Suvi on parim

Ma olen õnnelik. Mul algas puhkus! Kui tore on minna puhkusele: asi, mida ma pole aastaid enam teha saanud, sest ma pole kodunt väljas tööl käinud. Kes käib tööl, sel on ka meeldiv võimalus suunduda vahetevahel puhkusele.

Olen töölt eemal kokku kaks nädalat ja ehkki mulle mu töö väga meeldib, ootasin puhkusele jäämist juba mitu päeva rõõmsa elevusega. Lastel on lasteaiast kuuajane puhkus, mille mehega kahepeale ära klapitame. Veidi kahju, et me ei saa võtta kõik neljakesi koos aega maha, aga nädalavahetused on ka olemas ja alati on võimalus mehe töölt koju saabudes koos randa sõita.

Mulle on ka meeltmööda võimalus lastega kolmekesi aega veeta. Läheme mänguväljakutele, suhtleme siin aedlinnaku naabritega ja vaatame, mida lõbusat veel teha leiame. Aias kindlasti möllame iga päev. Aed näeb meil aina kenam ja kenam välja. Viimastel päevadel olen tundnud kümneid ja kümneid heameelesööste, kui mu pilk aiale langeb, olgu siis alt elutoast või ülevalt Kauri toast, kui ma pesu kuivama riputan. Muru on niidetud ja trimmerdatud, kusjuures mehe vanem poeg, kes selle töö ära tegi, jättis alles kõik lopsakad ristikupuhmad, sest nii tehakse alati tema ema kodus. See annab kogu aiale lopsakama ja metsikuma välimuse ning meeldib kindlasti putukatele ka.

Vaarikate ümbrus on värskelt rohitud ja multšitud (minu poolt) ning kiviktaimla ümber laotud kiviring (mehe poolt). Tänagi veel istutasin sinna taimlasse seitse uut lillekest, mis nüüd eriti värvikirevana pilku püüavad. Seal on teiste hulgas neli üli-päikese-kollast peiulille!

Tegime äsja laupäevaõhtust sauna ja nüüd veedame mehega aega elutoas. Mina vaatan üht uut sarja, "The bear", mis räägib kiiretempolisest restoranielust, mees logeleb niisama. Laual põleb uhiuus maheroheline küünal, tuba on puhas ja hämar ning hästi hubane on olla. Küünla kõrval ilutseb meil veel Kärdlast teise ringi poest leitud kaheeurone kreeka stiilis maalingutega vaas, mille aiast neidsamu ristikuvarsi täis noppisin.

Aga üleeile me sõime õhtust terrassil! Suviiiiiiiiiiii!

Doktor ja patsient

Mul on parajalt laisk olla. Uskuge või mitte, aga käes on päikseline jaanipäev! Selline asi on võimalik!

Okei, tehniliselt pole täna jaanipäev, vaid kahekümne teine juuni, aga meil siin Kiilis on täna igatahes jaaniõhtu üritus ja sinna me kõigi oma lastega ka läheme. Ja vanaisa lubas ka tulla.

On päikeseline, kuigi võimsalt tuuline päev. Selline tuul, mis uksi kinni prõmmib ja mõlema lapse toas samal ajal akent lahti hoida ei lase, ilma et tuul undama hakkaks. Kuid siin meie terrassil on suhteliselt tuulevaikne ja isegi palav. Istun ainsal varjulisel ribal, mis veel seina äärde jäänud on, jalad päikese käes, ja klõbistan.

Kui mees vanema pojaga ühes koju saabub, siis lähme toimetame aias: muru on vaja ära niita ja elupuuhekikese vahelt trimmerdada ning vaarikatele on vaja multš ära panna - need kotid ootavad murul laialipuistamist juba kaks nädalat. Täna tundub selleks täiuslik päev: kõik on kodus, keegi pole haige, keegi pole väsinud ega nõrkustunde käes vaevlemas. Ja ilm on ilus.

Mulle teevad rõõmu meie kiviktaimlas õitsevad lillekesed.

"Vaata, mingi uus lill on lahti läinud!" jooksin hommikul mehe juurde. "Nii kaunis!"

See on imeilus liiliasarnane kellukakujuline õis, kollast värvi. Mees jäi ka nõutuks, mis lill see täpsemalt on, aga teadis, kust see pärit on: ühe tema sõbra aiast. 

Potiroos Maximast, mille paar nädalat tagasi istutasin, on lopsakalt end laiali ajanud ja võtab ruumi kahe potiroosi jagu, õied on meeleolukalt tumeroosad ja külluslikud. Kaunis on! Sealtsamast Maximast ostsin tookord kaks potinelki, üks on seal kiviktaimlas suisa ära surnud ja teine hingitseb kahvatute õitega, aga naljakas on see, et enne oli mul seal üks varasem potinelk, mille kunagi maja eest lillekastist välja viskasin. Mees ei luba mul neid kuhugi ära visata, vaid soovitas kiviktaimlasse istutada, et las nad seal olla ja vaatame, kas jäävad elule.

Nüüd see vana nelk seal, mis enne oli ka põhimõtteliselt surnud, väga kustunud välimusega, on peale kahe uue nelgi tema kõrvale istutamist läinud lopsakaks ja õitseb maruliseks. Kui naljakas! Nagu oleks tal hea meel olnud, et sai endale sõbrad.

*

Lapsed mängivad iga päev arsti. Seda on südantsoojendav vaadata ja see tekitab minus nüüd tihtilugu tahtmise, et õieti peaks meil olema kolm väikest last. (Õnneks mineviku mina ja mineviku mees hoolitsesid selle eest, et seda enam kunagi juhtuda ei saa. Ütlen ausalt, et kui mehel vasektoomiat poleks tehtud, siis mina praegu oleksin igasuguse ratsionaalsuse minetanud ja juba uuesti rasedaks jäänud.) See on lihtsalt nii sulnis, kuidas nad omavahel suhtlevad, kuidas Iti räägib juba pikkade täislausetega ja Kaur enamasti mängu juhib. Kuidas nad tihti ei vajagi mänguasju, vaid mängivad sõna otseses mõttes mulla, puutükkide ja rohuga. Kuidas nad mängivad seda, mida enda ümbruses kogevad: leivategu (issi küpsetab nüüd kord nädalas juuretisest leiba ja me sööme ainult tema tehtud foccacciat ja hapusaia, mis on über-maitsvad. Oleme pagaripere!), Tuta või Lolala kontserti või magamaminekut. Mängivad, et lähevad bussi peale või kooli, seljakotid seljas.

Eile õhtul tegin kööki korda ja nemad mängisid arsti. Kaur istus ja Iti askeldas tema kallal arstikomplektiga, mis nad vanaemalt jõuludeks said. Küll jätkus arst Itil tegemist! Kõigepealt pani ta patsiendi käe ümber sideme. Siis kuulas kuuldetoruga kõhtu, eriti naba, ja ka selga, eriti pepu ümbruses. Siis pani Kaurile kraadiklaasi. Siis leidis mängu-haavakreemipotsiku, aga tema meelest oli see vist hambapasta, sest mingi teise pulga peale pigistas ta kujuteldavat pastat ja pesi Kauril ära hambad. Lõpuks võttis ta süstla, tegi Kaurile süsti mõlemasse ninasõõrmesse ja käsivarde ka.

Ma kõrvalt püüdsin naeru tagasi hoida ja neid hästi vaikselt vaadata, et mitte mänguhoogu segada. Silmad lähevad veidi märjaks sellist asja vaadates, sest see on üks ilusamaid asju elus ja mul on nii hea meel, et nad saavad niimoodi koos kasvada ja koos mängida.

"Emme, mine korista kööki," ütles Kaur, kui tabas mu neid jälgimast.

Korjasime tee äärest lupiine, nagu Keskkonnaamet käskis, sest väidetavalt on nad invasiivne võõrliik...aga vaasis jube ilusad

Raamatukoi Itibuu autosõidu ajal

Suvise pööripäeva aegu

Mul on olnud ületamatult sulnis nädalavahetus. Autos tagasi sõites ütlesin mehele: "Tead, mis tunne mul praegu on? Et mu tass on täitsa täis."

Mehel oli hea meel.

Näete, mida teeb üks ööpäev oma lastest eemal ja sõpradega peomajas! Meil oli megatore, käisime järve peal saunas, ronisime järve ja tünnisauna ning istusime tüdrukutega pärast poole ööni üleval ja mängisime lauamänge. Kui magama sain, siis magasin nagu nott ja ärkasin täiesti puhanuna.

See oli üks neist järvekallastest Setomaal, kus on nii kaunis, et öösel on kahju magama minna ja hommikul ei tahaks ära sõita. Alati, kui ma olen ilusas hotellis või kuskil külalistemajas maal, tekivad mul kujutluspildid, kuidas oleks elada seal terve nädala või terve kuu või lausa aasta. Kuhu ma oma asjad paneks ja kuidas ma seal igapäevaselt toimetaks.

Hotellid on mind alati tõmmanud.

Paari tunni eest, kui ma Itit magama panin, mõtlesin endamisi, et ma olin täna suurepärane lapsevanem. Olgu, pool päeva meil neid enda juures üldse ei olnudki, mis alati aitab olla parem lapsevanem :D Saabusime ema juurde neile järele poole ühe paiku ja sättisime varsti tagasi sõitma. 

Ma olin täna nii rahulik ega tõstnud nende peale kordagi häält, kuigi jonnihooge ja pahandusi jagus küll. Ma olen viimasel ajal hästi teravalt tähele pannud seda, et kui laps vanema saabudes kohe kurtma hakkab ja häälekaks muutub, et siis ta vist elab välja oma enne allasurutud emotsioone turvalises keskkonnas, ja ma tahan olla neile see turvaline keskkond.

Kui saime pika tagasisõidu üle elatud ja lastele õhtusöögi ette antud, siis vaibus ka jaur. Mees läks omakorda veel ühe sõbra sünnipäevale maale, kuhu ta oli tahtnud ka meid kaasa viia, aga oli selge, et kumbki lastest enam täna ühtegi sõitu ega seltskonda välja ei kannataks. Ma olin ka heameelega kodus ja taastusin. Üksi kahte last magama panna ei ole ka enam midagi ebaharilikku või rasket, sest nad on sellega juba täitsa ära harjunud: ma olen päris tihti õhtuti tööl olnud, kui vaja päeval haige lapsega kodus olnud tunde järgi teha, ja siis teeb mees kõik toimetused nendega üksi. Ma olen tähele pannud, et üksi neid magama pannes läheb veidi loomuvastaselt kõik tihti sujuvamini kui kaksi. Nad jauravad vähem ja ma ise ei lähe jaurust närvi. Tihti on õhtune vannisättimine ühe või mõlema lapsevanema jaoks närviajav aeg, kuna üks lastest raudselt ei taha üles minna, ei taha aidata tuba koristada või üldse aiast sisse tulla; ja kui jõutud elusalt vannituppa, siis üks kahest kindlasti keeldub minemast potile, mis on olnud meie majas alati suur tülide põhjustaja.

Kui ma olen nendega üksi, siis on kõik see alati lihtsam, sest ma ei lähe närvi. Sest ma ei saa lubada endale närvi minekut. Sest ma võtan ise vastutuse ainsa täiskasvanuna ruumis ja ma tegelikult ju tean, mis võtted enam-vähem töötavad ja panevad lapsi meiega kaasa töötama. Kui teine täiskasvanu on veel kohal, siis ma tihti luban endal üle võlli vihaseks minna ja karjuma hakata, sest alateadlikult siis ootan, et mees jääks rahulikuks ja lahendaks olukorra ise. 

See on hästi huvitav tendents. Me tavaliselt kunagi korraga samal ajal laste peale häält ei tõsta. Kui üks vihastab, siis teine alati leiab endas selle rahulikkuse võimaluse üles ja de-eskaleerib olukorda.

Igatahes täna läks kõik siis lepase reega. Kaur jäi oma voodisse uinuma ja Iti toas heitsin madratsile pikali, mispeale ta heitis tagurpidi minu kõrvale, nii et ta nägu oli minu jaoks alaspidi. Lükkasin ta juukseid näolt kõrvale ja rääkisin talle, nagu ma alati räägin: "Sa oled nii armastatud. Kui sa meie juurde saabusid, siis me juba ootasime sind. Aitäh, et sa tulid meie perre."

Iti küsis vastu: "Aga kus Iti kulmud on?"

:D

Teda huvitavad praegu eriti näoosad: tihti, kui tema kõrval madratsil lesin ja silmad sulen, silitab ta käega mu nägu ja sosistab näoosade nimetusi, nagu emme kulmud, emme põsed, emme suu. Ta on enne ka mulle murelikult sosistanud: "Kus Iti kulmud on?" Siis ma näitan talle, et vaeseke ei muretseks, tal ka kulmud täitsa olemas.

Ütlesin Itile, et ühe minuti pärast ma lähen alla puhkama ja tema saab võimaluse ise magamajäämist harjutada. Iti igaõhtused pooleteisetunnised magamajäämisrituaalid on meid mehega kaunikesti ära väsitanud ning leidsin, et tal on juba ammu aeg ise magama jäämist õppida. See on väga vajalik oskus, nii lapse kui vanemate vaatepunktist.

Mitu päeva olen siin niimoodi veel ärkvel lapse juurest ära tulnud ja teda ise uinuma kehutanud, aga sama innukalt on tema toast meid ikka tagasi hüüdnud ja saanud ka. Täna läks juba paremini ja minust ta sinna tuppa vaikselt lesima jäi. Kui küsisin, kas ta teab, et on armastatud, siis ta noogutas vaikselt. Sai musi põsele, läksin välja ja rohkem me temast täna kuulnud ei ole.

Seis on hea! Ja täna on üks aasta kõige pikemaid öid, õnnistagu meid taevas. 

Vanaisa sünnipäev

Suvi ja ringisõitmiste aeg. Istun siin laste lõunaune ajal ja vaatan, et täitsa päike on muidu pilvisel päeval välja tulnud! Tekitab suvetunnet küll. Pikk seelik on seljas ja varbaküüsi värvin.

Võtsin tänase reede vabaks ja teen selle päeva hoopis esmaspäeval, võidupüha ajal järgi. See paindlikkus on jube hea. Nüüd saame varem teele asuda: sõidame Tiina sünnipäevale Eesti teise otsa. Õnneks oli ema nii jumalikult lahke ja küsis lapsed ööseks enda juurde, mis annab meie istumisele mehega seal sünnipäeval hoopis vabamad mõõtmed. Me oleks läinud ka lastega, aga jumal teab, et siis palju rohkem aega läheks nende karjatamisele ja valvamisele ja ööseks sinnasamma peomajja me poleks jäänud, sest kahte last võõras keskkonnas magama panna ja öösel neid valvata ma poleks soovinud.

Vaba päev sattus superheale ajale, sest täna on isa sünnipäev ja nüüd saime me lastega keset päeva talle külla minna, lillekimbu ja kingi viia ning ta tagatipuks enda juurde kooki söömagi viia. Küll on hea, et ta meil siinsamas lähedal elab. Kauru kandis ise poest saati kooki enda käes, millest oli mulle suur abi, sest minu kotti see ei mahtunud ja just nuputasin, kuhu ma selle Iti ja lillekimbu ostmise kõrval veel panen. Kaur aga ei lasknud tordiga midagi juhtuda ja lillepoest väljudes kiitis veel ise: "Ma käitusin nii ilusti."

Pärast vanaisale sünnipäevalaulu laulis Kaur koos minuga kooris, kõik sõnad õigesti ja lausa viisi ka. Talle meeldib väga alati kellegi sünnipäeva mängida, Itil on siin kord nädalas sünnipäev, talle lauldakse laulu ja ta peab kujuteldaval tordil küünlaid ära puhuma.

Nüüd aga ma jätan ärganud Kauri teletupse vaatama ja lähen ise alustan meie asjade pakkimisega, sest mees lubas varsti töö juurest laekuda. Sellisesse elutemposse oleks tõesti kunst veel tööd mahutada! Veab, et minu oma selline paindlik on. Juhhuu!

Kaur ja Iti vanaisa õnnitlema kiirustamas

Suvised aiatööd

Meil oli väga sulnis pikk nädalavahetus. Peale eelmise postituse avaldamist läksin sooja päikese kätte aeda ja hakkasin vaarikaid rohima. Jeesus, kus need olid alles rohtu kasvanud! Meil pole aiaga tegelemiseks just ülearu mahti, sest töö, lapsed, maja ja üleüldine ellujäämine selles haiguste virvarris on prioriteet olnud. Mees küll toimetab aias nii palju kui saab, aga mina pole sel hooajal ülearu palju sinna jõudnud.

Nüüd reedel, nii kui korra käed selle umbrohu külge sain, tuli mul hoog sisse. Lapsed ärkasid ega lasknud mul eriti palju rohida. Kaur tuli ja küsis seitseteist korda järjest, mida ma teen. Aga ma ei andnud alla ja läksin õhtul kell üheksa edasi rohima, kuni terve vaarikahekk oli puhas.

"Meil on kõblast vaja!" ütlesin ma mehele reipalt. "Ma tahan nad üle ka kõblata. Ja kiviktaimla. Ja meil on kiviktaimlasse kive vaja."

Laupäeva hommikul kell pool üheksa pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pikakari randa, Paljassaarele kive korjama. Mina sõitsin, mees ütles, et mul on linnasõidu praktikat vaja. Laupäeva hommikul on tõepoolest väga hea aeg linnas sõita, sest teisi autosid peaaegu polegi. Sulnilt veeresime randa ja asusime kive korjama. Hea valik oli, sest seal on ilus kivine rannaäär. Üldse oli hästi sulnis seal toimetada: lapsed kilkasid, laine veeres varvasteni, mõned hullud inimesed juba ujusid ka vees. Tegid midagi talisupluse sarnast, mütsidki olid neil peas.

Kodus panime lapsed lõunaunele ja ma läksin kõplasin vaarikad üle, siis kiviktaimla üle ning viskasin sealt välja kõik umbrohud - ja nendega koos kogemata ka mehe istutatud pisikese piparmündi ja nõmm-liivatee. Mees ei teinud suuremat kära ja läks istutas nad vaikselt tagasi :D

Kallasin kivid kuhja sinna keskele ja leidsin, et meil on neid veel megalt juurde vaja. Nüüd peame igalt poolt endale kive jahtima hakkama. Sinnasamma randa teeme ka kindlasti ühe treti veel.

Leidsin, et mul on kohe nüüd ja praegu vaja mingeid lilli sinna taimlasse. Seal on erinevaid taimi, aga ükski veel eriti ei õitse. Suuremas osas on seal lihtsalt veel tühjus ja muld, eriti peale seda, kui ma umbrohud välja juurisin. Sõitsin Maximasse ja ostsin sealt lihtsalt koguse erinevaid potitaimi ja lillesibulaid ning istutasin nad kõik kohe maha kah. Mees vaatas mind veidi rabatult. 

Ma teen kas mitte midagi või KÕIKE. Vahepealset pole.

Aga nüüd on aiasoolikas peal küll. Aias toimetamine teeb õnnelikuks.

Rahulikkuse kink

Möödus terve nädal, mil sain rahulikult tööl käia. Täna on Kauri lasteaed kinni - õpetajatel on arenduspäev. Võtsin töölt vaba päeva ja jätsime Itibuu ka koju. Mees märkis hommikul, et Kauril nina jookseb. Ahhaa! mind ei huvita! Nagunii oleme kodus! Tema järjekordne katse saboteerida mu tööelu kukkus läbi.

Mees on oma vanema poja põhikooli lõpetamisel. Mul on kahju, et mina ei saa seal praegu olla, sest põhikooli lõpp on tähtis samm elus. Aga Kaur on täna kodune ja temaga pigem ei hakanud sinna ronima.

Ma olen täna nii rahulik. Kui ma olen neli päeva järjest hommikul tööle saanud minna, siis on mu tass täis. Ja olen bussile sõitnud rattaga, mis samuti on megamõnus. Ja üks õhtu käisin kinos. Kui mul endal on kõik emotsionaalselt korras, siis ma olen tähele pannud, et ma laste peale üldse ei ärritu. Ma lohutan neid, kui nad tulevad kaheteistkümnendat korda järjest nutuga, et said haiget, ja mina üritan kolmveerand tundi juba kööki korda teha. Ma teadvustan nende tundeid. Ma ei lähe endast välja, kui nad midagi tegemast keelduvad, mis parasjagu päevakavas on - ma lihtsalt ootan paar minutit, kuni nad ise selle tegemiseni jõuavad.

Lapsed vajavad lihtsalt vanemat, kellel on endal suures plaanis kõik hästi ja kes on oma vajadused täitnud. Siis on õhkkond rahulik. Siis on iga lapse jonnihoog minu jaoks ainult see, mis ta on: väikelapse jonn. Normaalne areng. Ma ei võta seda siis isikliku rünnakuna enda vastu.

Kui ma olen mitu päeva järjest päeval haigeid lapsi karjatanud ja siis õhtuks tööle läinud ning poole kaheteistkümneni töötanud... siis asjad nii ilusti ei ole. Siis ei ole mul rohkem endast midagi anda ja ma saan täitsa lihtsate asjade peale närvivapustuse.

Just äsja hakkasime lõunaunele sättima. Lapsed mängisid plastiiniga ja teatasid, et nemad magama minna ei taha. 

"Iti, lähme sinuga siis enne üles," ütlesin tema poole käsi sirutades.

"Ei taha üles!"

"Iti, sa ei pea siis üles minema," ütles Kaur kõrvalt rahustava häälega, umbes nii, nagu mina ütlen lapsele, kes hüüab, et tema liha süüa ei taha, et ta ei pea siis sööma, aga ma taldrikule panen ikka.

Püüdsin mitte muiata, et neid mitte julgustada, ja mõtlesin, mis ma siis teen, lasen neil edasi mängida? Ootasin minuti ja Kaur täitsa ise pani oma plastiliini kokku ning hakkas trepist üles minema. Üleval vaidlesime leebelt, kas laps peaks enne uinakut pissil käima või ei. Jälle ma ei teinud rohkem mitte midagi, vaid ootasin minuti ja läksin tegin Iti toas akna lahti, kui Kaur jälle ise vannituppa kiirustas, pissil ära käis ja voodisse ronis.

Aga seesama olukord - laps keeldub potil käimast - on mind korduvalt väga endast välja ajanud, karjuma ja lakse andma pannud. Kõik sõltub enda taustaolukorrast.

Ka Iti uinus nagu naksti ning nüüd ma naudin siin vabadust ja mugin magusaid maasikaid, sest mees tõi neid eile terve kastitäie. Ja kaks karpi kirsse! Suvi on.

Ja sellal, kui lõuna pool Eestis on sirelid ammu ära õitsenud ning meil siin põhjas õitsevad viimaste päevade tuhmunud viisil, on meie aia pisikene sirel, eelmisel aastal istutatud, just äsja õide puhkenud! Tal on ilusad suured roosad õied ja ma imetlen neid iga päev. Nägin õiealgeid, aga need ei tahtnud ega tahtnud puhkeda. Mõtlesime juba, kas sirelil nii nõrk olla, et see aasta veel ei õitsegi, aga siis õnnistati meid paari päikeselisema ilmaga ja sirel võttis oma noored jõuvarud kokku. Algul oli lahti üks õis, järgmisel päeval kolm, nüüd on terve trobikond!

Kaur laulupeol

Kauri lasteaias toimus ülelasteaialine laulupidu. Tulin rõõmsalt töölt juba enne kolme ära ja mõtlesin, kui tore, et mul on töökoht, kust ma saan laste üritustel käia. Maikuus ja juunis on päris palju olnud lasteaiaüritusi, mille tõttu tulnud varem töölt ära tulla, ja mul on see võimalik! See on luksus. Mu eelmisel töökohal ma lihtsalt ei näe, kuidas ma oleksin näiteks kell kolm ära saanud tulla. Töö tahtis tegemist ja elu poes kees mühinal. Ainsad korrad, kui ma kolme paiku toona lahkusin, olid mõned reeded, kui läksin nädalavahetuseks reisikesele ja suundusin bussile.

Rahvast oli staadionil palju ning kuigi ma olin väga vara kohal, avastasin ürituse hakkades, et Kauri rühm ja üldse kõik lapsed nihutati nii palju paremale poole, et ma Kauri üldse ei näinud. Kõik emad-isad, õed ja vennad tegid rahvasterändamise paremale poole pinkidele ning mul andis leida kohta, kust ma üldse Kauri näeksin. Seisin kikivarvukile kellegi selja taha ja piilusin oma boyot. Teravsilm Kaur õnneks leidis mu rahva seast üles, naeratas laialt ja lehvitas innukalt. Näitas oma õpetajale ka, et seal on minu emme.

Kui üks pingirida allpool istekoht vabanes ja ma sellele istuma vupsasin, panin tähele, et Kaur jäi tõsiseks ega lehvitanud enam üldsegi vastu. Sain aru, et väikelapsed ju teadagi ei leia mitte kunagi mitte midagi kuskilt ka juhatuse järgi üles - ning ka Kaur oli harjunud otsima minu peanuppu kõrgelt teiste selja tagant ega teinud märkamagi palju suuremat mind üks meeter allpool. Ega midagi, lehvitasin nii innukalt, kuni ta mind jälle nägi ja jälle nagu sajavatine pirn särama lõi. 

Laule laulis ta ilusti kaasa ja liigutusi tegi ka omas rütmis, üks sekund peale suuremaid lapsi :D Ta oli nii armas ja asjalik, et ma tundsin suurt õnne südames. Alles oli ta mul pisikene beebikene süles ja nüüd on suur asjalik poiss, kes lasteaia üritustel osaleb ja oma rühmast kõige rohkem kaasa teeb. Ja kui oluline see on lapse jaoks, et emme sellisel üritusel olemas on! Kuidas ta mind ühtelugu silmadega otsis ja kuidas peale peo lõppu mulle sülle kihutas ja kõigest väest kallistas! Mind oleks nagu kahurikuul tabanud.

Pärast õhtusööki toimetas mees lastega terrassil uut istutuskasti ehitada. Kaur küsis endale ka mänguhaamri ja läks koos issiga kopsima. Andsin Itile mängukruvikeeraja kätte ja käskisin kaasa lüüa, aga Iti otsustas taastoota soorolle ja läks hoopis mängukööki mullast hernesuppi valmistama.

Igal õhtul peale õhtusööki koristan mina köögi ja lähen tegelen ülemisel korrusel vana ja uue pesuga, sellal kui mees lastega aias müttab. Lapsed leiavad endale ise tegevust ja lihtsalt askeldavad. Mul on süda nii rahul, et nad on praegu tundide kaupa õues. Vaatan neid ülevalt Kauri toast pesu lapates ja tunnen lihtsalt õnne.