Laps ei maga, aga mul jumala suva

Kaurikene on meil selline huumorimeelega poiss, olen juba ammu tähele pannud. Armastab end igale poole peita ja palju naerda. Lõunaunele minemise juures on tal ka viimastel päevadel tekkinud mingi humoorikas moment, kui on vaja lõkerdada ja toas ringi kõndida, selle asemel et ilusti karu kaissu võtta ja magama heita.

Vanemad, kellel on see võimalus, ilmselt kussutaksid last magama. Minul see võimalus puudub, sest mul on allkorrusel Iti, kes ka just umbes siis tähelepanu tahtma hakkab, seega ma Kauri ei kussuta. Palun tal pikali minna ja lähen ise toast välja. Paar korda max võin veel käia talle sama asja meelde tuletamas, siis annan alla. Las siis on seal toas vaikselt, kui und ei tule. Kaur on ka. Ma ei tea, mida ta seal täpselt teeb, sest mänguasju tal ühtegi seal enam pole - korjan enne uneaega kõik kokku ja viin suure kastiga teise tuppa peitu, et ei tekiks kiusatust voodist välja ronida. Aga Kaur ei lase end sellest morjendada, vaid leiab võimaluse. Kardin on alati eest tõmmatud, nii et ilmselt vahib ta välja. Täna lõunaajal oli ta kummuti pealt küünitades käte saanud oma veepudeli ja selle tühjaks tilgutanud. Otsisin toa pealt siis kohe, kus see märg loik peaks olema, aga ta oli segaduse ise ära ka kuivatanud. Oli kummutilt küünitanud kätte ka puhta läkaräti ja sellega mopitanud. Nüüd nühkis ta selle läbimärja rätiga ennastunustavalt aknalauda nagu väike tuhkatriinu. Ise säras üle kogu näo. Mind ajas see ka naerma.

Nii et võta lapselt mänguasjad käest, kuid tegevust leiab ta siiski. 

Toast välja lasen ta alles siis, kui ta vastu ust koputama ja "Välja! Välja" hüüdma hakkab. Vähemalt saab ta natuke aega vaiksemalt endamisi olla ja ehk siiski veidi puhata.

See, et need lõunauned nüüd ühtäkki ära kaduma on hakanud, häirib mind vähem, kui oleksin arvanud. Sest Iti, kes magab meie hommikuse jalutuskäigu kenasti maha, ärkab alati umbes-täpselt siis, kui Kaur on lõuna ära söönud ja läheb lõunaunele. Siis Iti tavaliselt paar minutit sööb rinnal ja edaspidi tahab... kiljuda. Jah. Ta ei taha mängida, ta ei taha rohkem süüa, ta tahab lihtsalt mulle oma beebikeeles midagi seletada ja kiljuda. Siis on mul alati tükk tegemist, et teda vakka hoida, et üleval Kaur ei virguks. See on füüsiliselt ja psüühiliselt väsitav ning mu enda paus jääb täitsa olemata. Viin Iti all lausa tihti vannituppa, et võimalikult vähe häält välja kostaks, panen ta seal roomama, ja ise söön kõrval põrandal kurvalt oma lõunamaiust ehk datleid ja piima. Need ei maitse seal vetsupoti kõrval üldse nii hästi nagu tavaliselt :D

Nii et nüüd, kui Kaur lõunat ei magagi, ei pea ma Itit kõigest väest tasa hoidma ning ausalt öeldes olen ise lausa lõõgastunum.

Ja pärastlõunal, kui lapsed jalutama viin, jäävad mõlemad magama, Kaur teeb paarkümmend minutit uinakut siis kärus ära. See on midagi ikka!

Küsisin täna Kaurilt, kes ta on, lootes kuulda tema nime. "Poiss!" ütles Kaur endale osutades, mõtles siis veidi ja lisas: "Aps!" (laps) No nii vahva. Minu väike poisslaps.

Ja temaga saab juba kergelt dialoogi pidada. Ma igal võimalusel püüan teda vestlusesse tõmmata ja tulemused on täitsa näha. Küsimusele, kuidas ta öösel magas, vastas Kaur mulle ühel hommikul asjalikult: "Hästi." 

Ning mängisime lastega üleval Kauri toas ja ta ei saanud üht lelu tööle. "Kas sa vajad abi?" küsisin. "Jah," vastas Kaur rahulikult ja hästi selgelt. Niimoodi "jah" polnud ta enne öelnud, olin jube uhke.

Iti-beebi on aga juba seitsmekuune. Kõigest väest roomab ringi, veedab oma päevad venna käest hammustada saades, täna kukkus korra diivanilt ka alla (ups!). Aga muidu on rõõmus ja rõõsa väike beebi, kelle vastu on mu süda suurt ja õrna armastust täis. Tal tulevad ka hambad, all keskel kaks teravat sakki. Nende saamisvalust ta meile vahel õhtuti jutustab, nii et emme nutab ja issi on ka närviline. Aga eks tuleb see aeg lihtsalt vastu pidada. 

Üks naljakas Kauri-ütlus eilsest tuli mulle ka meelde. Ta põrnitses Nigella Lawsoni kokaraamatut. "Kes see seal peal on?" küsisin.

"Tädi," ütles Kaur. "Ninna!" (rinnad) 

Hakkasin naerma ja ütlesin, et jaa, tädil on rinnad. Selle peale muidugi Kaur hakkas aina itsitama, kordama: "Ninna!" ja Nigella büsti peale näpuga toksima. Mehed jäävad meesteks... Emme rindade vastu on tal ka mõõdukas huvi ja neid märgitakse mitu korda päevas ära. Tuli ükspäev, vaatas söövat Itit ja nentis jälle: "Ninna." Teine rind oli imetamispluusiga kaetud, sinna osutas Kaur tõsiselt ja ütles: "Kinni."

Iti roomab!

Iti hakkas roomama, hip-hip-hurraa! Meil oli pühapäeval majas suur segadus: meie juures oli mehe vanem poeg; Kaur ei maganud lõunat, vaid karjus ja jauras ringi. Ta läheb alati närviliseks, kui meil külalisi on oodata, sest meie mehega oleme närvilised. Mina koristan ringi ja katan lauda, mees vuhib süüa teha, alati jääb ajast puudu ning lisaks kutsusime me rohkem inimesi, kui meile siia üldse korraga mahub. Aga lastega perede puhul ei ole tulek kunagi kindel, nii ka seekord oli kõik okei: lastega pere ehk mehe lapsepõlvesõbranna jättis oma kahest lapsest kolm nohuga koju, ning minu sõbranna Maria tuli tund aega hiljem, sest laps ärkas hommikul hiljem, ja jättis koju oma mehe. Nii et täpselt üks vahetus lahkus, kui teine peale jõudis.

Igatahes keset valmistumise segadust kõhutas Iti elutoas vaibal ning püüdis Kauri miniköögist pärit pehmet mängutomatit kätte saada. Sirutas, sirutas oma käekesi, kuni hakkas roomama. Tomat käes, skoor! Ja emme hakkas rõõmsalt huilgama :D

Naljakas on see, et Kauri beebiraamatut sirvides leidsin, et ta hakkas roomama täpipealt samas vanuses: kaksteist päeva enne seitsmekuuseks saamist. Päevapealt! Ja kõhuli pöörama hakkas vist ka täpselt nädal enne viiekuuseks saamist nagu Itigi.

Huvitav, et nad nii sarnase arenguga on olnud.

Kauri pidime mu sõbranna ja ta poja siinoleku ajal küll mitmel poel pagendusse saatma, sest ta tahtis aina teisele poisile tuupi teha. Teine ei saanud vastu ka anda, kuna ta napilt veel ei oska kõndida. Käputab. Seega Kauril oli mugav tema kohal kõrguda ja lüüa üritada, mis teise aina nutma ajas.

Mees võttis Kauri ja Iti ja läks lausa autoga sõitma, et me saaks kodus rahulikult juttu ajada ja olla. Pärast tagasitulekut käitus Kaur täpselt samamoodi, nii et tõstsime ta elutoa aedikusse vangi. Vaeseke karjus seal pisarsilmi: "Välja! Väljaaa!", nii et kahju hakkas. Siis hakkas mu sõbranna talle üht mänguasja loopima ja tema loopis seda sealt aedikust vastu ning rahunes maha.

No mis sa teed ära.

Mänguväljakult koju tulemine on meil Kauriga nüüd ka lausa piin. Ta ei taha enam üldse tulla ning mu varasemad nipid nagu varakult teatamine, mitme minuti pärast me astuma hakkame, on efekti täielikult kaotanud. Ta lihtsalt ei taha üldse koju tulla. Kui seal on teisi lapsevanemaid ka, siis on mul veidi piinlik Kauri karjumise pärast, aga mis ma muud ikka teha saan, kui ta jõuga siis kärusse aheldada ning astuma hakata. Kõndides rahuneb maha.

Samas on tal megaarmsaid käitumisjooni ka. Eile tulin kulmudest ja koputasin välisuksele. Ukseaknast nägin, kuidas issi istus diivanil, lapsed süles, ja luges neile raamatut. Kaur kuulis koputamist, karjus: "Emmeee!", jooksis mulle vastu ja andis musi, et siis tagasi issi rüppe raamatu juurde pöörduda. See oli igatahes väga nunnu!