Toonekurg, rebane ja Iti

Panin Itit magama. See tähendas, et mina lesisin Iti padjal ja Iti sehkendas voodis ringi ning küsis kõik maailma küsimused.

"Emme, kas sääsked söövad inimeste verdi?" küsis ta. Säärased valed käänamised-pööramised on megaarmsad ja ma mitte kunagi ei paranda last sellisel juhul. Ta õpib kõik ajaga ise selgeks ning praegu on need sõnad lihtsalt vahvad kuulata.

"Oota, ma teen sulle korraks pai," ütles Iti, tegi mulle pai ja musi ning lisas: "Armastus." Siis pani ta oma põse minu oma vastu ja sosistas: "Aitäh, et sa oled...nii."

Ta tahtis oma sõnades väljendada seda, mida mina talle igal õhtul räägin: et ta on armastatud ja et tema emme on tore olla ning ma olen tänulik, et ta on minu tütreke.

Väljas aia taga põllul vaatasid äsja omavahel tõtt kaks toonekurge ja ilus rebane. Toonekured asjatasid põllul juba tund aega, aga nüüd korraga hakkasid hirmsasti kluuksuma. Neil on väga vali hääl! Läksin terrassile vaatama, mis nad seal õige teevad, ja nägin lopsaka sabaga rebast neid seiramas. Rebane mõtles natuke ja hakkas siis metsa poole tagasi sammuma, õige aeglase sammuga. Siis läksid toonekurgede hüüatused veel eriti valjuks. Nad oleks nagu järele hõiganud, et lase jah jalga, argpüks!

Papagoiga võidu kriiskamas

Praegune nädalavahetus on tavapärasest rahulikum. Mul on endal rahulikum meelelaad praegu käsil, ju on enda tass hetkel täis. Käisime eile perega loomaaias. Jumala tore oli! Ilm oli külm, nii et püüdsime igal võimalikul hetkel hoiduda siseruumidesse, aga natuke ikka liiklesime õuealal ka. Kaurile meeldisid eriti jääkaru ja ahvibeebid, Iti kartis suuri papagoisid, kes meile hoiatuseks väga valjult kriiskasid. Huvitav, et Itit see vali heli üldse häirida sai, ta peaks kodus täpselt sama helivolüümi ja sagedusega harjunud olema. Tõepoolest, kui papagoi esimest korda karjatas, tahtsin ma Kauri keelata, et tasem palun. See kõlas lihtsalt sada protsenti samamoodi kui boyo tavalised kriisked kodus!

Eelmisel nädalavahetusel käisime mehega kahekesi Lätis, Jurmalas, sellal kui lapsukesed veetsid aega minu ema ja õega. See oli täpselt sedasorti laisk nädalavahetus, nagu ma tükk aega soovinud olin. Me peatusime üpris luksuslikus butiikhotellis koos vanni ja terrassiga. Laupäevahommikul läksime kohe esimese asjana linna peale jalutama, isegi enne hommikusööki veel. Imetlesime Jurmala mitmekülgset arhitektuuri, kus pisikest mõõtu lossid on kõrvuti tondilossidega. Oli hästi palju hiiglaslikke maju, mis tornikestega ehitud, ja otse sellise kõrval võis leida mahajäetud hoone koos hooletussejäetud aiaga. Kes tahaks Jurmalasse kolida, siis hea asukohaga mereäärseid krunte on saada küll ja veel!

Hommikusöök oli maitsev. Lobisesime valjult üle saalikese, kuni sain aru, et ainus teine perekond sel hetkel söögisaalis olid ka eestlased. Naeratasime ja ütlesime tere. Eesti peresid nägime samas hotellis veel mitu.

Peale hommikusööki läksin mina tagasi tuppa, võtsin riided naksti seljast ära ja läksin oma uhiuue raamatu, Matthew Perry elulooga vanni. Mees läks Riiat uudistama ja ringi sõitma, aga mina ei soovinud midagi muud kui lihtsalt laiselda. Lihtsalt mitte midagi teha. Olin vannis tundi kaks, siis sättisin end ja läksime uuesti linna peale jalutama. Jurmala on väga sümpaatne. Ma sain suure tervisliku falafelitaldriku näiteks kuus viiekümne eest, mis on küll muljetavaldav hind.

Oi kui head on sellised nädalavahetused, kus saab lihtsalt olla. Lihtsalt puhata ilma mingi surveta ringi seigelda ja kõik ära näha. Mina tundsin, kui väga terve mu keha seda nautis. See andis mulle ka jõudu, mida kohe koju jõudes tarvis läks, sest Iti oli nohusse jäänud. Leidsin, et mõistlik on lapsed esmaspäeval minuga koju jätta, ja läksin kohe pühapäeval poole päeva pealt tööle, et järgmine päev ette ära teha. Siinkohal tänusõnad minu mõistvale ülemusele, kes nagunii oli pidanud taluma seda, et ma reedel mitu tundi varem töölt lahkusin (et me saaks Läti poole startida). Esmaspäeval sain teada, et meie kolmas töökaaslane oli ka haigestunud ja vaene ülemus üpris stressis. Nii et teisipäevast läksin ma kohe tööle tagasi. Mehel oli ka selline nädal, et ei tea, kuhu joosta või mis enne ära teha, lihtsalt nii palju oli tegemist. Iti käis paar päeva nohuga aias, siis läks see täitsa ise üle ega pöördunudki seekord köhaks. Jess! Võib-olla esmaspäevane puhkepäev aitas kaasa.

Paar nädalat tagasi käisin kinos vaatamas imelist filmi "Hamnet", mis räägib William Shakespeare'i poja surmast ning sellest, kuidas ta tema järgi oma "Hamleti" kirjutas. See film oli imehea ja niiii kurb, ma nutsin pool filmi. Saalis ikka siin ja seal nuusati. Ma tundsin, kuidas laste sündimiste stseenid filmis äratasid minus jälle need tugevad tunded, kuidas ma tahaksin ühte last veel. kaur (Hihi, selle viimase tuli ja tippis siia Kaur, kes tahtis "oma tähti kirjutada siia arvutisse". Ta nimelt lõunaunne ei jäänud ja tuli mulle kõrvale kiibitsema, kui ma siin blogi kirjutan. Saatsin ta nüüd edasi mängima ja ütlesin, et mina puhkan ega suhtle praegu.)

See on hämmastav, aga ma tundsin filmis lastekasvatamise ja sündimise ja kaotamise kohti vaadates peaaegu leina. Minus on nii sügavalt sees see tunne, et ma tahaksin kolme last. Ma kahetsen seda, et me mehel vasektoomia lasime teha. Selle igatsuse kasuks ei räägi objektiivselt mitte ükski faktor. Meil on kahe lapsega nii palju kergem. See on hallatavam, majanduslikult, füüsiliselt, emotsionaalselt kergem. Ma olen juba praegu tihti piiri peal ja nii kohutavalt raske on. Aga samas on ka nii palju õnne. Ma armastan oma elu kogu selle hiilguses. Ma tean, et ma olen hea lapsevanem. Ma olen hommikuti ärgates ja õhtuti magama minnes õnnelik, sest mu elu on armastust täis.

Ja just armastus on see, mille pärast ma iga kell valiksin saada ühe lapse veel, kui mulle vaid praegu antaks valida. 

Puhkusetoimetused

Puhkus kulgeb kindlalt kodusolemise tähe all. Kaur köhib ja Iti ka natuke ning mõlemad on eelmise nädala reedest alates koos minuga kodus olnud. Eks ma sellega juba arvestasin ja osalt saigi see puhkus välja võetud arvestusega, et no nagunii on selleks ajaks lapsed jälle tõbised ja siis saab keegi nendega muretult kodus olla. Lapsevanema elu on veits antiklimaatiline :D Oled tänulik juba selle eest, kui saad oma puhkuse tõbiste lastega ja ise tõbisena kodus külitada. SEST pole emotsionaalset pinget, mis kaasneks töövahetuste ümbertõstmisega ja õhtuti tööl käimisega.

Eks ma oleks nad enamuseks puhkusest nagunii endaga koju jätnud, sest lapsed tahavad ka puhata... aga ehk kolmapäeval ja neljapäeval oleksin kaheks päevaks aeda saatnud, et Kaur saaks ujumas käia ja Iti laulutundides lustida. Köhaga muidugi ei saada.

Enamik ajast saavad lapsed vanakooli moodi pead puhata ehk majas valitseb vaikus ja nemad otsivad endale ise tegevust. Mina sätin end igal võimalikul juhul diivanile raamatut lugema - ma olen viimasel ajal meeletu lugemusega olnud - ja nemad toimetavad mööda tube, terrassil või vannitoas. Mõlemal on tavaliselt mängu ajal laul suus, mõnikord olemasolev laul ja mõnikord mõtlevad jooksu pealt välja. Eile näiteks toimetasid nad talveaias ja mängisid heinaga ehk muruga, mida ma olin jõudnud paari ruutmeetri suuruselt alalt õuest kokku riisuda, enne kui alla andsin. Nüüd on see heinasaad neil lemmikmänguasi ja kogu talveaed ning terrass on seda kuivanud kulu täis. Nad ehitasid sellest vana pesukorvi kaane peale sünnipäevatorti, kusjuures Iti laulis: "On jõuluaeg, on jõuluaeg..." ja Kaur laulis: "On jõulumehel sünnipäev." Edasi kulges mäng nii, et Iti oli jõulumees ja Kaur laulis talle sünnipäevalaulu.

Olen oma puhkuse ajal toetanud tugevasti ka Kiili kohalikku ettevõtlust. Peaaegu iga hommik oleme käinud siinses uues mängutoas mängimas. Täna oli meil plaaniline elektrikatkestus kodus, nii et peale mängutuba me ei tulnudki koju, kuna süüa poleks saanud soojaks lasta. Läksime hoopis Ikeasse lõunat sööma. Maru tore oli lapsukestega seal istuda, juttu ajada ja aknast inimesi vaadata.

Muidu ma isiklikult olen juba mitu õhtut käinud uues kohalikus pubis õhtust söömas ja raamatut lugemas. Seda kahel põhjusel: et toetada kohalikku äri, ning et kodunt välja saada. Ei saa salata, et umbes kella kolmeks päeval viskab närvi mustaks küll ja ma tunnetan, et nüüd pean ma pausi saama. Nii kui mees koju laekub, olen ma alati kahe minutiga kadunud. Lähen alevisse ilusti jala, et saaksin end liigutada.

Hetkel istun ma üleval korrusel, sest all on seesugune luksus käimas, et meil on lausa koristajad toimetamas. Terve pere tuleb paari päeva pärast külla sünnipäevi ja kevadpühasid tähistama ning mees tahtis kõik korralikult puhtaks saada. Ise me lihtsalt ei jõua sellega tegeleda. Ma võin päev otsa koristada, selleks et lihtsalt omadega nulli jõuda. Nii palju, kui need kaks tegelinskit ees lagastada jõuavad, ei jaksa ükski inimene samas tempos korda teha.

Kaurikene nüüd hiilis oma toast välja ja teatas, et tahab minuga aega viita, nii et siin see lugulaul lõppeb.