Isadepäeval

Me tegime isadepäeval seda, mida mõistlik inimene ikka isadepäeval teeb, ja saatsime oma lapsed minema. Käisime hommikul Kauriga juuksuris, et tal lasteaia rühmapildistamise päevaks oleks kena sonks peas, ja sealt kimasime kohe Keilasse ning andsime hullukesed vanaema hoolde. Mis oleks isale parem kingitus kui vabadus ning natuke puhkust? Magab teine siin praegu magusalt diivanil. Natuke veel saab magada, siis ma hakkan mööbeldama ning maja koristama, mis ta kahtlemata äratab. Ülemine korrus on mitu nädalat koristamata olnud ning tolmurullid juba nurkades. 

Ja kella neljaks läheme kahekesi kohtingule, ühe sõbra püstijalakomöödiat vaatama. Juhhei!

Rääkides isadest ja lastest, siis meie ikkagi ei saanud üle oma aina kasvavast soovist ikkagi rohkem lapsi saada. Praktilisest vaatepunktist ei ole see kõige mõistlikum soov: ma olen tööl, mis mulle meeldib ja pakub palju vabadust ning paindlikkust. Viimati ma avastasin, et kaablite kokkupaneku ja punumise kõrvale saan ma tööl isegi raamatuid lugeda, ilma et tempo eriliselt kannataks! Loen nüüd nädalas mitu raamatut läbi, aina voorin raamatukogude vahel ja kirjutan Goodreadsi pärast arvustusi. Ühesõnaga tööga on kõik hästi. Lastega on ka see magamata ööde aeg läbi saanud, magame siin kõik nagu miškad, mitte keegi ei pissi enam voodisse. Võtsin isegi Iti voodist veekindlad linad ja madratsikaitsmed ära ning panin talle suure lapse suure teki, sest tema on ka juba mitu kuud ööd kuivana hoidnud. 

Vanaema meile lähedale kolimisega on meile mehega ka vabadust kõvasti juurde tulnud. Emps võtab hästi tihti lapsi enda juurde ja me saame vabamalt hingata ning oma närvisüsteemi rahustada.

Ka laste tervised on kõvasti paremaks läinud ning immuunsüsteemid ilusti tööle hakanud.

Nii et nagu... kogu raske ja intensiivne osa oleks justkui tehtud ja nüüd aeg kergemalt hingata. Ainult et... mida ma kõige rohkem maailmas tahaks, oleks veel üks beebi. Mul on suur sisemine tunne, et meil võiks olla vähemalt üks laps veel, ja ma ei suuda seda endas rohkem alla suruda. Maailmas on antud aeg elada ja aeg surra, aeg olla noor ja viljakas ning aeg olla vana. Praegu on minu aeg, kus ma olen veel viljakas. Kui ma tahan veel emaks saada, siis aeg selle tegemiseks on NÜÜD. 

Ja ma nii tunnen, et see on see õige asi, mida teha. See armastus lapse vastu, seda ei saa võrrelda ühegi teise asjaga maailmas ning ma tahan seda veel kogeda. 

Mees ka aina ise ütles, võib-olla naljaga ja võib-olla tõsiselt, et kui see on minu soov, siis tema läheb ja laseb oma vasektoomia tagasi pöörata. Ükskord, pool aastat tagasi, ma siis vastasin talle, et davai. Mine konsultatsioonile ja lase tagasi pöörata. 

Ning siin me nüüd oleme. Mees taastub oma opist ja püüab võimalikult palju lamada. Mina tunnen, et see tasuline opp on kõige parem asi, kuhu ma kunagi oma raha pannud olen. Ma olen õnnelik. Muidugi pole see kindel ja lihtne, et tahame ja saamegi kohe uue lapse. Esiteks olen ma juba 36 ja varsti 37 ning naise viljakus langeb alates 35ndast eluaastast väga kiiresti. Teiseks ei ole vaso-vasostoomia protsess 100% edukusmääraga. Võib minna nii ja võib minna naa ning saab ainult loota, et mehe viljakus taastub. See on kõik mitme aga taga. Lihtsalt me oleks nagu nüüd mingi ukse lahti teinud ning edasi jääb meil üle vaid rahulikult oodata. Ma tunnen, et me teeme õiget asja. Ma tunnen, et maailmas pole midagi nii ilusat ja loomulikku kui elu edasi andmine, ja terve minu põlvkond veidi mõtleb seda asja üle ning otsib põhjusi, miks seda mitte teha. Lihtsalt... teeme seda ja ärme lase inimkonnal nüüd välja surra :D

Mul on muidu väga regulaarne tsükkel, pea alati 28 päeva ning alati võin kindel olla, et päevad hakkavad just siis, kui mul kalendris märgike tehtud. Vahel harva on päev varem või hiljem olnud. Ja siis ükskord sel aastal jäi neli või viis päeva hiljaks. 

Need neli päeva olin ma ootusärev ja õnnelik. Ma kujutasin ette, et on sündinud ime ja mehe viljakus ise taastunud ning ma rasedaks jäänud. Ma tundsin, et kui ma oleks rase, siis see beebi oleks nii oodatud ja tahetud.

Kui päevad ikkagi hakkasid, olin ma pettunud. Siis ma teadsingi oma südames eriti kindlalt, mida ma elult praegu kõige enam soovin.

Nii palju olen ma oma kolmekümne kuue aastaga õppinud, et töö ei tohi kunagi olla põhjus, miks oma eraelus mingeid ohverdusi teha. Töökohad tulevad ja lähevad ning kui sa paned töö elus esimesele kohale, siis sa selgelt öeldes teed valesti. Teed iseendale halba ja jätad end kogemustest, eluhetkedest ilma. Seepärast ma enam mitte kunagi nii ei tee.

Aga nüüd ma lähen kraamima ja äratan selle issi siin tolmuimejaga üles :D

Halloween tuleb!

Rääkisime empsi ja lastega Halloweeni-kostüümidest. Me plaanime sel aastal esimest korda kostüüme kanda ja nad lausa ise valmis meisterdada!

"Mina tahan olla kummitus," ütles Kaur.

"Mina tahan olla haldjas," ütles Iti.

"Mina tahan ka haldjaks," ütlesin mina.

Kes vanaema võiks olla? Vaikisime kõik hetkeks. 

"Vanaema võiks olla aluspüks," ütles Kaur. Ei saa salata, ma ei suutnud mitu minutit naeru pidama saada.

Helsingi sügisel

Appi kui kaunis on sügis. Oleme kallimaga nädalavahetuse puhkusel Helsingis ning ma naudin kogu olemist sajaprotsendiliselt. Meil on armas väike butiikhotell kuskil Helsingi väga rohelises osas. 

Algas kogu puhkus mölluga, kui me vaevu üldse laevale jõudsime. Ma olin kogu planeerimise vaimse töö andnud mehe kätte nagu alati, ja lausa liiga palju enda õlult ära lükanud. Ma teadsin, et laev läheb umbes pool viis, ja rohkem ma polnud midagi uurinud. Mees pidi mulle autoga tööle järgi tulema ja asi vask. Küll aga selgus meile mõlemale, et kui laev lahkub poole viiest, siis pealesõit pannakse neljast juba kinni. Reede pärastlõunal on aga ummikud, mees rabas veel tööl viimseid asju teha, ning mulle järele jõudis ta juba suht paanilises seisus.

Kulgesime läbi reedese tiheda liikluse sadama poole, mees helistas jooksvalt ka Tallinki klienditeenindusse. Väga sõbralik ja sümpaatne teenindaja ütles, et autoga võib laevale sõita maksimaalselt kõige hiljem kell 16:10, aga see on tõesti viimane piir ja peale seda läheb kinni. Aga et kuni kella 16ni saaksid nad meid vormistada paar tundi hilisema laeva peale ümber.

"Teil on veel mõned minutid aega," ütles teenindaja julgustavalt. "Vaadake, kas tundute jõudvat, ja kui ei, siis helistage uuesti."

Siin kohal tulid esile meie iseloomulised erinevused. Mina ei võta nii väga riske ning eelistanuks meid kohe parem uuele laevale regada, mitte toda akent maha magada. Mees jälle võtab rohkem riske ning tahtis vaadata, ehk ikka jõuame. Täpselt kell 16 veeresime sealt tollipunktist autoga läbi ehk jõudsime!!! Siis oli küll võidurõõm suur.

Nüüd ma olen Helsingisse täitsa ära armunud. Tallinn on väga kaunis linn, aga sellisel määral loodust meil linnakeskkonnas siiski pole. Helsingi on nagu üks linna ja maakoha ristsugutis. Ja see on kõik ehitatud kiviapaljandike peale, mis tähendab, et on palju üles-alla kõndimist; pooled elumajad asuvad nagu mäekese otsas ning ringi kõndida on väga vaheldusrikas ja põnev. Meie hotell on otse Helsingi keskpargi kõrval ning noh see park on lausa imeline. See on pigem nagu mets. Siinpool lahte on sügis natuke kaugemale jõudnud kui meil lõuna pool. Lehti ja okkaid on kohe mitu korda rohkem maha jõudnud, kõik on kollane ja punane värvidemöll. Ma naudin seda aastaaega väga. Sügis on ühelt poolt kurb ning pimeduse saabumine mõjub juba augusti lõpus kerge šokina - aga kui ilus see kurbus samas on. Kõigel on aasta lõikes oma koht ning sügisel on väga tähtis koht aastaringi lõpetajana. Talv on üldse vaheaeg ja puhkus. Ja kui siis tuleb kevad, oskame me uut algust seda rohkem hinnata, et meil vahepeal oli lõpp.

Me arvasime, et hotellis on spa, aga spa osutus ainult ujumisbasseiniks ja saunaks. Mul pole sellest midagi, ma tegelikult tahangi spades peamiselt alati ujuda. Tegin eile 20 ringi, täna ja pühapäeval lähen kindlasti veel. Trenniasjad on ka kaasas, õhtupoolikult lähme uudistame siinset tasuta trennisaali. See tundub üldse olevat nagu mingi spordihotell. Ei mingit lebotamist mullivannis, uju parem! Mine tasuta joogasse ja rühmatrenni! Mine jõusaali.

Ja me lähme.

Täna hommikul magasime pikalt ning ma olin ärgates kohe täiesti välja puhanud. Vaatasime telksist soomekeelseid muumisid, mis oli üle mõistuse armas, ja läksime tegime sügise keskel väikese jalutuskäigu veel enne hotellihommikusööki.

Elu on heaaaaa!

See päev on minu oma

Täna on lihtsalt imeline päev olnud. Hommikul juba enne kuut laekus Kaurikene mulle voodisse kaissu, heitis pikali ja ütles naeratades: "Täna läheme vanaema juurde!"

Siis tippis meie juurde ka itilaps, ja voodis läks kõditamiseks ja müramiseks, kuni ma paratamatult Kaurilt KOLM korda vastu silma paraja tou sain. Siis ma pahandasin päris kõvasti, mispeale suundusime alla hommikust sööma.

Juba kell kaheksa pakkisin lapsed autosse ning sõitsime Keilasse. Üheksaks olin tagasi ja täiesti vaba! Sest mees on nädalavahetust veetmas sõpradega Lätis. Tema mulle empsi lapsi hoidma organiseeriski. Ja ausalt, mulle kulus see päev nii ära nagu rusikas silmaauku (või Kauri kõva peakolu silmaauku).

Kaur küsis, kas ma plaanin koristada.

"Tead, täna ma ei kavatse üldse koristada. Täna ma puhkan ja lõbutsen," ütlesin rahulolevalt. Ja seda ma olen teinud ka. Eelmine reede, kui ma ka üksinda kodus olin, sest mul oli lausa haiguspäev! - siis ma tegelikult terve päeva koristasin. Vaim puhkas ikka ja tervenesin tavalisest palju kiiremini. Aga ma ei saanud, no oli vaja koristada. Ma ei saa lõõgastuda, kui maja on must. See reaalselt rahustab mind ja viib mu stressitaseme alla, kui mu ümber on kõik puhas ja korras.

Ja kui veel tookord aknad ka pestud said, no siis oli kodul tõeliselt puhas ilme ja mina rahul.

Aga täna ma tõesõna ei ole üldse kraaminud. Sest puhkus on ka tähtis asi ja seda ei tohi pikalt edasi lükata. Panin suure hunniku pesu terrassile, siis läksin talveaeda ellipsile trenni tegema. Siis veetsin kaks tundi vannis raamatut lugedes ja näksides. Siis lõin end lille ning sõitsin Mustamäele. Ostlesin lastele uusi riideid (Kauril läheb riideid megalt, eriti pükse kulutab ta läbi suurema kiirusega, kui ma osta jõuan. Tavaliselt on mu moto hankida nii endale kui lastele riideid ainult taaskasutusest, aga käesoleval juhul pöördusin lausa tavapoe poole, sest no pükse on vaja ning head kaltsukat polnud silmapiiril). Mustamäe keskusega lõin kolm kärbest ühe hoobiga, sest ühtlasi käisin ka kinos ja kulme värvimas. Kinos vaatasin Ridley Scotti uut filmi "The Dog Stars", mis mulle nii väga meeldis! Täiesti mega-filmielamus, millesarnast pole mul tükk aega olnud. Ridley Scott on tuntud filmitegija ning sellest filmist tõesti oli tema kvaliteedimärki näha. Vot nii tuleb lugu jutustada!

Film räägib pandeemiajärgsest maailmast, milles enamik inimesi on ära surnud, loodus linnad üle võtnud, autod roostetanud ja tehnika enam ei tööta. Järel on mõned inimesed, kes kaitsevad oma territooriumi, varusid ja elusid teiste eest kiivalt. Kogu see teema on väga põnev, filmi vaadates tekkis mul pidevalt kujutluspilte, kuidas mina sellises metsikus maailmas hakkama saaksin. Noh...mitte hästi, ma oleksin insta surnud :D Aga kui oluline on ikka osata pärisoskusi nagu tuletegemine, toidukasvatamine, asjade parandamine, ja jah, ka niisama väga heas füüsilises vormis olemine. Tolles maailmas sõltub sellest elu ja surm.

Napilt minuteid enne, kui mul Mustamäe keskuse parklas tasuta parkimine oleks otsa saanud, tegin sealt sääred ja sõitsin Järve keskusesse, kus olen sellest ajast saadik laagri üles löönud, söönud ja joonud, raamatut lugenud, sõpradega whatsappis jutustanud ning läpakas klõbistanud. 

Täitsa täiuslik laupäev on olnud. Selline päevakava taastab mind ja laeb mu patareisid. 

Minipuhkus minisügisel

Tööl on meil suviti veidi vaiksem aeg ja mõtlesin, et küsin oma puhkusejäägi välja. Tuli välja, et mul on praeguseks ajahetkeks kasutamata ainult üks päev - olen väga tublisti ja kohusetundlikult puhkuseid ära kasutanud - aga aasta lõpu seisuga koguneb ikka 12 päeva täis. Seega mõtlesin, et kasutan nüüd kohe tänase reede ning esmaspäeva ära ja puhkan. Lausa lapsedki saadan aeda ja võtan need päevad iseendale. Olen kõik oma selle aasta puhkused peaaegu täiesti pühendanud nendele ja nendega koosolemisele ning nüüd on aeg veidi ka enda tassi täita. Täitsin tassi just sõna otseses mõttes: tulin linna Kohvipausi kohvikusse, võtsin suure latte ning mingi müslimöksi ning tipin siin nüüd arvutis.

Helen on nädalaks Eesti käima tulnud ning temaga lähme kell üks Fotografiskasse. Ma olin isegi pikalt juba plaaninud sinna minna - oli pikk vahe sisse jäänud. Ma ARMASTAN Fotografiskat ja käin seal regulaarselt. 

Töökohale tuli minu puhkus ka selle poolest kõvasti kasuks, et ülemus ja teine töökaaslane saavad nüüd ehitada ja möllata. Neil on vaja üks tuba lõpuni ehitada ja katusele ventilatsioonišaht juhtida. Nüüd saavad nad seda teha, muretsemata mulle tööülesannete leidmise pärast, või müra või tolmu pärast. Mul on hea anne töövoo juhtimise suhtes :D Isegi kui see tähendab, et ma juhin õigel ajahetkel töövoo endast eemale. Ning lisaks siis pole sügisel ja talvel enne jõule, kui meil on kiirem aeg, vaja mul enam puhata, vaid saab tööd lahmida. Mulle muuseas meeldibki kiirem aeg rohkem kui aeglane, sest ma olen suur tööloom ning päev läheb töö tähe all palju kiiremini. 

Bussis oli ka üks meie naaber küla pealt, kes nägi räsitud ja stressis välja. Ütles, et sai vaevu bussi peale ning üldse oli raske hommik lastega.

"Ja Linda vajab Itit," ütles ta tungivalt. Nende väike tütar saab meie Itiga väga hästi läbi, nagu üldse kõik lapsed. Iti on universaalselt armastatud. Leppisime kokku, et peame rohkem nende maja lähedale mänguväljakule minema või lausa eraldi mänguaega lastele koos kokku leppima.

Eelmisel laupäeval näiteks käisin lastega ühel Iti sõbranna sünnipäeval. Lootsin seal näha tervet rühma, aga olid ainult lapse terve suguvõsa - POSU inimesi - ja ainsa temavanuse lapsena Iti ja Kaur. Küsisin emalt, kas ta rühmast veel kedagi kutsus (võib-olla osad ei saanud tulla). "Ei, ainult Iti. Ta oli ainus laps, kellest kodus räägiti."

Iti on lihtsalt nii vahva laps, et kõik, kes teda kohtavad, on sisse võetud. Panin teda eile magama, vaatasin tema säravatesse silmadesse ja kuulasin, kuidas ta kelmikalt midagi jutustas. See, SEE on põhjus, miks lapsi saada. See armastus, see tunne, mis sind valdab, kui talle näkku vaatad ja oled õnnelik, et ta siin maailmas olemas on. 

Aga õues on täitsa enneaegne sügis. Nii, kui august algas, lõppesid soojad ilmad. Õhtuti on täitsa jahe juba, tuules on rõskus. Nii et mul on siin pisike sügispuhkus käimas. 

Ja eile õhtul küpsetasin tagurpidi rabarberikooki. See tuli nii maitsev, võluvalt hapu ning kardemonine. Tahan kohe sama kooki uuesti teha, aga näiteks ploomide ja aprikoosidega. Tagurpidi koogi retsept on nii hea ja lihtne ning ilmselt tuleb välja ükskõik milliste marjade-puuviljadega.

Esimene nädal taas tööl

Mul on nii hea nädal olnud. Tööl oli minu äraolekul jõudnud parajalt tellimusi koguneda, sest töökaaslased tegelesid sel ajal paralleelselt ka teiste projektidega, nagu ehitasid meie hiigelsuurde töökotta juurde üht teist tuba. Nii et minul oli igati mõnus iga päev aina tööd murda. Päevad läksid kiiresti ning kuna mul nüüd koju kiirustada polnud vaja nagu laste aias käies alati on, siis käisin peale tööd kas raamatukogus, juuksuris või kohalikus pubis õhtust söömas. Mitmel päeval aga kiirustasin ka kohe koju, et jälle mees vabaks lasta. Ta oli sel nädalal hoopis tavalisest rohkem stressis, nii et talle kulus ära vabu õhtuid ja oma aega saada.

Reedel jälle pakkus mees, et kas mina tahan kinno ja kohvikusse minna. Seda ma juba kaks korda endale öelda ei lase. Läksin valisin ingliskeelse kirjanduse osakonnast raamatukogus endale mitu tuliuut, sel aastal ilmunud teost, läksin kohvikusse istuma, ja viimaks lõpetasin õhtu veel kinoskäiguga ka. Midagi kavas enam nagu vaadata pole minu jaoks, sest ma käin obstsöönselt palju kinos, aga mul oli kogunenud tasuta kinopilet ja viieeurone kinkekaart Apollos, ja need põletasid mu taskut. Need oli vaja ära kulutada, nui neljaks. Valisin kavast endale siis Korea zombipõneviku "Koloonia", ja teate, see oli jumala korralik vaatamine. Polnud liiga õudne ega sundinud silmi kõrvale pöörama, aga pakkus parasjagu põnevust küll. Oli meeldiv üllatus. Ja mulle tundub, et on hea aeg-ajalt vaadata muukeelseid filme kui ainult eesti ja inglise. Avardab meeli.

Ning ma sain pileti lukssaali, mullivee ja filmi kõrvale pähkleid näksimiseks nulli euro eest! Mul on süsteem lahti lukustatud.

Auto oli mul tööl parkimas (ma ei sõida kunagi kesklinnas autoga) ning jalutuskäik sinna võttis tund aega, aga ma hea meelega jalutasin. Õhtu oli kaunis, reede puhul jalutas ringi palju turiste või muidu pidutsejaid. Ma jalutasin kunagi nii palju, ma läksin igale poole jala. Sellised tunniajased tretid olid mulle lihtsalt tavaline teisipäev. Mõnus oli aeglaselt jahedamaks tõmbuvas õhtuõhus jalutada - lühikeste käistega! On ju juuli.

Kodus lesis diivanil üks säravate silmadega mees ja ootas mind koju. Jooksin talle kaissu ning tänasin oma mõnusa vaba õhtu eest. Mulle meeldib, kuidas me alati täname üksteist, kui teine laseb teise kodunt välja puhkama. Või kui kumbki süüa teeb, siis kindlasti täname. Või kui kumbki koristab või nõudekat tühjaks teeb. Ma arvan, et need igapäevased kenad žestid ja üksteise tunnustamine on üks põhjus, miks me sügisel juba kolmandat abieluaastat tähistada saame!

Seda lõõgastavat õhtut läks muuseas väga tarvis, sest täna pani Kaurike ikka väga hullu. Käisime ühes talus mustsõstraid korjamas, mis oli supertore nii korjamiskogemuse enda kui marjade saamise poolest, ja edasi suundusime Haapsallu toidutänavale. Me oleme nüüd peaaegu iga nädal kuidagi poolkogemata Haapsallu sattunud. Täna oli ainus kord, kui seal tore ei olnud, sest mõlemad lapsed käitusid täiesti väljakannatamatult. Tulime üsna pea sealt kohe teistpidi tagasi, seda enam, et vihma hakkas sadama. Ma jäin enamasti suhtkoht rahulikuks, seda kindlasti tänu sellele, et eile oma tassi täita sain. Aga mõne poisi kasvatamiseks siin ei saa olla tavaline lapsevanem. Peab olema Ultra Pro Max superlapsevanem, et sellest läbi ujuda. 

Meil parajasti kõrvalt kolisid naabrid välja. Küsisin naabrimehelt Kauri kriiskavate karjete vahelt, kas nad ühte väikest poissi ei taha kaasa pakkida. Ta naeratas, nagu ma oleks nalja teinud.

Sulab jäätis, sulab Kaur

Nii sulnis ja sume puhkus on. Selle nädala kontrast eelmisega on eriti suur. Kui me saime hästi hakkama ainult vihmaste ilmadega, siis seda lihtsam on veel päikesepaistes! Igal hommikul natuke peale üheksat, kui hommikused toimetused on tehtud, stardime me mõne Kiili keskuse mänguväljaku poole. Hommikul saavad lapsed veel naabrilastega mängida, kui nood juhtuvad aias olema. 

Poest võtame mulle latte, kusjuures viimase teeb Kaur mulle ise valmis. Siis möllavad nad mängukal, mina loen Ekspressi ja rüüpan lattet ning võtan päikest. Täna läksime veel ühele kõrvalolevale mänguväljakule edasi, kui Kaur hakkas jäätist nuiama. 

"Okei," ütlesin, "aga mitte otse enne lõunasööki. Mulle tuli pakk, lähme võtame selle välja, ja võtame poest jäätist, aga see läheb koju sügavkülma ning sööte seda peale lõunasööki."

Iti avaldas sellise asjakorralduse peale vihast protesti, aga pakiautomaati ja poodi me omadega jõudsime. Võtsin paki, milleks oli pappkarbis raamat (Lena Dunhami uusim memuaar), lapsed valisid endale mahlapulgad ning läksime maksma. Makstes andsin kassas raamatu korraks Iti kätte hoiule. Jõudsime koju, jäätised külma ning panin pasta koos lillkapsaga potti, kui korraga sain aru, et seda raamatupakki küll kuskil ei ole. Ja ma pole seda näinud poekassast saati. Iti sokutas selle iseteeninduskassa peale, niipea kui oma jäätist nägi. 

"Ikka juhtub," ütles Iti leebelt. Mõistagi ma ei heitnud talle seda ette, sest ta on kolmeaastane ja pakki tulnuks mul ikka endal valvata. Võtsin toidu tulelt ja kihutasime tagasi Maximasse ning saime oma raamatu ilusti kätte.

Poole söögi pealt said nad oma mahlapulgad kätte, sest viimane asi, mida ma viitsin teha, on kellegagi magustoidu pärast taielda. Sai ka hästi selgeks, miks me neile kunagi varem pulgajäätist ostnud pole, ainult vahvlit. Õnneks kodus on yolo, saab anda taldriku alla ja kätepaberit kõrvale. Õues või autos oleks see košmaar.

Iti sõi oma jäätise ära (pool küll sulas taldrikul värviliseks loiguks), võttis pool tükki arbuusi ning sõi siis muretul ilmel edasi pastat hakklihakastmega, lillkapsast ja ube. Sellepärast ma alati luban tal magustoiduga juba pihta hakata, et ma tean, ta sööb pärast soolast toitu samamoodi edasi.

Ah kui mõnus on õues süüa. Me sööme praegu kõik eined peale hommikusöögi õues terrassil. Nihutame laua sinna, kus parasjagu vari on, ja naudime vaadet. 

Äsja neid lõunaunele pannes sain teada, et Kaur kardab ärasulamist. Ta muretses pead padjale pannes, et ega ta nüüd äkki ära ei sula sooja ilmaga. Võttis küll pluusi magamiseks seljast...

Olin talle hiljuti öelnud, kui ta pluusiga magada tahtis, et sa sulad niimoodi ära, ja tema, vaeseke, mõtles sellest mitu päeva ning kartis, et sulab loiguks. Nüüd peale minu seletust, et tegu on ainult väljendiga, küsis ta mitu korda üle, et kas on ikka täiesti võimatu, et tema üles sulada võiks. Vaene boyo...

Kodu eemal kodunt

Magasin telgis! See on mul sel suvel juba kolmas kord. Telk on mõnusasti otse meie aias, paar sammu terrassist minna. 

Vaatasin jalgpalli poolfinaali lõpuni - Hispaania võitis, jee! - ja sättisin sammud aeda. Eemal põldudel oli uduviirg, muru oli juba kastemärg ja telk ise ka niiske. Õnneks meil oli sinna sisse veetud paks madrats. Seal oli neliteist korda parem õhk kui kuumas toas, seal oli täpselt sama temperatuur, mis väljas, sest see telk on paberõhuke. Hommikuks läks kõik ikka parajalt niiskeks, voodiriided pidin toas tahenema panema, aga sellest hoolimata oli täitsa mõnus värskes õhus veedetud öö. 

Kahjuks hommikul selgus, et mehel oli olnud palju raskem öö, kuna mõlemad lapsed kurtsid ja tahtsid kedagi enda juurde. Mina kuulsin oma telki ära, et Kaur korra nuttis ja hüüdis emmet. Läksin elutuppa, aga selleks ajaks oli Kaur tasa jäänud. Eeldasin, et issi oli korraks ta juures pai käinud tegemas ja nüüd kõik korras. Tegelikult nuttis Kaur pärast veel, aga selle ma magasin juba maha. Issi pidi ta lausa enda kõrvale voodisse võtma. Ja siis poole öö pealt tahtis teda enda juurde juba Iti, nii et Kaurus jäi üksi suurde voodisse. 

Hommikul sadasid mõlemad lapsed mulle telki kaissu. "Mina kartsin öösel," ütles Kaur etteheitvalt. "Issi pidi Iti juurde minema, nii et mina olin ÜKSI!" Ta hääl murdus. Mõlemad pugesid mulle sinna kaissu, Iti nunnutas mul seal lausa pool tundi, enne kui sisse hommikust sööma läks.

Hommikupoolikul pesime aiavoolikuga auto ära ja suundusime Kiili keskusesse mängukale. Võtsime poest mulle latte nagu alati, lisaks oli mul värske Ekspress, nii et minul igatahes oli väga mõnus olla seal mängukal. Kaur ronis kõrge kuuse otsa. Ta tahtnuks minna veel palju kõrgemale, kui ma lubasin. Mõtlen, et üles ronida on jah lihtne, aga ühel hetkel ta hakkab pelgama allatulekut, ja mina teda sealt küll päästa ei saa.

"Ahvipoiss ronib," ütles Kaur rõõmsalt ning tegi ahvihääli. "Oi, emme, mul käed kleepuvad."

"See on kuusevaik."

Pärast kiikede peal õppis Kaur endale ise hoogu tegema ja oli uhke nagu väike kukeke.

Aga mina lähen rohin nüüd natuke meie lillepeenart. 

Puhanud emme on hea emme

Eile sain aru, et olen lastega (eriti Kauriga) suheldes juba ikka väga närviline ja reageerin kõvasti üle. Arvan, et asi selles, et olen nendega nädal otsa juba koos puhanud ning suur osa sellest vihmaste ilmadega, mis kõvasti limiteeris meie tegevusi ja kodunt väljas käimist. Ja õhtuti pole ma ka kuskil käinud. Kinos on kõik vaatamisväärne mul juba vaadatud ja seal on üleüldiselt hapukurgihooaeg. Toidukohad hakkavad kõik juba sulgema, selleks ajaks, kui meil lapsed magama pandud ja ma nö vaba... 

Olen käinud küll paaril õhtul siinsamas kõrvalkülas jalutamas, aga see pole päris see ning liiga palju mu ajast on möödunud kodus. Niisiis ütlesin mehele, et nüüd on kriitiline, et ma saaks õhtul kodunt välja. Muidu on mul raske lastele mõistlik ja rahulik lapsevanem olla, kui endal on tass nii tühi.

Mõeldud, tehtud. Mees võttis õhtul töölt saabudes lapsed ja oma vanema poja ning sõitis Keilasse mu ema remondijärgus uut korterit kontrollima. Mina pakkisin spa-asjad ning seadsin sammud Mustamäe Elamus spa poole. See on reaalselt Eesti parim spa ning juhuslikult minust mõnusa pooletunnise sõidu kaugusel. Pikalt vindusime kõik siin haiged olla mingi nina-kurguviiruse käes, ja nüüd lõpuks olen ka mina sada protsenti terve ning kehas mingigi tahtmine end veidi liigutada. 

Ning mul on veel alles töökoha poolt pakutavat tervisekompensatsiooni, mis katab ka spas-käigud. Nii et selline väljaminek oli mulle tasuta. Kõige viimaks on mul ka uued täpilised mustvalged bikiinid, mis tahtsid end kangesti näidata.

No küll oli mõnus! Ujusin basseinis kakskümmend otsa, mõnulesin mullivannis, võtsin veejugade käest pikka massaaži, koorisin end lausa soolasaunaski. Ma tavaliselt hoian soolasaunast eemale, aga nüüd leidsin, et kui leebelt ja õrnalt koorida, siis nahk ei hakka narmendama ning jääb ikka mõnus siidpehme. Ja see tunne on kaif, kui sool su kehal soojas saunas sulama hakkab.

Mustamäe spas on üks saun, kus alati lastakse ainult Jaan Tätte muusikat. Tätte muusika klapib sauna imehästi. Mõtisklesin pingil istudes, kas Tätte ise ka vahel seal spas käib ning kui käib, siis mis tunne võiks olla saunas oma muusikat kuulda.

Olin spas tundi kolm. No mis sa ära teed, nii kui kedagi lastega seal mulistamas nägin, tekkis kohe lasteigatsus ka peale, mis sest, et ma just nende eest lõõgastuma põgenenud olin. Ja lisaks tekkis vana tuttav tahtmine, et neid lapsi võiks veel rohkem olla kui kaks, sest mu kõrval üldalas oli üks naine kolme lapsega neid ujuma õpetamas.

Maruhea oli toimetada omas graafikus. Kui juuksed kuivaks föönitatud, leidsin Mustamäe kinost veel ühe kell kümme õhtul algava filmigi. Suveõhtu oli kaunis, mul polnud sees mingit väsimust või tahtmist veel koju magama minna. Mis oleks lihtsam, kui autole hääled sisse ja kino poole. (Muidugi keerasin korra valesti ja läksin väikse ringiga: see poleks mina, kui ma valesti ei keeraks.) Kui ma veel peamiselt kesklinnas kinos käisin  - ja sinna sõidan ma alati bussiga - siis ei saanud ma kunagi vaadata ühtegi kell kümme algavat filmi, sest siis ei jõuaks ma viimasele Kiili bussile. Nüüd ei pidanud ma absoluutselt kella peale mõtlema. Film, "Seifimurdja", oli päris korralik. Andis vaadata küll. Kesköö paiku ta alles lõppes, aga mina kõndisin ainsagi mureta alla auto juurde, keerasin Tammsaare teele, kus tegin kohe ulja tagasipöörde, et Kiili suunda saada. See vabaduse ja muretuse tunne, mis auto annab, on tõesti megasuur pluss. Muidu kinos viimast filmi vaadates jälgisin alati, kas ma ikka bussile jõuan. Mõnikord tuli peale filmi peatusesse joosta. Mõnikord oli filmi ja viimase bussi vahel tund aega tühja aega, mis tuli linnas mööda saata. Seda kõike ei anna võrreldagi sellega, et lihtsalt kõnnid autoni ja sõidad koju. 

Ja öö oli nii soe ja kaunis.

Südasuve rohtunud teed

Suvi on oma laineharjal. Meie puhkus on kohe täitsa mõnus. Laupäeval sõitsime perega Haapsallu. Mulle ette teadmata oli seal parasjagu käimas vanade Ameerika autode festival. Nii lahe kogemus oli! Vanalinn oli kõigile teistele autodele kinni pandud, seal sai ringi kruiisida vaid Ameerika autos. Oli selgelt näha, kui palju värvilisemad vanasti sõidukid tehti. Nagu vikerkaare keskel oleks kõndinud. Kui ilusti need korda olid tehtud ja üles tuunitud! Kõik autod sõitsid aeglaselt mööda linna ringi, sõitjatel päikseprillid peas ja rõõmsad näod ees. Linn ise oli ka jalakäijatest täiesti pungil. Osad toidukohad olid endale ajutiselt teinud vanade Ameerika diner'ite stiilis menüükujunduse. 

Rannarootsi keskuse ees pakuti ka monsterautoga sõitu. See oli kõige hiiglaslikum ja kõrgem auto, mida minu silmad kunagi näinud on. Mees ütles, et sellega on Eesti teedel tema suuruse tõttu sõitmine keelatudki. Aga seal parkimisplatsil tegi ta soovijatele lõbusõite ja sõitis ka üle romulaautode. Meie sõitma ei läinud, kuid saime sealsamas kõrval restorani terrassil endale mõnusa koha ning einestasime sulnilt. Just täpselt siis läks ka ilm ilusaks, enne oli terve nädala sadanud. Lapsi oli raske isegi pastat või pitsat sööma saada, sest nad vahtisid vaid monsterautot, silmad krõllis.

Peale söömist läksime randa. Vesi oli mõnus! Peale seda arvas armas mees, et mina võiksin natuke Haapsalu peal ringi jalutada, sellal kui tema lastega ringi sõidab ja neil natuke lõunat magada laseb. See oli väga hooliv ja kena, sest selline oma aeg linna peal kulus mulle ära nagu rusikas silmaauku. Kõikide toidukohtade terrassid olid pungil täis ja kõnniteedel kulgesid üksteise sabas turistid. Leidsin endale ühes tuttavas baaris istekoha: küll sees, aga otse akna ääres. Rüüpasin longerot, lugesin Richard Dawkinsi uusimat evolutsiooniteemalist raamatut, vaatasin inimesi ja Ameerika autosid ning tundsin elust mõnu.

Pühapäeval läksime mehe vana õpetaja juurde vaarikaid korjama. Tal on terve hulk lopsakaid vanu põõsaid, millest endal enam jõud üle ei käi. Meile oli see nii täiuslik suvekogemus. Lapsed said vaarikaid korjata ning suhu pista, palju kulus. Kaur oli eriti tubli ja kraps korjaja, tegi mullegi silmad ette. Mina korjasin peamiselt suhu ning need, mis ämbrisse läksid, püüdsin korjata ainult puhtad, mitte ussitanud. Kõik teised korjasid ussitanud vaarikaid ka, sest moosi nähtavasti nii keedetaksegi. Ma suur moosifänn pole, mulle meeldivad lihtsalt värsked marjad.

Vaarikas ikka tublisti invasiivne liik. Kui üks juur kuskile maha saab, siis ta vohama hakkab. Meil on endal üks aiapool vaarikapõõsad. Okei, pooled põõsad surevad juba teist aastat järjest ära, aga terrassipoolsed vaarikad on see-eest eriti ilusad ja lopsakad ning muudkui levivad muru poole edasi. Nendelt saab juba nii palju marju, et terve pere saab söönuks. Moosikeetmise jagu veel mitte, kuid lapsed käivad iga päev korjamas (milline õige maaelu!) ja meiegi saame kõhud täis süüa. Vaarikas põõsana õigustab ennast ikka kõvasti ära.

Ning täna on jalka poolfinaal! Hispaania versus Prantsusmaa! Saab kõvasti põnev olema.