Kes tahab maailma jälle ilusana näha peale liiga paljude uudiste lugemist - minge rahvajooksule. Kes tahab hingele ja kehale pai teha - minge rahvajooksule. Tänane maijooks oli lihtsalt super! Ma ARMASTAN selliseid üritusi ning vandusin nüüd endale, et hakkan igal aastal käima.
Kui ilus päikeseline ilm oli! Väga hea, et olin hommikul päikesekreemi näole ja kaelale pannud... päikesekreemi, mille alles eile apteegist ostsin, kuna sel aastal meil seda veel ei olnudki. Nüüd kulus marjaks ära. Turjale küll unustasin lasta ja tundsin peagi, et sealt päike lausa võtab. Aga jooksu ajal olid raja ääres reklaamtüdrukud, kes soovijatele päikesekreemi lasid, ja ma siis ladusin turja letti ja sain sinna ka kaitse peale.
Distants oli seitse kilomeetrit. Ma olin arvanud, et jalutan poole ja jooksen poole. Noh... sain oma sportlikust vormist ka realistlikuma pildi. Jooksin ja jooksin, jooksin veel, väsisin ära, hakkasin kõndima, ja tüki aja pärast tuli vastu silt 1KM, mis tähendas, et seitsmendik distantsist oli läbitud. Ma ei suutnud seda uskuda! Sain aru, et suure enamuse sellest rajast ma nüüd siiski kõnnin, kui tahan selle üldse läbida. Muudkui tagant mööduti minust, nagu oleksin kiirteel. Teised ka kõndisid, aga kiiremini :D
Tee ääres oli päris palju ergutajaid, mis andis nii mõnusa energialaksu. Ergutajate peale ma siiski hakkasin taas jooksma, et vähe aja pärast jälle kõnni peale taanduda. Enne finišit ka siiski tõmbasin jõuvarud kokku. Seal olid rajaääred pealtvaatajaid täis ja tundus nooblim rada joostes lõpetada.
Tee ääres oli näiteks üks trummidega mees, juures silt "Trummisoolo punkt". Lasi endale makist muusikat ja trummeldas juurde. Ja see tegi tuju nii heaks! Teises kohas mängis väike poiss suupilli ja tuututas keegi sarvega. Nii vahva oli.
Eriti tore kogu asja juures oli ka, et sain enne ja pärast jooksu juttu ajada oma sõbra Mariaga, keda polnud vist kaks aastat päriselus näinud. Whatsappis jutustame ja klatšime kogu aeg, aga vot päriselus ei trehva.
Kui mees mind koos lastega Lauluväljaku juurest peale võttis, sain üsna pea aru, et õhtusest Muuseumiööst täna midagi minu jaoks välja ei tule. Olin mõnusalt omadega läbi. Selline imetore rammestus. Plaan oli olnud, et mees jääb linna sõbra sünnipäevale ja mina sõidan lastega koju, kuhu mees siis omakorda umbes kell 8 laekub, et mind vabaks lasta, linna muuseume uudistama. Ütlesin siis mehele, et tal veab, ta saab sünnipäeval olla, kaua tahab, ega pea üldsegi kella järgi koju laekuma. Ta muigas, tundus, et ta oli sellega juba arvestanud.
Kodus võtsin mõnusa kuuma duši, mis oli parim dušš, mille ma kunagi võtnud olin. Sain seda rahuga ja pikalt teha, kuna samal ajal mängisid lapsed aias naabrilastega - läbi aiavõrgu :D Hea ühtsusetunne ja melu meil siin suviti aedades.
Kaurile ostsime hommikul enne jooksu mänguasjapoest uue kaisukaru. Tema vana oli tal neli aastat olnud, sünnist saati, ja omadega täitsa läbi. Olin juba enne vaadanud, et täitsa tühjaks vaene loom läinud, täidet pole enam pea ollagi. Samuti on ta üle elanud kõike: pissimist, läbi higistamist, peale oksendamist... juba hügieenipõhjustel oleks vist vaja ta välja vahetada. Siis palus Kaur ise minult ühel õhtul magama minnes, et emme, osta mulle uus karu, see on juba täitsa tühi.
Eks olin ette näinud, et Iti hakkab ka endale mängulooma tahtma. Paraku on temal olemas kaks kõige paremas vormis kaisujänkut ning muidki loomakesi, mis eriti palju mänguaega ei saa. Iti leidis endale ühe pisikese pussaka sealt riiulit, surus vastu rinda ja keeldus selleta lahkumast. Mul oli inimlikult lapsest kahju, tal oligi nõme tunne, et vend sai ja tema ei saa. Kuid ma ei osta koju mitte ühtegi asja, mida ma ei arva kasutust leidvat. Ma ei osta lastele üldse kunagi mänguasju. Ma pigem peidan ja annan olemasolevaid asju aina ära, sest mina olen see, kes neid õhtuti koristab.
Kuna ma teadsin, et sellest loomakesest oleks Itil rõõmu olnud pool tundi ja siis mitte kunagi enam, siis sellega tal poest lahkuda ei õnnestunud. Kui kahju mul temast ka polnud, siis väänasime tal selle käest ära ja lahkusime poest kiirkorras, püüdes ta tähelepanu mujale viia. Ta sõrmed olid nagu kruustangid, ei tahtnud üldse lahti lasta. Õnneks sai ta sellest juba minutite jooksul üle, Kaur oli aga oma uue kuldpruuni, lehviga karukese üle õnnelik ning nimetas ta Armoks. Väga originaalne nimi. Lausa nii originaalne, et sellest saadik on Kaur seda nime seitse korda ära unustanud ning pärib mult aina: "Emme, mis ma karu nimeks paningi? Kas Sten?"
Äsja kutsus Kaur mu tagasi üles enda tuppa, hüüdes, et ta kardab. Mul on tunne, et ega ta vist karda, aga tahab niisama lisalähedust. Aga eks see on niisama hea põhjus kui kartmine, et emmet tagasi kutsuda. Ja ma alati lähen ka. Olen seal paar minutit veel kaisus ning peale seda lahkun ja ta uinub ise.
Kauril tuli minu tuppa astudes suur unine naeratus näole. "Mäu-mäu," ütles ta Armot mulle kaissu surudes. "Karu tahab sinu kaissu. Sa meeldid karule. Tead, miks Karule meeldib sind...sina? Sest sa oled nii armas."
Niivõrd kui Kaur võib päevasel ajal käituda deemonlikult, hüüda iga väikese asja peale paha emme ja paha issi, loll emme või loll issi... sellevõrra on ta uneaja saabudes täielik mesikeel. Kaur teeb mulle pai, räägib, et ma olen hoitud ja armastatud, et ma olen musimops ja päikesepea. No ja muidugi ma lähen selle peale korra veel tagasi teda kaisutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar