Igal hommikul silmitsen kahtlustavalt dušši, et äkki tuleb sealt siiski kuuma vett. Ei ole seni tulnud. Ja iga kord, kui külma duši alt välja tulen, on nii hea ja soe tunne, ja selline tunne, et küll ma olen lahe ja karastan ennast, ja selline tunne ka, et hakkaks seda ALATI tegema! Iga päev! Aga juba sekund hiljem ma tean, et ega ei hakka ikka küll.
Kui mul alati tuleks kraanist ainult külma vett, kui kiiresti ma pesemas käiksin! See rõõmustaks keskkonda sajaga. Praegu on üks minu keskkonna-pattudest kindlasti liiga pikad dušid. See on lihtsalt lõõgastav. Parim koht, kus olla.
Oh. Tahaks sauna hoopis.
Täna õhtuks igatahes peaks tsivilisatsioon taastunud olema.
Jalad olid sajaga ära hõõrdunud. Ja ikkagi panin samad kingad jalga ning julgelt esimesed pool tundi komberdasin nii, et iga sammu juures niuksusin valust ja püüdsin kinga paremini kohendada, et nii väga ei hõõruks. Pärast läks natuke paremaks. Ma ei tea, miks ma arvan, et niimoodi komberdada, et iga kõrvaltvaataja saab aru, et mugav sel tüdrukul nüüd küll ei ole, on parem kui lihtsalt plätudega normaaalsel kombel käia. Jätaks enesekindlama mulje kindlasti. Aga selline ma olen.
Mingi tee koju minnes võtan alati kingad näpu otsa ja lähen paljajalu. Taevalik.
Hea nalja lugesin kuskilt:
Why did a hipster burn his tongue?
Because he drank his coffee before it was cool.
:D
Eile oli väga sakker päev. Ajasin mingi eeterliku õli ümber. Muidugi siis, kui ülemus siin oli. Esiteks oli mul võimalus selle eest maksta ja teiseks oli kõik nii võimsalt seda lõhna täis, et ma mõtlesin, ma minestan. Seda on isegi täna veel tunda. Eeterlikud õlid on üldse kanged värgid ja neid peab alati lahjendatult kasutama. Kujutage ette, et terve see pudel on äkki põrandale ja ka õhku paisatud... räme peavalu garanteeritud.
Aga sain just teada, et homne vaba. Pidin kergendusest nutma hakkama. No mitte päris, aga väsinud olen küll. Lihtsalt... kõigest.
Ma mäletan, kui veel seal toidupoes töötasin. Seal ajasin kogu aeg midagi ümber ja puru. Kõik ajasid. Tegijal juhtub, või kuidas? Või siis ajasid kliendid, ja kord oli selline, et ta võib selle kinni maksta, kui ise tahab, aga meil ei olnud õigust nõuda. Asi läks lihtsalt mahakandmisele.
Ükskord veeretasin mingit torni šašlõkiämbritega ja ajasin selle ümber ja väga vahva oli. Need olid mingi viis euri tükk ja ma arvan, et viis-kuus olid ikka täiesti puru. Vahetuse vanem ütles, et ah, kanna maha lihtsalt, muidugi sa ei pea midagi maksma, ja mina ütlesin, veab mul, ja kolleeg ütles, hea lõhn on nüüd üleval, ja mina ütlesin, vastik lõhn on hoopis. Ma olen kindel, et keegi ütles sel päeval veel midagi, aga päris kõik pole meeles, sorri.
Piip.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar