See ei tohiks tulla üllatusena, et nägin mingit filmi. Ma olen absoluutne kinofriik (ja muidu friik) ja vaatan tavaliselt ära kõik, mis vähegi huvi pakub. Aga eile oleksin ma nagu esimest korda elus näinud filmi. See oli ELAMUS.
Läksin eile töölt kümme minutit varem ära nagu boss. Kaksteist tundi seljataga ja natuke väss oli olla, aga koju tagasi veel minna ei tahtnud. Ostsin endale hoopis uued tumesinised kindad, mis muuseas oivaliselt sobivad, ja läksin Postimaja Reval Cafesse istuma. Sellepärast mulle Tallinnas elada meeldibki - alati on midagi teha. Sa võid pühapäeva õhtul ka siniseid kindaid osta ja kohvikus istuda ja kinos käia.
Selles Reval Cafes olen ma vähe käinud, aga avastasin, et see on üpris mõnus. Seal on üks tagumine sopp, kuhu pugedes on päris privaatne. Seintel on raamatud ja mustvalged pildid ja aknast avaneb vaade Hobujaama ristmikule. Minust järgmises lauas rääkisid üks noormees ja neiu California elustiilist ja Santa Monica rannajoonest ning mina lugesin Lionel Shriveri raamatut "Big brother", mis muuseas pole üldse paha. Tegin kinoni aega parajaks... ja aeg SAI paras.
Film oli "Püha hirve tapmine" ("The killing of a sacred deer"). Nicole Kidmani ja Colin Farrelliga ning režissööriks kreeklane Yorgos Lanthimos, kellest mina isiklikult varem kuulnud polnud, aga kes on nähtavasti juba varem... kummalisi ja intensiivseid filme teinud.
Filmi avakaadriks on süda. Inimsüda. Tukslev inimsüda avatud rinnakorvis, taustaks Jesus Christus schwebt am Kreuze. Ja see kestab. Ja see kestab. Kõrvulukustav katoliku hümn ja tukslev süda. Ja sina lihtsalt vaatad, lõug maani.
Lugesin hiljem, et see osa oli filmitud päris operatsiooni ajal.
Filmi avakaader on väga tähtis, ja midagi sellest mõjuvamat oleks raske välja mõelda. Ma olin sellest hetkest kaasa haaratud ja enam see film mind lahti ei lasknud. Ma mõtlesin omaenda südamest ja sellest, kuidas see aasta-aastalt, päev-päevalt, tund-tunnilt niimoodi tuksub. See oli mingi kehast-väljas-hetk.
Kui see avakaader lõpuks läbi sai ja Colin Farrelli tuttav nägu pilti tuli, oli see kergendus. Katsusin ennast. Kas ma olin veel olemas? Kas mu mõistus oli veel alles? Natukeseks oli tundunud, et ei ole. Ma tundsin tahtmist püsti tõusta ja ära joosta.
Ja see oli esimesed paar minutit sellest linateosest. Mis veel edasi sai...
Loo sisu järgmine. Farrell ja Kidman mängivad edukaid arste, kellel on varateismeline tütar ja kaheksa-aastane poeg. Neil on ilus suur maja. Kidman mängib sama naist, keda ta alati mängib: külm, kaalutletud, tagasihoitud. Ta on ALATI seesama naine. Kuigi "Hirves" oli ta hea, hakkab ta mõnikord mulle vastu.
Farrell käib peale tööd aega veetmas teismelise poisiga. See on kummaline. Nad söövad koos, käivad jalutamas, ta teeb poisile kingitusi. Algul ei saa vaataja sotti, miks nad koos aega veedavad, aga selgub, et paar aastat tagasi on poisi isa Farrelli operatsioonilaual surnud ning võib oletada, et Farrell üritab ta eest hoolitseda.
Martin on kummaline poiss. Ta räägib imelikult, ilma mingi intonatsioonita. Aga samamoodi räägib ka Farrell selles filmis. Samamoodi ka lapsed. Dialoog on üldse imelik ja vahepeal õlgu kehitama panev, aga ma lihtsalt oletan, et see on taotluslik. Nagu peab ka olema arstide teismelise tütre musikaalsus, mida filmis pidevalt esile tuuakse. Aga kui ta isaga hääleharjutusi teeb või Martinile laulab, on see kahtlemata nägu krimpsutama panev. See tundub nagu režissööri isiklik nali.
Niisiis, Martinit tutvustatakse Farrelli perele ja lapsed saavad omavahel läbi. Tütar Kimi ja Martini vahel hakkab isegi midagi susisema.
Siis aga ei saa arstide poeg, väike Bob, enam kõndida. Ta ei tunne enam jalgu. Nad teevad kõik testid ja kutsuvad kohale arstide kolleegiumi, aga asjale jälile ei saa. Bob ei taha enam süüa ja kuhtub silme all. See on nii kurb vaadata.
Järjekordsel kokkusaamisel Martiniga teatab too Farrellile, et paar aastat tagasi tappis tema opilaual Martini isa (kirurg oli joonud) ja nüüd peab selle eest maksma. Ta peab tapma kas ühe oma lastest või oma naise, siis on verevõlg tasutud. Kui ta seda ei tee, siis surevad nad kõik, üksteise järel. Kõigepealt jäävad nad jalgadest halvatuks, siis keelduvad toidust, järgmine staadium on silmadest veritsemine ja seejärel kohe surm.
Seda kõike kontrollib Martin. Niisiis on filmil kõva üleloomulik element sees. Kuid see on nagu kõrvaline. Peamine on psühholoogiline osa.
Tütar Kim kaotab jalad alt kooriproovis ning murest murtud arstid peavad oma lapsed ühte palatisse panema. Kui Martin tüdrukule külla tuleb, saab ta jälle kõndida, kuid siis enam mitte. Süüa ei taha nad kumbki suutäitki ja arstid ei tea enam, mida teha.
Siin algab filmi kõige mõjuvam osa, see, mille ajal pool saali pead kätega kinni hoidis ja mina vahepeal sosistasin: "Issand jumal!"
Lapsed saavad teada, mis toimps. Nicole Kidman suudleb Martini jalgu, et too neile halastaks, aga ei, ohver peab tehtama, et ülekohus heastada. Järgmises stseenis ütleb naine oma mehele: "Loogiline asi on tappa üks lastest. Me saame alati uue lapse saada."
See on see Nicole Kidman, keda me teame ja armastame :D
Lapsed püüavad vanematele meele järele olla, et... noh, saada selleks, kes ellu jäetakse. Kim palub emalt vabandust, et talle kunagi vastu haukus. Bob - ja see stseen ei kao vist mul kunagi mälust - roomab oma elutuid jalgu järele vedades elutoasahtlini, võtab käärid ja nüsib oma juuksed maha.
"Vaata, isa, ma lõikasin juuksed maha, nagu sa juba tükk aega tahtsid. Nii on palju parem. Ja isa...? Ma otsustasin, et suureks saades tahan saada kardioloogiks nagu sina."
Püha jumal.
Lõppu ma ära ei räägi, aga selle räägin ära, et väikese Bobi silmad hakkavad lõpuks verd jooksma ja vanemad saavad aru, et neil on tulnud aeg tegutseda.
Ja sa ei ole elus midagi näinud, kui sa ei ole näinud pisikest poissi verd nutmas. Õõh.
Filmi pealkiri muide on viide vanakreeka müüdile Iphigeneia ohverdamisest, mida mina kui nende müütide ja jumaluste suur fänn hästi tean. Kuningas Agamemnon tappis jumalanna Artemise püha hirve ning jumalanna karistas teda ja kõiki troojalasi, hoides kinni tuult, nii et Trooja laevastik ei saanud sõtta sõita. Ainus viis, kuidas ta jumalannat lepitada sai, oli ohverdada oma tütar Iphigeneia. Viimasel hetkel Artemis küll päästis neiu ja viis ta oma templisse preestritariks, aga seda ei saanud Agamemnon kunagi teada. Ta ohverdas oma tütre!
Kui kõik läbi sai, istus terve saal päris hea hulk aega pimedas, ennast liigutamata ja midagi ütlemata. Ma olin filmi teise poole ajal pidevalt mõelnud: "This movie is the worst thing ever!", aga ma ei mõelnud seda kui halb-halb, vaid ma mõtlesin neid tundeid, mida ta vaatajas tekitas. Film ise oli metsikult hästi tehtud ja jääb minuga veel kauaks.
Kui ma elamust otsisin, siis seda sain küll kuhjaga. Ma ei taha enam kinno minna, vähemalt mitte lähiajal. Mitte miski ei saa enam olla nii intensiivne kui see. Kõik muu, mida ma nüüd vaatan, on niivõrd palju lahjem.
Kas seda saab soovitada? Niimoodi üheselt ei saa. Enne peaks küsima: "Kas sul on tugev närvikava?"
