Karu Armo ja kevadjooks

Kes tahab maailma jälle ilusana näha peale liiga paljude uudiste lugemist - minge rahvajooksule. Kes tahab hingele ja kehale pai teha - minge rahvajooksule. Tänane maijooks oli lihtsalt super! Ma ARMASTAN selliseid üritusi ning vandusin nüüd endale, et hakkan igal aastal käima.

Kui ilus päikeseline ilm oli! Väga hea, et olin hommikul päikesekreemi näole ja kaelale pannud... päikesekreemi, mille alles eile apteegist ostsin, kuna sel aastal meil seda veel ei olnudki. Nüüd kulus marjaks ära. Turjale küll unustasin lasta ja tundsin peagi, et sealt päike lausa võtab. Aga jooksu ajal olid raja ääres reklaamtüdrukud, kes soovijatele päikesekreemi lasid, ja ma siis ladusin turja letti ja sain sinna ka kaitse peale.

Distants oli seitse kilomeetrit. Ma olin arvanud, et jalutan poole ja jooksen poole. Noh... sain oma sportlikust vormist ka realistlikuma pildi. Jooksin ja jooksin, jooksin veel, väsisin ära, hakkasin kõndima, ja tüki aja pärast tuli vastu silt 1KM, mis tähendas, et seitsmendik distantsist oli läbitud. Ma ei suutnud seda uskuda! Sain aru, et suure enamuse sellest rajast ma nüüd siiski kõnnin, kui tahan selle üldse läbida. Muudkui tagant mööduti minust, nagu oleksin kiirteel. Teised ka kõndisid, aga kiiremini :D

Tee ääres oli päris palju ergutajaid, mis andis nii mõnusa energialaksu. Ergutajate peale ma siiski hakkasin taas jooksma, et vähe aja pärast jälle kõnni peale taanduda. Enne finišit ka siiski tõmbasin jõuvarud kokku. Seal olid rajaääred pealtvaatajaid täis ja tundus nooblim rada joostes lõpetada.

Tee ääres oli näiteks üks trummidega mees, juures silt "Trummisoolo punkt". Lasi endale makist muusikat ja trummeldas juurde. Ja see tegi tuju nii heaks! Teises kohas mängis väike poiss suupilli ja tuututas keegi sarvega. Nii vahva oli.

Eriti tore kogu asja juures oli ka, et sain enne ja pärast jooksu juttu ajada oma sõbra Mariaga, keda polnud vist kaks aastat päriselus näinud. Whatsappis jutustame ja klatšime kogu aeg, aga vot päriselus ei trehva.

Kui mees mind koos lastega Lauluväljaku juurest peale võttis, sain üsna pea aru, et õhtusest Muuseumiööst täna midagi minu jaoks välja ei tule. Olin mõnusalt omadega läbi. Selline imetore rammestus. Plaan oli olnud, et mees jääb linna sõbra sünnipäevale ja mina sõidan lastega koju, kuhu mees siis omakorda umbes kell 8 laekub, et mind vabaks lasta, linna muuseume uudistama. Ütlesin siis mehele, et tal veab, ta saab sünnipäeval olla, kaua tahab, ega pea üldsegi kella järgi koju laekuma. Ta muigas, tundus, et ta oli sellega juba arvestanud.

Kodus võtsin mõnusa kuuma duši, mis oli parim dušš, mille ma kunagi võtnud olin. Sain seda rahuga ja pikalt teha, kuna samal ajal mängisid lapsed aias naabrilastega - läbi aiavõrgu :D Hea ühtsusetunne ja melu meil siin suviti aedades.

Kaurile ostsime hommikul enne jooksu mänguasjapoest uue kaisukaru. Tema vana oli tal neli aastat olnud, sünnist saati, ja omadega täitsa läbi. Olin juba enne vaadanud, et täitsa tühjaks vaene loom läinud, täidet pole enam pea ollagi. Samuti on ta üle elanud kõike: pissimist, läbi higistamist, peale oksendamist... juba hügieenipõhjustel oleks vist vaja ta välja vahetada. Siis palus Kaur ise minult ühel õhtul magama minnes, et emme, osta mulle uus karu, see on juba täitsa tühi.

Eks olin ette näinud, et Iti hakkab ka endale mängulooma tahtma. Paraku on temal olemas kaks kõige paremas vormis kaisujänkut ning muidki loomakesi, mis eriti palju mänguaega ei saa. Iti leidis endale ühe pisikese pussaka sealt riiulit, surus vastu rinda ja keeldus selleta lahkumast. Mul oli inimlikult lapsest kahju, tal oligi nõme tunne, et vend sai ja tema ei saa. Kuid ma ei osta koju mitte ühtegi asja, mida ma ei arva kasutust leidvat. Ma ei osta lastele üldse kunagi mänguasju. Ma pigem peidan ja annan olemasolevaid asju aina ära, sest mina olen see, kes neid õhtuti koristab.

Kuna ma teadsin, et sellest loomakesest oleks Itil rõõmu olnud pool tundi ja siis mitte kunagi enam, siis sellega tal poest lahkuda ei õnnestunud. Kui kahju mul temast ka polnud, siis väänasime tal selle käest ära ja lahkusime poest kiirkorras, püüdes ta tähelepanu mujale viia. Ta sõrmed olid nagu kruustangid, ei tahtnud üldse lahti lasta. Õnneks sai ta sellest juba minutite jooksul üle, Kaur oli aga oma uue kuldpruuni, lehviga karukese üle õnnelik ning nimetas ta Armoks. Väga originaalne nimi. Lausa nii originaalne, et sellest saadik on Kaur seda nime seitse korda ära unustanud ning pärib mult aina: "Emme, mis ma karu nimeks paningi? Kas Sten?"

Äsja kutsus Kaur mu tagasi üles enda tuppa, hüüdes, et ta kardab. Mul on tunne, et ega ta vist karda, aga tahab niisama lisalähedust. Aga eks see on niisama hea põhjus kui kartmine, et emmet tagasi kutsuda. Ja ma alati lähen ka. Olen seal paar minutit veel kaisus ning peale seda lahkun ja ta uinub ise. 

Kauril tuli minu tuppa astudes suur unine naeratus näole. "Mäu-mäu," ütles ta Armot mulle kaissu surudes. "Karu tahab sinu kaissu. Sa meeldid karule. Tead, miks Karule meeldib sind...sina? Sest sa oled nii armas."

Niivõrd kui Kaur võib päevasel ajal käituda deemonlikult, hüüda iga väikese asja peale paha emme ja paha issi, loll emme või loll issi... sellevõrra on ta uneaja saabudes täielik mesikeel. Kaur teeb mulle pai, räägib, et ma olen hoitud ja armastatud, et ma olen musimops ja päikesepea. No ja muidugi ma lähen selle peale korra veel tagasi teda kaisutama.

Vähemalt tunneb laps end turvaliselt

Sel nädalal on mehel puhkus, arvata oli, et lapsed on mitut puhku haiged. Üldiselt on see mugav asjakorraldus neil end sel ajal tõbiseks sättida, sest muidu oleks töö juures jama. Mees küll oli pettunud, sest temal oli puhkuse ajaks koostatud terve nimekiri tegemist vajavatest töödest, mis tuli nüüd maha kriipsutada. Eks tegi koos Itiga nii hästi, kui sai. Näiteks kolmveerand terrassi on nüüd õlitatud, mina istun praegu arvutiga koha peal, mis pole täna õlitatud, ja käin tuppa ringiga, et mitte tänase osa peale astuda.

Iti tuleb nüüd igal hommikul meie voodisse nurruma ja nunnutama. Lööb aga jalaga ukse lahti ja ronib voodisse. Eile hommikul teda kaisutades tundsin, et kuidagi soojavõitu on teine.

"Iti, kuidas sa end tunned?"

"Turvaliselt," ütles Iti mu kaisust. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see oli nii armas. Huvitav sõna, mida tal kasutada. Huvitav, kas ta teab üldse, mida see tähendab?

Ega ta eksinud ka, ju ta turvatunnet igal hommikul meie kaisust otsimas käib.

Kuid ta vist ei saa aru küsimusest kuidas sa end tunned, sest päeva lõpus vastas ta sellele: "Halvasti, mul on igav."

On mõnus reeeedeeee! Homme lähen Maijooksule - üle aastate ja aastate! Juhhuuuu. Ning äsja istutasime lastega peenrasse kolm punase õiega petuuniat. Kevad on! 

Esimese poolfinaali ootuses

On selle aasta esimene tõeliselt soe õhtupoolik. Aias võib midagi peale võtmata ringi liikuda. Istutasin just kaks taime meie lillepeenrasse: ühe potinelgi ja ühe lavendli, mille mehe sõbranna äsja läbi käies kinkis. Tahaks juba õisi ja lillerikkust näha meie peenras! Meil on sinna ikka üht-teist maha pandud ja mõned taimed elavad veel eelmisest aastast, aga tänu jahedale kevadele on ikka päris õitetu ja vaikne seal see olukord veel.

Sättisin end just terrassile koos joogiklaasi, näkside ja pleediga ning kaks minutit oli mõnus olla, enne kui vihma tibama hakkas. Ei olnud mulle seda ette nähtud. Aga vähemalt saab aed kasta! Nüüd istun toas laua taga, terrassiuksest paar meetrit, ja ootan Eurovisiooni esimese poolfinaali algust. Ma olen üks suuremaid Eurovisiooni-fänne, keda ma tean. Kunagi ei jäta seda vahele ning mulle meeldib ka lauludele ise punkte anda või neid paremusjärjestusse seada - või vähemalt ennustada, kes saavad poolfinaalidest edasi ja kes mitte. Alati on mingeid üllatajaid ka, mida keegi pole edasi ennustanud, aga mis sellest hoolimata uhkelt finaali purjetavad.

Jeerum, mis šoki ma täna hommikul sain. Nägin Eliisi (lasteaia rakendus) lehitsedes, et eile pärastlõunal olivad Iti rühma omad pidanud emadepäeva pidu. Ja mina olin selle sada protsenti ära unustanud!

Iti ei käinud eile aias, aga põhimõtteliselt oli minemas küll. Kuna tõbine Kaur oli isaga kodus, siis Iti, keda küll taheti aeda saata, kategooriliselt keeldus minemast. Ja nüüd ma mõtlen, et äkki hea, et ta eile ei käinud. Ma ei tea, kas hommikul õpetajad oleksid midagi maininud emadepäeva kohta. Siis oleksime me muidugi teada saanud ja ma oleks kohale läinud. Aga kui nad poleks maininud... siis oleks Iti olnud seal ilma emata. Ainus laps, kelle ema ei tulnud kohale, sest ta unustas peo ära. See oleks tõeliselt õudne olnud. 

Ma polnud eile isegi peale pidu lasteaeda minemas. Ma olin sel ajal üldse linnas ostlemas ja kinos... #thuglife

Meil on selgelt vaja seinakalendrit, nii et kõik kuu tegemised oleks ilusti silme ees. Praegu kasutan ma kalendermärkmikku, aga see pole kogu aeg lahti. Kui iga hommik märkmikku mitte välja võtta ja lahti lüüa, siis päeva tegemiste kohta ka info saamata jääb.

Ma lähen parem kirjutan kaks raamatuarvustust.

Imeilus esimene mai

Eile lendasid nõiad ringi, täna oli puhkamise ja päikese nautimise päev, esimene mai. Mina sain puhata kohe eriti kaua, sest natuke peale kella viit läks raksti lahti Iti uks, pänta-pänta tuli ta meie tuppa, jänku kaenlas, ja tahtis kaissu. See on tal viimase nädalaga tavaks saanud, et hommikuti laekub ta meie tuppa. Mõnikord on ta voodisse pissinud ja tuleb selle eest pakku, aga enamasti tahab lihtsalt kaissu. See on väga armas, kuigi puhkepäeval eelistaks, et Iti magaks kaua ja tuleks kaissu näiteks kell kuus. Aga Iti tahab, et puhkepäev kaua kestaks ja seda maksimaalselt nautida saaks...

Mina magan õnneks kahe tekiga, nii et ootamatule itilapsele jagub alati tekki peale anda. Iti lesis siis hommikul ning laulis endamisi: "Kõigile jagus tekki, kõigile jagus tekkiiii..." Korraga hakkas ta sahmima ja poolt minu tekki endale rabama. Selgus, et raske tekk oli tema pealt maha libisenud ja ikkagi kõigile tekki ei jaganud. Ära hõiska enne õhtut!

Kolmveerand kuus läks lahti ka Kauri uks, nüüd ei olnud enam pääsu, tuli alla kobida ja päevaga pauhti pihta hakata. Lasin täna lahkelt mehel sisse magada, homme hommikul palusin tal teene vastu teha. Sellal kui mina mannaputru tegin, kraamis Kaur laiali isa kontoritoast leitud suure lego-roboti, mis on umbes tuhat tillukest tükki, ja nõudis, et me selle roboti nüüd kohe koos kokku paneksime. Seda robotit ei saaks mina kokku ka relva ähvardusel...

Varsti läksime sõitu, käisime Keilas ja Vanamõisa laadal. Laat oli vahva, lapsed väsisid nii ära, et pärast kodus lausa magama ei jäänud üleväsimusest. Ma olin pahane, sest mina küll tahtsin all uinakut teha. Ütlesin Kaurile, et kui nad lõunauinakut ei maga, siis mina õhtul neid sõbra sünnipäevapeole EI vii. Ja ma tõesti oleksin seda ähvardust pidanud, sest nad oleksid omadega nii soodad olnud, et kell kuus õhtul algavat pidu nad küll terve mõistuse ja normaalse käitumisega üle poleks elanud. Õnneks tuli samamoodi pahane mees mõttele nad korra uuesti autoga sõitma viia, mispeale mõlemad lapsed kahe minutiga tagaistmel uinusid. Mulle laekusid nad rõõmsate ja puhanutena ja mul ka oli tuju jälle hea. 

Ilm oli imeliselt soe ja päikeseline, nii et mul tuli suur aiatööde tuhin peale. Kaevasin meie lillepeenra ääre kõik rohujuurtest puhtaks, mis võttis mul tubli kaks tundi aega. Mees istutas vaarikaid ja liiliaid, Kaur kastis voolikuga aeda ning Iti andis ka oma osa, lõigates kääridega muru ning kühveldades mulda ühe aiatöökinda sisse. Igaühel oma töö. Kõige raskem osa aiatööde juures oligi laste ohjes hoidmine, sest nad teevad pahandust paremal ja vasakul, samal ajal üritavad sul kõblast käest kiskuda, et ise kaevata. Kui nad kõblast ei saanud, lõikasid nad ribadeks issi murule toodud uue mulla koti, hakkasid mulda laiali kandma. Vahepeal suhtlesid mõlemal pool aeda naabrite üheaastaste lastega. Eriti Iti oli mõlemast lapsest huvitatud ja mängis nendega läbi võrkaia. Mõnus sumin oli, enamus naabreid ka oma aedades ja toimetas. Mul oli jube hea meel selle peenra üle. Homme jätkan, aga juba praegu on ta nii palju ilusam kui eile! Saan alati aias toimetades kinnitust, kui palju see rahustab ja meelt toidab. Mullastes näppudes peitub õnn!

Peo alguseni oli jäänud ainult kakskümmend minutit, kui mina lõpuks ämbri nurka viskasin ja duši alla läksin. Viisin oma pujäänid prallele, samas kui mees sai minna linna vanemale pojale järele ja koos reedeõhtut veetma. Pidu oli jumala tore! Seal oli pool Kauri lasteaiarühma, toimus ta siinsamas Kiili mängutoas, kuhu oli väga mugav minna, ja jutustasin enamuse ajast teiste emadega nurgas suure laua taga, vuristades endale ühe latte-kohvi teise järel. Ma olen seda meelt, et lapsed mängigu peo ajal ise ja vanemate asi on toitu krõbistada ning jutustada. Iti ja Kaur sulandusid kohe teiste hulka. Iti tundis end vanemate laste hulgas täitsa mugavalt: jooksis, möllas, suhtles ja sõi kahe lapse eest :D Seepärast ma küsisin sünnipäevalapse emalt üle, kas võin Kauri õe ka kaasa tuua - kuna meie Itit te juba tunnetate. Kui see laps lauast üle käib, on toitu poole vähem alles :D

Nüüd on see erakordselt pikk päev lõpule jõudmas. Tuba on puhtaks kraamitud, töökindad pestud, terrassiuks on lahti ja värske õhk voogab sisse, mina peaks pessu minema. Või ehk äkki kirjutada kiire raamatuarvustus päeval lõpetatud romaanile?