Ma kannan teksasid. Ma vihkan suvel teksasid. Kui terve aasta neid nagunii kandma peab, siis võiks vähemalt kolme kuu vältel midagi põnevamat ja naiselikumat selga panna. Aga täna oleksin paljasääri surnuks külmunud (ilmselt siiski mitte).
Ja nad on kitsad ka. Värdjad. Mul on ainult kaks paari teksasid, millest ühed on maailma kõige mugavamad, aga igalt poolt nii katki, et ainult kodus kõlbavad veel käia, ja teised, vanad tõprad, on kitsad. Aahhh.... nii ebamugav. Homme on üle viie päeva üks vaba ka, ja siis ma püüan šoppama minna ja endale midagi leida.
Ma ei mäletagi üldse, alates keskkooli mineku ajast, et ma poleks mingit paari pükse konkreetselt nii katki kandnud, et need otsad annavad. Ma kannan oma teksad lihtsalt ribadeks. Mul pole midagi jäänud lihtsalt kappi seisma, sellepärast et ma temast tüdinen.
Kuradi kitsad tropid. Ma ei saa aru, kas olen mina juurde võtnud või nemad pesus kokku tõmmanud. Kahtlen viimases, sest ma ei pese neid kunagi.
Midagi mulle meeldib ka. Astelpajuõli. Töö juurest hankisin. Muudkui lugesin selle kohta infi ja harisin ennast, kuni hakkas ajudele. Mingi neljas asi juba, mida sealt ostan. Kergesti mõjutatav...iseenda poolt. Endale määrisin pähe. Osav töö!
Mesilasvaha hankisin ka. Närimiseks. Pidi hammastele hea olema. Kuid ma pole siiamaani kindel, et seda ikka võib närida. Tunne on küll kummaline praegu, kui mõelda.
Õlist aga niipalju, et kummalisel kombel on see palju meeldivama maitsega kui astelpajumarjad ise. Mul hakkab purgike varsti otsa saama, mis on halvasti, sest poest on see ka otsas, ja iga päev küsitakse, aga minul jääb üle ainult käsi laiutada. Ma võtan seda iga päev sisse ja meeldib. Samuti määrin näole (annab veits jumet) ja huultele enne väljaminekut. Mul kipub näonahk päeva jooksul rasuseks minema, selles suhtes on kummaline, et kui olen hommikul sinna õli tupsutanud, on nägu päeva jooksul vähem rasune kui muidu. Ma tegelikult tean küll, et rasune nahk vajab eelkõige niisutust, mitte kuivatamist, aga et lausa õlitamine head teeb? Üks elu paljudest vastuoludest.
Kuulasin vihma raevukat sabinat vastu aknaplekki ja mõtlesin, et oleks täiuslik päev laisklemiseks. Kaua magamiseks ja hiljem koristamiseks ja lõunauinakuks kindlasti ka. Välja pmst ei lähekski. Aga tüng, värdjas. Lähed küll ja kuidas veel. Kohe tund aega lähed! Panin naabripoiste vihmavarju tuuri, sest nende oma on vähemalt terve (kuigi arvan, et õhtuks, kui koju jõuan, enam pole), ja minekule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar