Sööme kolmekesi lõunat: mina, Kaur ja Iti. Mina loen Ekspressi ning kostab vaid matsutamise hääli.
"Issi sulnis," ütleb Kaur mõtlikult.
"Issi on tõesti sulnis," nõustun.
"Issi kallis... armas," ütleb Kaur ja sööb edasi.
Või teine kord kärutame mänguväljakult koju. Iti istub meie mitmikutekärus suure lapse koha peal rihmadega kinni, Kaur on laiska pannud ja nurunud end kõndimise asemel beebikorvi istuma, kus ta nüüd säravalt naeratab ja ümbrust takseerib ja kõigile möödujatele või kaugemal majade ees toimetajatele tsauu! karjub.
"Issi armasta," ütleb Kaur korraga.
"Armastad issit või?"
"Mhmh. Kallis," ütleb Kaur.
Päris nunnu. Et mina siin majas Kaurilt lahket sõna kuuleks, seda ette ei tule, aga vähemalt issil on maailma suurim fänn :D
Ja see on tõesti näide, kuidas lapsed kuulavad, mis vanemad teineteisest räägivad. Ma vahepeal jutustan Kaurile ja Itile, et jätke alati meelde, meie issi on kõige kallim issi maailmas, ja meie peres armastatakse issit väga.
Sel hetkel, kui need ilusad sõnad ükskord laste suust tagasi kõlavad, on küll väga armas tunne.
