, mida ma väga armastan. Pilte pole neis ainsatki, aga ometi näitasid mõlemad lapsed mulle kogu aeg pilte. "Vaata, Pipianneke sai välguga pihta!"

Samal ajal kordas Iti kajana oma raamatust: "Vaata, beebi-Annekene on nii suur!" Ja sirutas minu poole tihedat teksti täis lehti.

Sain ka teada, kust see peategelane üldse pärit on. Kaur ütles, et ta on tüdruk, tal on kaks patsi ja patsid on sinised, aga patsid on hoopis punased. Järelikult on tegemist Pipiga ning Pipil on ju olemas sõber Annika. Mees näitas neile siin paar hommikut vist Jupiteri pealt seda vana Rootsis tehtud Pipi-seriaali ning see on selgelt jätnud oma jälje nende psüühesse.

Ning Iti saab kõik oma muljet ja mõtted filtreerituna Kaurilt. Saab ja mugandab.

Lõppeks sikutas Iti voodisse nii paksu raamatu, et ma ei saa aru, kuidas ta seda üldse liigutada jaksas. See pole isegi päris raamat, vaid üks ulme-fan-fiction, mille mees kunagi trükkida ja köita on lasknud. See on formaadilt pool Iti kehapikkust ja raskem kui telliskivi.

Kaur kasutas tugevama õigust, tõmbas selle raamatu teatud raskustega hoopis enda sülle, teatas, et Iti on liiga noor. Iti nõustus sellega ja jätkas taas Yuval Noah Harari lainel.

Kaur avas hiiglaraamatu poole pealt ja alustas: "Pipianneke sai välguga pihta. Pipianneke oli haige, ta sai välguga täitsa pihta! Silmad olid täitsa otsast ära, suu ja kõrvad olid kildudeks." Kaur tegi samuti kurva näo, lõi raamatu kinni ja ohkas: "See on väga ilus raamat."

Kõige ilusamad lood on teinekord minoorsed :D

Siin on hea idee: kasuta lõikelauda, mitte oma KÄTT

Appi, kui mõnus kogukonnatunne meil siin külas on. Eile jalutasin Itit ära tooma koos ühe uue sõbrannaga siitsamast paar maja edasi. Tema tüdruk on Itiga samas rühmas ja me mõlemad harjutame vaikse tempoga paar tundi päevas, ainsana vist sealt rühmast.

Täna hommikul pakkus mees, et viib mõlemad lapsed autoga aeda, aga ma vaatasin väljas valitsevat kaunist sügisilma ning ütlesin, et ma nii hea meelega jalutan Itiga kakskümmend minutit sinna ja pärast kakskümmend tagasi. See on lihtsalt sulnis ja ma pole nõus sellest loobuma:D Nii kena päike oli ja väljas mõnus hommikusagin.

Ja lasteaia ees on ka alailma kedagi teretada või küsida, kuidas lastel läheb.

Iti harjub kenasti, tundub. Eile talle järele minnes rühma kiigates nägin, kuidas õpetaja istub autovaibal, tema ümber enamus lastest. Otse õpetaja ees aga sehkendas Iti ning seletas üle rühma, mis mänguasi on mis. Minu chica, olemas kõige aktiivsem ja valjem laps rühmas!? Mida kõike ei või maailmas juhtuda :D 

Iti läks juba õhinal toa teise nurka mängima ega märganud mind üldsegi, enne kui ma pst!pst! tegin.

Täna oli ta aias kaks tundi, kusjuures ma tundsin end süüdi, et kodus pikemalt kraamima jäin ja ta tegelikult kaks tundi kümme minutit aias oli. Lapsed olid juba õue siirdunud ning uues säravas sügiskombekas (issi sebitud) Iti lendas minu käte vahele. Kojutulekust ta siiski vaimustuses ei tundunud olevat ning helkurvesti ka seljast võtma ei soostunud. Mul kangastusid silme ees mälupildid aastatagusest Kaurist, kui teda tabas kojutulekutrots lasteaia õues ning ma karjuvat last kõigi rühmade laste ja õpetajate silme all taga ajama pidin. Ja veel kangastus mulle tagasilöök nädalake hiljem, kui nuttev Kaur hommikuti üldse keeldus lasteaeda minemast, sest et me teda vististi liiga kiirelt sinna harjutanud olime. 

Õnneks Itiga päris tagaajamist tegema ei pidanud. Õpetaja tuli ka ligi, ütles, et Itil on kõik hästi ja ta kombe on nunnu. Eile ütles õpetaja, et Iti olevat juba täitsa valmis lasteaialaps.

Sellegipoolest ma võtan see nädal hästi aeglaselt, täpselt nagu plaanis oli. Täna oli ta kaks tundi, neljapäeval on kaks ja pool ning reedel kolm. Kõige tähtsam on, et ta seni veel seostub lasteaiaga positiivne emotsioon, ta räägib oma päevast rõõmsalt ning hommikuti on igati hakkamas rühma minema. Selle hea tunde peale annab järgmisest nädalast teda ka lõunaund magama jätta.

Täna poole nelja paiku mõtlesin Kaurile järgi hakata sättima ning panin parasjagu külmutatud pihve õhufritüüri valmis, et lastega koju saabudes oleks hea kohe kiirelt söök valmima lükata. Nüsisin sügavkülmapihve üksteise küljest lahti, kui korraga tundsin teravat valu vasakus peopesas ja verd hakkas kraanikaussi lahmama.

Olin oma peopesa kuidagi pahasti sinna pihvide alla sättinud ning nuga osutus väääga teravaks (mulle pole see konkreetne nuga muuseas kunagi meeldinud ja ma iial muidu ei kasuta seda. Ma teadsin, et ta on ÕEL). Surusin haava majapidamispaberiga kinni, aga jeesus, see verejooks ei tahtnud lakata. See oli taoline haav, kus plaastriga midagi teha polnud.

Mõtlesin, et ah sa pagan - niimoodi ma ei saa vist lükata ei lastekäru ega keerata ka autorooli. Kas siin on lausa EMO vaja?

Kostitasin ka tehisintellekti pildiga oma haavast (kuna tehisintellekt on arstiteaduses ja diagnoosimisega väga hea. Tema arvas, et hullu pole ja puhasta kodus ära. Kostitasin teda pildiga teise nurga alt, kust konkreetselt mu liha näha oli, ja nüüd arvas ta, et kuule, mine lase parem üle vaadata, võib vaja õmmelda olla. Täitsa õnneliku juhuse tõttu on meie Kiili perearstikeskus kolmapäeviti, ja ainult kolmapäeviti avatud lausa kella kuueni. Sain nad toru otsa ja ütlesin, et tulen varsti läbi. Mõtlesin, et EMO asemel nad võivad ise paar pistet õmmelda. Kuid õde ütles, et nemad õmblusi ei tee. Võivad küll puhastada ja vajadusel haavateipi panna, kuid kui sellest ei piisa, siis saadavad ikka erakorralisse.

Mehe ehmatasin ka ära, kui talle helistasin ja väriseval häälel veidi varem koju palusin tulla. Itiga koos perearstile minekut pidasin veidi liiga suureks ettevõtmiseks. Mees soovitas mul minna üleuksenaabrite juurde, sest nemad on mõlemad kiirabimeedikud. Heh, aga ei. Ma kunagi ei SUHTLEKS inimestega :D Ma ei tahaks minna kedagi lampi tülitama, et kuule õmble mul haava.

Mees tagasihoidlikkuse all aga ei kannata ning talle tuli meelde, et meie külas elab üks kiirabimeedik veel. Mina sain sellest teada siis, kui too mulle uksele koputas, deso ning haavaplaastrid käes. Ta on väga tore naine, näeb välja nagu modell ja iseloomult täielik päike ning ühtlasi on ta ka Kauri lasteaia parima sõbra ema. Ta puhastas mul haava, kleepis haavaplaastritega kinni ja ütles, et sellest peaks piisama. Et õmblemine on veidi kindlam, sest siis kasvab haav kindlamini ilusasti kokku. Aga PEAKS piisama. Ta andis mulle veelgi haavaplaastreid ja suuri pealisplaastreid varuks.

Tema kohalolek rahustas mu maha ning hakkas endale ka tunduma, et EMO jaoks pole vist tõesti vajadust. Käsi tuikas küll veel tunde, aga nüüdseks, õhtuks, on juba palju parem. Olen nüüd mõnda aega ühekäeline ja teen kõike vaid parema käega. 
Kohe oli mul hea meel järgmiste asjade üle:

Et viga sai vasak, mitte parem käsi

Et olen parajasti puhkusel  - mu töö on ju superkäeline

Et pesin eile õhtul juukseid ega pea seda mitu päeva tegema

Et koristasin siin Iti lasteaiasoleku tundide ajal hoolega maja ning vannitoas tegin täna sügavpuhastuse - nüüd saan homme lebomalt võtta ning Iti aiasoleku ajal tõesti lausa puhata, käsi padjal nagu kuningannal.

Ja nunnu, et mees mulle ingli appi saatis :D

Beebipäästja

Mees müüs meie armsa Škoda maha (Tiina ja Marili isale), kuna tal oli juba ammu plaan ka see elektriauto vastu vahetada. Tankimine muutis teda süngeks.

"Muidugi on elektriauto laadimine soodsam," ütlesin. "Aga tegelikult on see nagu auto tankimine ja maksmine järgmisel kuul." Soodsamalt maksmine. Sa laed kodus oma elektriga ja maksad kopsaka elektriarve järgmisel kuul.

Siiski ei pea sul kunagi sõit tegemata jääma sel põhjusel, et parajasti on kuu lõpp ja pole kütuseraha.

Ma hakkasin mehele rääkima, et meil tegelikult pole üldse praegu kahte autot vaja. Ja elame veidi üle oma võimete ehk meie eelarves pole tegelikult kohta kahele autole. Ja et mina sõidan ju nii vähe. Tööl ja muidu linnas käin ma bussiga, bussipeatusesse lähen jalgrattaga. Lastele järgi võin ma minna ka käruga. Ja hädavajadusel, kui mul vaja poes vms käia, võin ju ka mõnikord mehe Teslaga sõita.

Ja siis tuli tänane hommik, kui vihma kallas nagu oavarrest. Iti alustas täna lasteaias (hoiu lõpetas kuldmedaliga) ning mul oli vaja temaga sinna ja tagasi kärutada.

"Ahaa," ütlesin akna juures mõtlikult paduvihma ja mustavat pimedust vaadates. "Mul tuli just pähe mõni juhus, kui ikkagi on hea autot omada."

Mees naeris ja pani panka liisingutaotluse teele. Täna ta viis meid kõiki autoga aeda ära. Mina viisin bitibuu tema rühma. Iti pigistas silmad kõvasti kinni ja pani kaisujänku endale veel näo ette, kui rühma astus. Aga ei nutnud. Ma pidasin silmas õpetajate näpunäiteid ruttu ja kindlalt hüvasti jätta. Tegin Itile põsele musi, ütlesin, et lähen käin poes ja tulen tunni pärast tagasi. Ning tegin sääred.

Jalutasin läbi aina tiheneva paduka poe poole, et mul see tund aega midagi teha oleks. Kell oli veel nii vähe, et esimene pood oli kinni. Ohkasin ja jalutasin kaugema poe poole, kuhu lõpuks kuivama pääsesin. Olin juba pea läbimärg, vaatamata vihmavarjule. Tegelikult ma tean, et olen jube mugavaks muutunud ja et kõik need käigud saab ilusti tehtud ka käruga. Okei, märja ilmaga on ebamugav, aga tehtud saab siiski ja kõik jäävad ellu. Siiski mõtlesin igatsedes meie armsa Škoda peale ja mõtlesin, kuidas ma oleks kas koju sõitnud või siis seal tund aega varju otsinud ja lugenud.

Täpselt tunni pärast läksin Iti rühma tagasi. Keegi ei nutnud. Iti istus laua ääres ja luges muusikaõpetajaga raamatut, nimetades valjul häälel, mida ta nägi, ja lobisedes üldse kõva häälega. Mul langes kivi südamel. Laps oli rahul ja õnnelik! Õpetaja ütles, et Iti oli kohe sujuvalt kohanenud, mänginud ühes, teises ja kolmandas kohas, ja söönud kaks portsu hommikuputru. On meie tibutillul ikka hea isu!

Minuga tuli Iti rõõmsal meelel kaasa ja lehvitas teistele hüvastijätuks. Juba trepikojas kuulsime, et keegi hirmsasti nutab. Mõtlesin, et see tuleb kuskilt rühmast aeda harjutavate laste seast, aga õue jõudes avastasime, et hoopis üks beebi on jäetud vankriga ukse ette vihmavarju ning ta on ärganud ja nutab endal silmi peast. Vaatasin paremale ja vasakule, aga kedagi ei tulnud. Püüdsin vankrit kõigutada, aga beebi tahtis ema. Mõtlesin, et ju ta kellegi ema oma on, kes vanemat õde-venda praegu rühmas lohutab. Iti rühmas polnud ühtegi lapsevanemat, nii et seal mitte. Läksin ühe esimese korruse rühma juurde, astusin sisse ja küsisin, kas kellelgi on üks beebi ukse juures. Selle peale tuli joostes teisest toast üks ema ja läks oma beebikest lohutama. Sai beebi päästetud.

Eks ma ise olen ka vastupidises olukorras olnud, kui näiteks Itile hoidu järgi minnes pole tahtnud magavat Kauri äratada ja olen jätnud ta käruga alla. Mõnikord on ta ilusti maganud, aga ükskord ärkas hullumoodi karjudes. Siis ka üks teine ema seisis seal juures mureliku näoga ja ootas, et kas keegi ikka tuleb.

Märja bitibuuga jõudsime koju, panime kõik oma asjad kuivama ning hakkasime lugema ja mängima. Iti küsis küll kohe üle läve astudes ootusrikkalt, millal me sööma hakkame :D

Terve ülejäänud hommiku oli ta nii rõõmus ja rahulik, mängis omaette lobisedes või kutsus mind raamatut ette lugema. Mul on üliväga hea meel, et ta esimene lasteaiapäev nagu unelm läks. See on väga hea märk, et ta juba rääkis. Ma omas peas kujutasin ette, et ta terve esimene nädal piiksugi ei tee... See Iti on meil parem kohaneja, kui me arvame.

Hetkel ta magab lõunaund juba teist tundi ja mina naudin pikka lõunapuhkust koos endakuivatatud banaanide ja kohviga.

Kaunis on olla

Mees läks täna õhtul kahele koosolekule. Üks oli Iti uue lasteaiarühma koosolek ning teine üks meie valla asjadega seotud värk. See tähendas, et mina olin lastega õhtul kahekesi kodus. Nagu ikka üksi lapsevanem olles, sujusid asjad imeilusasti. Ma panen tähele, et kui ma saan lihtsalt normaalselt tööl käia ja oma päeva veeta täiskasvanute seltsis, siis olen ma õnnelik inimene. Mind on õhtul võimatu välja vihastada. Tegutsesime lastega mängida ning ma ei teinud väljagi, kui nad plastiliinist küpsiseid voolides teatasid, et nemad veel sööma ei tule, vaid mängivad edasi. Võtsin oma kausi pelmeenidega ette ja hakkasin nautima ning nad liitusid minuga ise viie või kümne minuti pärast.

Kaur oli küpsetanud terve suure plaaditäie plastiliiniküpsiseid. Ta tuletas mulle meelde, et ma pean neid maitsma, aga mitte enne, kui olen oma soolase toidu ära söönud. "Ja nad peavad jahtuma... neli tundi," ütles ta rangelt. Kogu aeg, kui Iti kasvõi küpsiste poole vaatas, teatas Kaur, et veel ei saa, tund aega on veel jahtuda jäänud.

Kui mina peale sööki pesuga tegelesin, läksid lapsed aeda uitama ning korjasid pooltooreid arooniaid. Minu selgitused, et need marjad pole veel valmis, neid ei kõigutanud. "On küll juba valmis, on küll valmis," ütles Iti ja sirutas minu poole kausikese punakasmustade marjadega. Mõtlesin, et pooltooretest marjadest ja veel selles koguses võivad nad saada kõhuvalu, aga lõin käega ja lasin neil möllata. Eks marjadest kõhuvalu saamine ole ka osa lapsepõlvest ning kes olen mina, et keelata neile lapsepõlvekogemusi.

Ma tunnen end hästi. Elu on praegu nii sulnis ja voolab sujuvalt. Tööl on mõnus ja tegemist jagub, raamatuid loen läbi tempoga vähemalt üks nädalas, ja eelmisel nädalal sain Marili ja Tiinaga ka Trad Attacki kontserdil käia ning kämpingus ööbida. Meil vedas, et siis oli veel harukordselt soe päev - praegu on kohati täitsa sügisene hõng õues.

Kui ma õhtuti vannist Itit välja juhtun tõstma, panen ta alati endale õla peale. Ta toetab pea mu õlale ja vaatab mulle vannitoapeeglist vastu, ise rätikusse mässitud ja armas. Selles hetkes on nii palju ilu ja õrnust, et mul peaaegu alati pisar silma tikub. "See pole mitte ainult mu tänase päeva üks ilusamaid hetki," ütlesin mehele, "vaid tõenäoliselt terves mu elus."

Ma tunnetan, kui kaunis aeg mul praegu käsil on. Kui eluterve. Lapsed on terved ja tublid, kasvavad mühinal ja jätavad endast maha pükse ning pluuse, mis üleöö kümme sentimeetrit liiga väiksed on. Milline õnn, mõtlesin ma söögitoolis jalgu kõigutavat Kauri vaadates, kusjuures jalad olid alt viisteist-kakskümmend sentimeetrit täitsa paljad: pikad püksid polnud enam üldsegi pikad.

"Kas sa tead, et sa oled üks armsamaid inimesi planeedi peal?" küsisin Itit magama pannes kaisus hoides.

"Jaa," ütles Iti ja tegi mulle ninale musi. Nad on mõlemad suurteks musitajateks hakanud. Pole ime ka, sest seda nad kodus näevad ja kogevad. Kui ma neid musisid, mis neile mööda minnes või koos lugedes pealaele annan, kokku loeksin, saaksin mitukümmend tükki päevas.

Ja Kaur teisel päeval tegi mulle käe ja jalaga pai, põsele musi, ning ütles: "Sa oled armas. Igatsen ja armastan."