FML

Hommikuti on nii soe ja sulnis, mul on oma suveriietes palav, aga see on mõnus palavus... suvine. Kui ma vaba oleks, veedaksin need päevad raudpoltkindlalt rannas. Pärnus. Olen Tiina peale veits kade, kuna tema saab paariks päevaks Pärnu. Mulle on see veel tuleviku muusika... aga muusika, mis kindlasti kõlab.

Õhtul välja astudes on õlapaeltega pluusis täiesti soe... ja kell üheksa kanaliäärne suplevaid inimesi täis. Korraks mõtlesin, et kargaks ka sisse või mis?

Istusime Liisuga Pirol. Nii palju inimesi. Pärast läksime Toomemäele, täiendasin müürilehti, kirjutades silmapliiatsiga kustumatu loosungi "Karu on maru". Et kõik teaksid. Kui me kiikusime, siis täpselt vastupidi. Nagu pendel. Puud läksid tumedaks ja tänavavalgustus oli juba süüdatud. Kingadesse läks liiv. NB! Kingad on nüüd mugavaks muutunud ja enam ei hõõru. Küllap nad ei viitsi enam.

Seina taga puuritakse. Kuhu ma ka ei lähe, jälitab mind ehitustegevus. Kodus ja tööl. Nii üle koridori kui otse seina taga: vahepeal ei kuule, mida klient ütleb, sest ehitustegevus on vilgas. Vahel sajab laest tolmu.

Täna nad alustasid pool seitse. See mürin ja kopsimine ja karjumine, see on kõik kokku minu unesegastesse kõrvadesse nagu maailma kõige valjem heli, ja kõige vastikum. Kella seitsmeni on veel öörahu! Kuhu ma peaks selle probleemiga pöörduma?

Mõtlesin vannituppa tuikudes, et ma saan ju aru, neil on vaja oma tööd teha. Ehk saab siis ükskord see ehitus valmis ka (ei usu). Aga minul on samuti vaja oma tööd teha ja see on häiritud, kui ma magada ei saa!

Rabarberimees käib ikka külas, oma lemmikmüüjal. Kas lemmikmüüjalt ei võiks midagi ka osta??? Nope! Selle asemel püüab ta mind maale meelitada, rohima ja marju sööma. Vaarikaid, tikreid. Milline ahvatlev pakkumine, eriti rohimise osa. Eile ta tõi mulle jäätist.

"Kuhu ma panen selle? Ma ei saa seda siin süüa!"

Lõpuks oli mul ikkagi aeglaselt sulav jäätis leti all, nii et pidin varem pausi võtma ja sellele otsa peale tegema. Kummaline tüüp, ta andis mulle oma numbri. "Valesti teete, ma hakkan nüüd öösel helistama," irvitasin ma. Aga see teda ei häirinud, tahtis hoopis minu oma.

"Siis hakkate hoopis teie öösel helistama, sellist jama mul küll vaja pole."

Kummaline tüüp. Samas mitte imelik, vaid pigem sümpaatne ja aru saada, et kunagi oli kena mees. Siis, kui ta kuuskümmend ei olnud. Miks mulle annavad numbreid kuuekümneaastased mehed, aga mitte normaalsed, korralikud tüübid, keda siit kogu aeg mööda jalutab? See on lihtsalt kurb.

Kuidas see väike väljend oligi? Ah jah: FML.