MUDA

Uuendus: TÄNA on finaal. Kas pole super? Postimehes oli lugu, kus üks Itaalia mängija Marchisio väidab, finaalis me näeme, kuidas Hispaaniat alistatakse. Sae pekki, Marchisio! Söö oma makarone edasi. Makaroniõgijad sellised. Nali, ma ei vihka Itaaliat, nad olid üks meeskond, kelle poolt ma olin, kuigi Hispaania on ülim. Mulle meeldivad hullult igasugused stereotüübid ja halvad naljad. Iirimaa mängu ajal ma küsisin Liisult, kas kõik iirlased on väljakul purjus. Ja kui ei ole, kuidas nad ometi suudavad üheksakümmend minutit ärkveldoldud ajast sellest hoiduda.

Ja Itaalia väravavaht Buffon sööb oma väravas kindlasti ajaviiteks pastat, kui mäng teisel väljakupoolel käib. Kuigi vaevalt käib. Kui nad Torrese mängu panevad, siis ta passib seal Buffoni juures ja võimalusel ründab ja aegluubis me näeme, kuidas Buffon oma pastakausi viskab kus seda ja teist ja spagetid lendavad.

Eile peale "Pruutneitsite" vaatamist tõmbasin seeliku selga ja läksin Polinaga välja. Ta viis mind tavapärase Ristiisa asemel Illegaardi, kus ma polnud varem käinud, aga kus oli nii mõnus! Selline atmosfäär. Me vallutasime kõige taga pesitseva lilla nurgadiivani ja rääkisime üle kogu pubi. Sest kedagi teist ei olnud. Siis, kui hakkas juba rahvast voorima, sättisime meie minema. Ahju. Ma tahtsin hullult tantsida, ja midagi peale Atlantise ja Ahju polnud avatud. No AHI oleks võinud ka kinni olla. Ma vannun, et olgu seal kui ilusad tualetid tahes, muusika on sitt mis sitt. Ma mõtlesin, kas DJ teeb nalja. Ja sama jama iga kord, kui olen seal käinud. Ma olen kuulnud, et klubiomanikud ei luba DJ-del kogu aeg head muusikat mängida, muidu kõik tantsivad ning keegi ei osta juua. Aga vahel võiks mõne hea loo ka panna, eks ju?

Õnneks tuli õhtu edenedes paar head lugu ka. Michael Jackson ja nii.

Koju läksin loomulikult paljajalu. Oli vihma sadanud, aga kuna mul veab, siis mitte minu tulles ega minnes, ja ainult asfalt oli märg ja ärahõõrdunud jalgade vastu mõnus. Ronisin purskkaevu ka jalgu jahutama. Selline paljajalu pläterdamine on juba tavaliseks saanud: ühel õhtul tulin Lõunakast ja avastasin, et poriloigud on umbes pool meetrit sügavad ning kõik ongi üks poriloik. Oleksin ainult oma plätud ära rikkunud, nii et pistsin need kotti ja läksin seelikusaba kõrgemal hoides nagu laps läbi loikude. Kui kuskil muda leidus, siis tammusin seal kohe mõnuga. See on ju täiega terapeutiline. Muda.

Üks keskkooliaegne õpetaja käis hommikul siit midagi ostmas ja hakkas juba maksma, kui mulle näkku vaatas ja võpatas. Isegi hüppas natuke. Naljakas. Me kutsusime teda Polinaga alati sunshine, sest tal oli kogu aeg "rõõmus" tuju. Enne tema tundi laulsime alati Sunshine Reggae't. Täna oli ta küll säravas tujus ja ajas natuke juttu... nii armas oli. Lubas kindlasti veel läbi trehvata. Kusjuures kui rääkisin, mis ma olen vahepeal teinud, siis ta ütles: "Ma tean jah. See ja see rääkis."

"Täielik spioneerimine," vastasin ma natuke ehmunult.

Kleit on seljas, mistõttu hommikul läbi linna tulles tabasid mind naeratused, soojad nagu kodumaa päike. Suvalised inimesed teretasid ja käskisid patsu lüüa. See tõi küll päikese minu hommikusse.

Päev on muidugi pilvisem olnud. Kui kasutada metafoori. Mida ma ka teen. Kasutan metafoori. Said aru?