Sel nädalal on mehel puhkus, arvata oli, et lapsed on mitut puhku haiged. Üldiselt on see mugav asjakorraldus neil end sel ajal tõbiseks sättida, sest muidu oleks töö juures jama. Mees küll oli pettunud, sest temal oli puhkuse ajaks koostatud terve nimekiri tegemist vajavatest töödest, mis tuli nüüd maha kriipsutada. Eks tegi koos Itiga nii hästi, kui sai. Näiteks kolmveerand terrassi on nüüd õlitatud, mina istun praegu arvutiga koha peal, mis pole täna õlitatud, ja käin tuppa ringiga, et mitte tänase osa peale astuda.
Iti tuleb nüüd igal hommikul meie voodisse nurruma ja nunnutama. Lööb aga jalaga ukse lahti ja ronib voodisse. Eile hommikul teda kaisutades tundsin, et kuidagi soojavõitu on teine.
"Iti, kuidas sa end tunned?"
"Turvaliselt," ütles Iti mu kaisust. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see oli nii armas. Huvitav sõna, mida tal kasutada. Huvitav, kas ta teab üldse, mida see tähendab?
Ega ta eksinud ka, ju ta turvatunnet igal hommikul meie kaisust otsimas käib.
Kuid ta vist ei saa aru küsimusest kuidas sa end tunned, sest päeva lõpus vastas ta sellele: "Halvasti, mul on igav."
On mõnus reeeedeeee! Homme lähen Maijooksule - üle aastate ja aastate! Juhhuuuu. Ning äsja istutasime lastega peenrasse kolm punase õiega petuuniat. Kevad on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar