Ainult reptiilid teavad tõde

Järjekordne osa sarjast "Perekond neegrid". Ema helistab mulle tööle, mina vastan oma tavalisega: "Karuonmaru!" Tema nõuab: "Ma ei saa aru, mille eest sulle palka makstakse, kui sa päevad otsa telefoniga lobised!"

No mis sa teed sellisega. 

Üks hommik ta helistas mulle ja naeris maniakaalselt, sest Kivisaar oli hommikuprogrammis ühe meie masti killuga maha saanud.

Istun, loen oma "Anthropology..." raamatut (kohutavalt paks tellis, üle kuuesaja lehekülje, ja mul pole kunagi aega lugeda, aga kui on, siis see tellis ajab mu hulluks, sest ühelt poolt käib kohutavalt närvidele ja teisalt niiii meeldib. Nii melodramaatiline. Nii filosoofiline. See paneb mu mõtlema.), joon oma kohvi ja lasen oma vihmal sadada. Kui koju jõudsin, oli tunne, et olen taevasse sattunud. Tulin bussiga, ja vedas, sest poole sõidu peal hakkas sadama. Olin ainult poole tunniga kohal, tavalise tunni asemel. Sain oma kitsad teksad jalast ja vaevavad läätsed silmast ning raamatu, kohvi ja üleküpsenud banaanidega kerra tõmmata. Pehmed dressikad jalga, riitsinusõli ripsmetele. Vaatasin kalendrist väljarebitud Navitrolla maali, mis mul pildiraami sees laual on, ja sees oli nii õdus, valge ja kuiv. Turvaline. Ma olen elanud kolmes ühikatoas. Esimene, kus ma Liisuga elasin, oli kõige ilusam. Me vaatasime hilisõhtuti "Pahade tüdrukute" kordusi või "Sõpru" või MTV pealt imelikku, ülihullu lastesaadet "Wonder Showzen". Liis oli tudeng ja tegi kogu aeg oma tudengiasju, samas kui mina olin tüütu noorem õde ja ärkasin hommikuti kõige varem, et kooli minna, ning segasin kõiki. See pole küll muutunud. Ma olen ikka tüütu ja segan ikka hommikuti korterikaaslasi. Noh, praegu mitte. Kedagi pole. Aga selles esimeses ühikatoas, igatahes, oli selline neutraalne tunne. Kõik oli väga kena, aga ma ei tundnud, nagu see koht tervitaks mind. Samas midagi halba või, hehe, kummitusi ka ei tajunud.
Teises toas, juba siinsamas hoones, oli väga tšill. Ma kolisin ainult sellepärast, et väiksemas toas vähem üüri maksta, aga seal meeldis mulle väga. Kõik oli nii lagunenud, aga see-eest oli ruumi palju. Keset tuba tantsida. Kardinaid ma ei armasta, pole kunagi armastanud. Pole juba nädalate viisi korrakski neid ette tõmmanud. Ei arvesta ka sellega, et kui õues pime ja sees tuli põleb, siis näeb suhteliselt hästi sisse. Ükskord tulid Tiina ja Marili uksest sisse ning Marili täiega irvitas, et hästi tantsisid just, väljast oli megailusti näha. Vot siis oli küll mark. Aga "Kolmeraudse" saates esines Bombillaz, mida ma teha sain?

Kardinad ette tõmmata, võib-olla.

Praeguses toas on ka hea ja soe. Just tundsin seda. Õhtul, kui kõik on vaikne ja pime, vaatan lihtsalt aknast välja kuud ja nii hea on. Kummaline, et kodus Puhjas pole ma kunagi ennast nii turvaliselt tundnud. Muidugi on kodus hea ja puha, aga just energeetika on seal alati imelik olnud. Ma olen alati selline tobu ka olnud, et suht usun vaime või mingeid võnkeid või mida iganes. No kui ma seal tule ära kustutan ja voodisse lähen, siis ei ole hea olla. Üksi ma seal ööbima lihtsalt ei oleks nõus. Omaenda kodus. Kui tobe.

Alles paar aastat tagasi oli mingi periood, kus kodus ööbides jätsin ööseks lambi põlema. Täisealine pidin siis küll olema. Täitsa lõpp ikka.

Noh, samas kui ikka kuuled mõnikord mingeid samme, hakkab tahes-tahtmata imelik. Oled hilisõhtul vannis ja kuuled ukse taga samme, päris pikalt, aga kui hiljem küsid, siis pole keegi üleval käinud. 

Nii palju siis sellest. Aga sellele pisikesele korterile ma meeldin. 

Uitmõtted tulevad pähe. Kuidas maailm on ikka ilus. Vahel päris halb, ja vahel kõik sakib, aga isegi selles on ilu. Mõnikord ma tõusen hommikul ja mõtlen: "Mina elan selles maailmas! Jeei!"

Huvitav, kas Miranda Kerri ja Orlando Bloomi väike poeg on juba kuskile modelliagentuuri kirja pandud? Lihtsalt paratamatuse mõttes. Temast ei saa tulla midagi muud kui üks väga hea välimusega noormees.

Huvitav, kas mingil teisel planeedil, kus on elu, kasvavad ka puud? Puud on parimad. Võib-olla mõni planeet on nagu Island, ilma puudeta, ja õhku pole üldse, sest kõik on anaeroobid. Ehkki sama suured kui meie.

Huvitav, kas Maa on ümmargune sellepärast, et me kõik saaks olla maailma keskpunktid, sõna otseses mõttes? Siiski, see on lihtsalt füüsika, kõik suured taevakehad on sellise kujuga, see tuleneb juba raskusjõust ja muust sellisest.

Huvitav, kas paralleeluniversumid on olemas? Kui on, siis kindlasti oleme meie kõik lihtsalt üks alternatiivuniversumidest, mitte originaal. Kui üldse oleks originaali. Pigem vist mitte. Kõik oleks lihtsalt erinevad variandid. Ja neid universumeid oleks lõputu hulk, ja minu jaoks oleks näiteks kahe vahe neist ainult selles, et ühes kasvaksid mu sõrmeküüned kiiremini. Aga see mõjutaks kuidagi kõike. Tasapisi, aga kindlalt, nii et selleks ajaks, kui ma olen üheksakümmend, oleks need kaks maailma minu jaoks täiesti erinevad. Või ühes neist mind enam polekski. Ma arvan, et kiiremini kasvavate küünte omas sureksin ma kaksteist aastat varem. Sest väikestel asjadel võib olla suur mõju.

Ja ajas rändamisest. Esiteks ma ei usu, et see saab võimalik olla, sest aega ei ole vist olemas. Kõik on ju ainult üks pikk hetk. Sa oled kogu aeg see, kes sa oled. Õpid uusi asju, nagu fakte, ja ise paremini käituma ja ennast talitsema, aga kunagi ei märka konkreetset hetke, kui su keha muutub, ja sisemuses oled ikka üks ja seesama. Siis ma mõtlen, et maailm ja tema keerlemine ümber Päikese ja pöörlemine ümber oma telje on ikkagi niimoodi seatud, et tekivad päevad ja aastaajad, need on ju kindlad ühikud, mitte inimeste välja mõeldud. Võib-olla siiski on aeg? Aga siis mõtlen, et see on lihtsalt selleks, et me puhata saaks. Et oleks pime aeg ja valge aeg. Et kõik oleks tasakaalus. Täitsa lõpp, kui oleks kogu aeg päev. Me kõik unustaks magamise ära, sest miski ei ütleks, et nüüd on aeg. Jube.

Pluss, kuidas me teaksime, et ajasrändamine on olemas? Võib-olla Külma sõja ajal puhkeski Kolmas maailmasõda, aga umbes praegu, näiteks kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal Illuminaadid ja reptiilid (hehe) otsustasid, et see oli ikkagi liig, ja läksid ajas tagasi, et seda ikkagi ära hoida, ja see, mida me nüüd kõik teame, on juba muudetud ajalugu. Aga seda oleks võimatu kindlaks teha. Ainult reptiilid teaksid tõde.

Arvatavasti nii ongi.