Punkt

Chelsea Handler on üks Ameerika jutusaate juht ja koomik. (Ma mõtlesin just kaks minutit, kuidas on comedian eesti keeles. Komediään? Komee..t? Lõpuks leidsin raamatu tagakaanelt selle sõna: koomik!) Ta on ka filmides mänginud (selles viimases Reese Witherspooni mehed-võitlevad-minu-pärast-filmis oli kõrvalosas) ja raamatuid kirjutanud. Üks neist, "My horizontal life: a Collection of One-Night Stands" oli jube naljakas, nii et jahtisin tükk aega tema järgmist: "Are You There, Vodka? It's Me, Chelsea". Sain sellele käpa peale ainult tänu mingile inglile, kes raamatu paar minutit enne minu raamatukokku tulekut tagastas. See on nii naljakas. Kõige parem, et kõik need lood peaksid nagu tema päriselust olema. Elu nagu raamat, tõesti.

Enne jäätub põrgu, kui regan enda mingisugusele Kodaki fotogalerii lehele vaatamaks kellegi lemmiklooma, kes seisab üksipäini, Niagara juga taustal voolamas. Nii klikkisingi "vasta" ning läkitasin talle pildi oma koristajamutist peldikupoti kõrval seismas - üksi. Kirjutasin juurde vaid: "Jätab külmaks? Mind ka."

Hahaa. Või see:

Tal olid samasugused tööharjumused nagu jõuluvanal: ta eelistas enamuse aastast vabaks võtta.

Sooja vett polnud hommikul. Soe vesi on üks sellistest asjadest, mille kohta sa alati taipad, milline luksus see on, kui see äkki ära kaob. Meil käivad siin jälle mingid torutööd, nagu alati, ma pmst elan ehitustsoonis ja hommikuti ärkan kõrvulukustava lärmi peale. Nii et üleval on juba sildid, mingi aeg on oodata nädalaks ajaks sooja vee katkestust. Ma tõesti loodan, et lugesin kuupäevi valesti või midagi... nädal aega on ju ulme. Tegelikult peapesemine ongi nõrkadele.

Eile õhtul mäkerdasin endale riitsinusõli pähe, nii et polnud mingit võimalust, nagu saaksin pead pesemata tänavale minna. See õli ei taha nagunii maha tulla, aga külma veega?? Majajuhataja vaatas mind, nagu tahaks öelda: "Figure it out yourself, bitch," ja käskis vett natuke aega joosta lasta, mis muidugi ei aidanud. Niisiis käskisin endal tugev olla, võtsin oma sooda ja žileti, sest tahtsin pärast randa minna, ja ronisin duši alla. Sooda segatuna ökošampooniga aitas õli superhästi maha pesta. Ökošampoonidega on üldse nii, et kui olla mingi aeg tavalisega pesnud, siis uuesti ökole minnes on efekt kurvastav, hästi rasvaseks jätab ja pole eriti meeldiv. Kõigepealt tuleks need silikoonid maha pesta, mis poešampoon on juustesse jätnud, muidu ei saa silikoonivaba toimida. Peale paari nädalat on öko mu juustele jälle meeldima hakanud ja tänane soodapesu oli ka okei. Kuigi külm.  

Päris külm kogemus oli, jah.

Nüüdseks on soe vesi tagasi, ja justkui lohutuseks eriti kuum. Luksus.

Sain lõpuks randa. Kümnendal juulil. See peab mingi rekord olema. Aga ujuma ei viitsinud. Kaua ei viitsinud samuti olla, mingi tunnikese. Aga nagu mingi punkt oleks kirjas. Jee... vist. Läksin pärast Lõunakasse, lootes, et äkki on mu turvanaine tööl, ma polnud teda nii ammu näinud. Oligi. Ta teatas, et ma olen nagu eriti valge. "Ma tean," nõustusin, "ma ei võtagi päikest eriti külge."

"Näha on jah. Eriti kahvatu on nägu."

Ma mõtlesin natuke aega ja torkasin: "Sina oled jälle eriti lühike. Ma ei märganudki enne, et sa nii lühike oled."

"Sest sa istusid kogu aeg leti taga."
"Jaa... aga sa oled nagu tõesti lühike."

Enne äraminekut käskis ta mul palju maasikaid süüa, et hemoglobiinitaset tõsta. 

"Iga päev söön," särasin ma. Pool kilo iga päev. Mul on turul juba oma kindel lett, kus ma alati käin. Püsiklient.

Nüüdsama magasin kaks tundi ning seitsme paiku tõustes tundsin nii kõikehõlmavat isu kohvi järele, et pidin ekstra selle pärast poodi minema. Dämit noh. Aga hea oli.

Aken on nii pärani lahti, kui üldse annab minna.