Ega siin muud polegi, kui et oleme aga kõik jälle haiged nagu ikka. Vabandust, kui sa blogi loed ja mõtled, et jälle ma kurdan laste haiguste üle! Sest seda ma jälle teen. Need lihtsalt nii nörritavad mind ja viivad mu elukvaliteeti alla. Mu eluga rahulolu tavalisel päeval, kui saan käia tööl ja ehk kinoski, saan näha oma lapsi õhtul paar tundi nagu normaalne inimene (ja nende järele juba poole päeva pealt igatsema hakata) on üheksa kümnest. Ma arvan, et ma olen tõepoolest üks väga õnnelik inimene ja oma eluga väga rahul.
Ja siis jääb üks lastest JÄLLE haigeks ning mu hinnang elule kukub kolmele. Reaalselt mind tabab mingit sorti masendus. Ma vihkan kodus passimist lastega, kellega ei saa isegi mänguväljakule minna. Ma vihkan oma tööandja altvedamist. Ma tahaksin lihtsalt raevust uluda, et seda kõike juhtub keskmiselt iga paari nädala tagant.
Praegune haiguseperiood kestab KOLMANDAT NÄDALAT. Kolm nädalat, mille kestel me oleme mehega päevi pooleks teinud ja omavahel ära jaganud. Kui on minu päevad kodus olla, olen käinud hiljem hilisõhtuni neid tunde järgi tegemas, või siis nädalavahetusel. Kuni jäime mehega ise ka haigeks. Ma ei tea, mis mutantviirus see on, aga ma köhin nagu hobune jubeda kratsiva köhaga, silmad on hellad ja punased, nina tilgub nagu mahlakask, ning öösiti ma ei maga. Mina, kes ma olen kuldmagaja, ei saa und. Ning hommikuti ärgates pole mul mitte parem olla, nagu tavaliselt hommikuti võiks olla, vaid on peavalu, silmad eriti paistes ja olemine väga torssis. Mehel on täpselt samad sümptomid ja nii me kahe peale üritame ellu jääda, hoolitsedes samal ajal kahe tillu eest, kes on kolmandat nädalat kodus.
Nendel on olemine jumala okei, ainult köha ja nohu on, aga tuju väga hea, palavikku pole, millegi üle ei kurda. See vist neil nüüd ainult järelköha ja sellega saaksime nad aeda munsterdada küll, sest ilmselt ka õpetaja saab aru, et ükski vanem ei saa kolm nädalat järjest kodus istuda köha pärast. Ilmselt need pärast nii pikka perioodi enam ka ei nakka.
Igatahes kolm viimast päeva olen mina ise olnud kodus, sest olemine liiga kehv tööle minekuks, ja lapsed hoolitsevad enda eest siin ise. Ma olen jubedas ohvrirollis, ma tean, aga nii kuramuse nõme on olla haige ja mitte päevagi puhata saada! Mul on põhimõtteliselt kaks valikut: kas olla tööl haige või kodus laste eest hoolitsedes haige. Kolmandat varianti, et olla kodus ja puhata, et terveks saada, ei ole.
Ma tean, et nad on minu lapsed ja nii see elu lapsevanemana ongi, aga teate, kui õudne see on. Las ma siis kurdan, sest ma olen väsinud. Mul ei ole endast mitte midagi anda ja päris ausalt, ma olen olnud päris halb lapsevanem nendel viimastel päevadel. Ma olen iga asja peale sekundiga kuri, tõrelen ja tõstan häält väga kiiresti ning enamasti üldse ei reageeri neile, vaid lesin diivanil ja püüan magada.
Homme püüame nad siis üle tüki aja aeda viia ja mina vastavalt enesetundele kas lähen lühemaks päevaks tööle või siis lausa puhkan üksi kodus... vaatame. Mõlemad on head variandid.
Sealjuures on lapsed objektiivselt võttes väga tublid olnud. Nad ei kakle ega kisu omavahel enam üldse nii nagu varem, vaid mängivad kahekesi päevad läbi. Mängivad kooliminekut, lasteaeda minekut, poodi ja uneaega. Mitte midagi pole neile vaja ette anda ega korraldada, vaid ise teevad ja leiavad. Mul on kahju, et ma selliste inglite vastu nii tõre olen olnud, aga mu emainstinkt reaalselt kaob ära, kui ma haige olen.
Eile uneaja paiku oli Itil jube jonnihoog. Ma lasin tal issiga maadelda ja vaatasin kõrvalt, endal hapu nägu ees. Lasime tal ilmselt minutit kümme huilata, kuigi ma teadsin, et ta vajab lihtsalt veidi lohutamist ja rahu. Siis sundisin ennast jõuga lahke olema ja kutsusin Iti kaissu. Iti lõtvus issi käte vahel ja tuli mulle nuuksudes kaissu. Ma pean igapäevaselt endale ütlema, et ta on ju alles kaheaastane, või ta on alles kolmeaastane. Nad vajavad enamasti lihtsalt rahulikku meelt ja lahkust.
Kui issi oli unejutu ette lugenud ja mina Iti kõrvale voodisse heitsin, rääkis Iti mulle: "Mina olin pahane issi peale. Issi tahtis minu tuua tuppa...sse, aga mina tahtsin vannisse."
Milline tubli laps, oskab nii ilusasti analüüsida oma tundeid!
