Jalkasuvi tõmbab kaasa

Olen oma kahenädalasel suvepuhkusel. On jalkasuvi. Olen päris palju matše vaadanud, kuid ainult neid, mis normaalsel ajal telekas on. Järgi vaadata ma ei viitsi, sest kui tulemus teada, pole üldse mõtet. Need matšidki, mis kell kümme õhtul algavad, peavad mind väga huvitama, et ma lõpuni jaksaks vaadata. Mu suur lemmik on Hispaania, aga ühe kellakümnese Hispaania mängugi pidin pooleli jätma, sest lihtsalt silmad vajuvad kinni. Mu rütm on väga varajaseks läinud ning kell kümme jään juba väga uniseks.

Täna õhtul näiteks on veerandfinaal Prantsusmaa-Maroko, mis algab kell 11 õhtul. Veerandfinaale võiks idee poolest kõiki vaadata, aga väheusutav, et ma sel kellaajal veel üleval olen.

Lahe, kui palju emotsioone jalka tekitab. Isegi, kui mõlemast võistkonnast alguses suva, valib psüühika ikka endale ühe lemmiku välja, et põnevam oleks. Ja siis on nördimus suur, kui lemmik kaotab, või kui kommentaatorid tunduvad kallutatud, nagub Argentiina-Egiptuse mängus olid. Egiptus juhtis parajasti 2:0, mäng oli juba lõppemas, kommentaatorid aga rääkisid aina, kui kõrbemas Egiptus on, kuidas nad jooksevad aurude peal ja kuidas Argentiina kohe tagasi lööb.

"Ja tuligi vastu!" juubeldas üks neist, kui Argentiina palli väravast mööda lõi. "Aa, ei tulnud..."

Jah, okei, viimase 15 minutiga lõi Argentiina kolm väravat ja võitis, aga sellest hoolimata hakkas mulle nii teravalt kõrva, kuidas kommentaatorid olid nii ühe võistkonna poolt ja tegid ainult oma arvamust toetavaid märkusi, vaatamata sellele, mis tegelikult väljakul toimus. Vaatasin seda mängu üksi kodus, sest mees oli kusagil asju ajamas, ja vandusin üksinda.

Lapsed on samuti lasteaiast suvepuhkusel ja toimetame siin kolmekesi. Olin ette kujutanud, kuidas käime kolmekesi rannas või iga päev eri mänguväljakutel seiklemas, sest Kiilis leidub neid kümme tükki kindlasti...kuid päikest on näha olnud üpris vähe. Iga päev on sadanud, nii et aias maa lirtsub. Tegin siis plaani ümber: mitu päeva oleme käinud Kiili mängutoas mängimas. Täna oli seal teisi lapsi ka ja mõnus möll. Samuti oleme käinud raamatukogus, kust lapsed laenutasid oma elu esimese raamatu. Nad on suured raamatute, ettelugemise, ja Iti puhul ka niisama üksi lehitsemise fännid, meil on kodus virnade viisi raamatuid, mida mees sõprade või Facebooki kaudu on koju toonud. Nii et lugemismaterjali puudust pole kunagi olnud. Kuid see raamat meeldis neile seal kogus nii väga, et võtsime lausa koju. Saabki laenutamise harjumust tekitada.

Oleme käinud ka üle päeva kuskil väljas söömas, kuigi juba peale esimest korda panin tähele, et lapsed ei olnud enam nii elevil ja sõid isutumalt ega kuulanud hästi sõna. Uudsus kaob kiirelt, nii et nüüd me ei lähe enam lähitulevikus välja einestama. Pigem teen kodus ise tervislikumat süüa ning suuname fondid millegi muu alla. 

Koristasin peaaegu terve maja ära siin vihmaste ilmadega. Laenasin töölt aknapesuroboti, mis on kogu maja aknad, peeglid ja dušiklaasid üle käinud. Oh kui mõnus on puhtas kodus ringi käia! Säravad aknad annavad sellise erilise puhtuse tunde.

Kuid nüüd on koristamisega kõik kah, rohkem oma puhkusest ma selle alla panna ei viitsi. Ja tahaks lastega rohkem kodunt välja saada, mitte kodus kraamida. 

Täna aga oli emal notar ja meie lapsepõlvekodu on nüüd müüdud. Kummaline tunne...

Kids say the darndest things

"Kaur, kui sul oleks uus väike õde või vend, siis mis ta nimi võiks olla?" uurisin ma Kaurilt niisama. 

Kaur mõtles natuke. "Ee... Ekre."

"Ekre?" küsisin ma üle, kindel, et ma ei kuulnud õigesti, aga pilk mehe näkku kinnitas, et ta oli sama kuulnud.

*

"Iti, sa olid nii oodatud meie perekonda," rääkisin Itile magamamineku ajal. "Kus sa enne olid, kui sa meie juurde tulid?"

"Ma tulin alla," ütles Iti. See kõlas lausa sügavamõtteliselt ja tõepäraselt.

Ainult et teisel õhtul vastas Iti samale küsimusele nii:

"Kus sa enne olid, kui sa meie juurde tulid?"

"...Ikeas."

Kauneim linn on Eestis Haapsalu

Mul oli lihtsalt täiuslik nädalavahetus! Suvi, see päris suvi, rannailm ja kleidikandmise aeg, on käes. Ilusaim aeg aastast!

Laupäeva hommikul käisin linnas, mitmes teise ringi poes ostlemas ja oma kulme korda tegemas. Armastan värskelt korda tehtud kulme. Ning poodidest sain endale mitu suvekleiti ning midagi veidi pidulikumat ka. 

Kui mina linnast koju laekusin, oli jälle mehel vaba aeg. Ta võttis oma vanema poja ja läks koos temaga sõitma, kinno ja niisama aega veetma. Meil oli eile vihmane ilm: mänguväljakule minna ei saanud. Veetsin oma lococitodega paar tundi koos, püüdsin rahutusest tekkivaid tülisid ära hoida neile ette lugemisega, aga isegi see ei suutnud eile Kauri tuju parandada. Siis otsustasin, et me lähme Järve keskusesse hängima. Mehele avaldas see muljet, kui talle kirjutasin. Ma olen nüüd vaba naine ja saan sõita, kuhu tahan, millal tahan, lapsed sabas. ("Kuhu tahan" peab muidugi mahtuma nende marsruutide sisse, mida ma Tallinnas sõita oskan:D) Järve keskusesse on meilt väga mõnus sõita. Lapsed nurusid, et läheks mängumaale, aga ütlesin neile, et mängida võivad nad sellel tasuta pisikesel sisemänguväljakul, mis Järve keskuses Chopsticksi vastas on, ja eelarve vabad vahendid suuname hoopis sinnasamma Chopsticksi sööma minekule. Jällegi hea, et saab kodunt väljas aega veeta, ei pea ise kokkama ega koristama, ja saab lastega väljas söömist harjutada. Kui ma nendega üksi kuskil söömas juhtun käima, on mul alati sama protokoll: üks pudel vett (või kann vett) kolme peale, üks latte ainult mulle, ja kaks ilma lihata rooga, mida me saame siis kolme taldriku peale jagada. See on täiuslik asjakorraldus, sest hoiab arve mõistlikus suuruses ning kunagi ei jää midagi alles. Neile lihaga rooga tellides võiks kerge vaevaga pool toidust taldrikule alles jääda, aga taimetoidu puhul söön mina lihtsalt kõik ära - ning kõik on rahul. Sõime minu lemmiktoite Chopsticksis: riisi tomati ja seentega, ning omletti seente ja hernestega. Lapsed mugisid väga hea isuga ning leekisid peale söömist uuesti kõrvale mängumaale. Pärast autos rääkis Kaur unistavalt, et tema tahaks nüüd alati tellida "seda punast tatart". Et see on tema lemmiktoit.

Täna hommikul aga õnnistati meid imekena ilmaga. Pakkisime kõik lapsed, ka nüüd juba täisealise vanema poja, mehe uude kuuekohalisse Teslasse, ja suundusime Haapsalu poole. Nüüd said uue auto kõik võlud tugevalt selgeks. Eks me ole ka viiekohalise autoga viie inimesega reisinud, aga see on üpris ebamugav, kuna turvatoolid võtavad palju ruumi ära. Pikemat reisi pole niimoodi üldse mugav ette võtta. Sellesse autosse mahtusime kõik lahedalt ära ning vanemal pojal oli kolmandas reas nagu omaette korter.

Haapsalus läksime ostsime piknikukraami ning laotasime rannas oma tekid maha. Suure perega söömas käimise asemel on suvel piknik palju parem variant nii maksumuse kui õhkkonna mõttes. Täna oli sulnis, mahe, vaikne ilm, piknikuks lausa loodud. Saime einestada, ujumas käia, kiikuda ja ronida ning jälle tagasi minna ja paar pirukat haugata. Küll oli mõnus! Lennutasime ka tuulelohet, millest lapsed vaimustuses olid. Ujumishooaeg sai avatud, vesi oli soe ja kõik oli ülepea nagu paradiisis.

Niimoodi möödus meie imekaunis nädalavahetus. Olen lausa välja puhanud ning töö tundub midagi kauget ja võõrast. Imelik mõeldagi, et homme suundume me kõik üle pika aja lasteaeda ja tööle.

Puhkuseannemai

Hea vihmane laupäevahommik. Lapsed toimetavad terrassil vihma käes. Soe suvine vihm saab vaid rõõmu tekitada... Iti tõmbas oma riiete peale trikoo, jalga kummikud, ning läks kausiga räästa alla.

Eile käisin reedeõhtu puhul spas. Kõige parem on, et see spa oli mulle tööandja poolt täiesti tasuta! Kallu tuli õhtul töölt ja ütles, et nonii, nüüd mine puhka ja võta oma spa-päev välja. Ülemus ja töökaaslane läksid nimelt ühele audiokonverentsile Viini, mina aga loobusin sellest. Ülemus siis ütles, et kuna kolleeg sai reisi tasuta, võtaks mina endale tema kulul vähemalt spa-päeva.

Oli tipptund, kui ma kodunt startisin. Tahtsin minna Mustamäe Elamus Spasse, aga ma pole sinna kodunt kunagi ise sõitnud. Ma pelgasin ja eriti ei tahtnud ma uut marsruuti õppida reede õhtul tipptunnil! Mees küll julgustas, et sul on kolm erinevat teed, mille kaudu sa võid sõita, lihtsalt vali. Aga ma ei julgenud. Sõitsin hoopis Kristiine keskusesse, kuhu ma julgen ise sõita. Sõin seal kohvikus ühe smuuti koos sarvesaiavõileivaga ja võtsin julguse kokku. Rakendus näitas, et sealt on Mustamäe Elamus Spasse ainult 16 minutit sõitu. Ma suudan seda!

Ja oligi ausalt öeldes jumala lebo. Ma ei keeranud kuhugi valesti, mis on minu jaoks uue marsruudi puhul enneolematu. Juhised võivad olemas olla, aga mina keeran tavaliselt ikka kuskil valesti ja sõidan veidi kauem, kui rakendus oleks ennustanud. Igatahes mitte seekord :D

Nii et sain ise kodunt spasse sõidetud, küll julgustuspausiga, aga ikkagi. Olin uhke nagu väike kukeke, kui mullivanni astusin. Aga oli ikka lõõgastav küll. Elamus Spa on minu hinnangul Eesti parim spa üldse. Ma võtsin kõige luksuslikuma pileti, mida nad pakkusid, sest see oli nagunii ülemuse kulul - mis mõttega võtta odavat paketti :D Nende 21+ saunade ala on megaluksuslik, vaikne, privaatne ja sume. Ma olin seal kokku kolm tundi. Vaatamata külluslikule ja väga loomingulisele sisekujundusele või sajale saunale, on selle spa parim osa siiski üldse nende ujumisbassein. Spad, kus pole korralikku basseini, ei saa minult kunagi kõrgeid hindeid. Ikka on tahtmist end veidi sportlikult liigutada. Mustamäe basseinis oli soe vesi ja palju vaba ruumi, mitte kunagi ei põrganud ma kellegagi ujudes kokku. Ujusin kakskümmend pikkust edasi-tagasi ning olin endaga väga rahul. Käisin ka mitu pikka raksu mullivannis, kuumaveevannis, igas saunas, väliterrassil mullivannis... Vahepeal istusin laua taga, sõin jäätist ja sirvisin raamatuid, mida nad seal lugemiseks pakuvad. Kõige parem oli ajaline vabadus: ma võisin ujuda, kaua tahtsin, ega pidanud kellegagi arvestama.

Puhkus nagu täitsa puhkus juba.

Ja koju sõites läksin keerasin poole tee peal tagasi linna, et korra veel Mustamäele sõitu harjutada, seekord Apollo kinno. Kell kümme õhtul on täiuslik vaikne aeg harjutamiseks. Siis küll keerasin korra valesti: juhised käskisid keskusest väljudes keerata vasakule, aga ma paanitsesin ja keerasin paremale:D

Superemme suvepäeval

Mida me täna lastega EI teinud? Me tegime kõike ja käisime kõikjal. Oli tõeliselt tegus suvine päev.

Hommikul nurus Kaur juba poole üheksa paiku, et lähme ratastega sõitma. Otsustasin üllatuslikult, et jätan selle köögi seekord koristamata ja lähme tõesti kohe õue, sest ilm on imeilus ja päeva tuleb püüda. See on minu jaoks suur asi, sest tavaliselt saab, nui neljaks, köök peale hommikusööki kohe korda. Kuid ma püüan olla rohkem laste jaoks olemas ja vähem kogu aeg koristada. Korras ja ilus elamine on suur boonus, aga selle juures tuleb jälgida ka balanssi. Midagi võtad ja midagi annad. Selle arvelt jääb siis saamata natuke aega ja tähelepanu sinu lastel.

Sõitsime ratastega, käisime väiksel mänguväljakul siinsamas kodu juures, käisime veidi suuremal mänguväljakul siinsamas kodu juures - kuna ma leidsin, et Kauri katk on tal nüüd olnud juba nädal aega ja punnid on palju tagasi tõmbunud ning veidi kärnaga kattunud, mis tähendab, et ta pole enam nakkusohtlik. Oli ka juba täiesti küll saanud enda teistest eraldamisest. Nädal aega lastega kodus olla nii, et kuskil inimeste keskel käia ka ei saa - see on päris suur väljakutse.

Niisiis lõunat suundusime sööma kohalikku pubisse. Ma ei viitsinud ise süüa teha ega jälle meie tagant koristada, ilm oli imeline ja lapsed ka alati rõõmuga lähevad välja sööma. Nemad valisid meile toidukoha vastavatud terrassil laua, ning nad võtsid kusjuures parima asukohaga laua.

Peale üürikest lõunaund läksime jälle jalgrattaga sõitma ja mängukale, siis sõitsin ma juuksurisse tukka lõikama. Kohalikus ilusalongis leidus pärastlõunaks üks vaba hetkeke tukalõikuseks ning ma tundsin end eriti vaprana. Ah, võtan lapsed kaasa ja käime ära, ootavad mind seni diivanil. Ja nii oligi! Polnud ühtegi probleemi. Ootasivad mind rõõmsasti diivanil, käes minu telefon ja ees lasteaiapildid. Sellistel ekstreemsetel juhtudel nagu rahvast täis ilusalong olen ka mina nõus telefoni appi võtma. Viie minutiga oli naks-naks tehtud ja meie läksime edasi poodi jäätisejahile, et end kuuma ilmaga jahutada. Poe kõrval haljasalal oli suur kivi, kuhu otsa Kaur kribinal-krabinal ronis, jäätis käes. Nii muhe oli teda vaadata. Selliste kivide otsas on isegi lapsepõlves aina istutud, inimesi vaadatud ja sõbraga juttu puhutud. Lapsed kohe kuuluvad pirakate kivirahnude juurde!

"Ilus kasepuu," ütles Kaur rõõmsalt tuules lehvivaid kaseoksi silmitsedes. "Tahaks veel üks kord võtta Coopi poest jäätis ja istuda niimoodi sellise kivi otsas..."

See kõlas nii naljakalt, kuna sealsamas kivi otsas jäätist mugides ta veel istus. Ta nagu igatses taga hetke, mis veel kestis.

"Kuulge, lapsed, lähme ronimislinnakusse," tuli mul hea mõte. Lapsed olid rõõmukiljetega nõus. Siinsamas Kiili pargis on meil olemas superluks ronila, puude vahele tõmmatud nöörid ja lauatükid ja sada jubinat veel. Seal on esiteks kõrged-kõrged puud ja nende all kosutav vari, ja teiseks on ronimine lastele ju superkasulik. Me oleme seal varemgi uudistamas käinud, kuid alles umbes nüüd hakkab see meie omadele jõukohaseks muutuma. Paljud atraktsioonid on seal vanematele lastele mõeldud. Seal oli tänagi mitmeid kampasid lapsi ja noori. Kõik olid ratastega kohale tulnud, ronisid ja jutustasid. Kiilis on tõeliselt sportlikud noored.

Itile oli kaks atraktsiooni üldse kuidagiviisi veidi jõukohased. Kuid temagi muutus neil turnides kohe tunniga osavamaks. Kaur oli üldse nagu väike ahvike. Ta turnis palju raskematel kohtadel, kui tal pidanuks oma nelja aastaga osavust olema, ja nägin kõrvalt, kuidas ka tema järjest ja järjest uuesti tehes mitu korda kiiremaks, osavamaks ja julgemaks muutus. Megahea koht see seikluspark! Peame seal nüüd lausa regulaarselt hakkama käima, sest lapse lihastele (ja vaimule) on taoline asi väga kasulik. Ise panen ka järgmine kord trenniriided selga ja tossud jalga. Üritasin oma lahtiste plätudega veidi ronida ja andsin kohe alla: see oli raske! Seal oli päriselt lihaseid vaja, et püsti püsida, rääkimata edasiliikumisest.

Üritasin neid seikluspargist kõrvale pargitud autoni tüürida, aga sealt pistsid nad jooksu puudesalusse. Kogu Kiili park on üldse väga võimas. Seal on päriselt palju puid, see on üks park, nagu park peab olema. Tihe, varjuline, erinevaid nurki täis, kus lastekampadel on väga hea ratastel ringi tiirutada või jala luurekat mängida. Seal juba tegemist jagub sadade laste lapsepõlvedeks. Seal on kohe nii tihedaid põõsastikke, et ma kaotasin lapsed mõneks hetkeks ära. No ei ole läbi näha! Nemad turnisid seal mööda kive ja põõsastes, mängisid, et siin on minu pesa ja siin vanaema korter.

Sealt põõsastest ma neid veel kätte ei saanud, kui nad juba jooksid suure mäeni, mis pargi ja lasteaia vahel kõrgub. Ma ei olnud varem saanud arugi, kui kõrge ja muljetavaldav see küngas on, aga no tõesti on. Pool alevit on sealt peo peal. Kaur lasi mööda järsku mäekülge püksitagumiku peal alla, hüüdis, et tema laseb vetsupotist alla ning naeris nagu põrguline. Itit ma lausa pidin keelama, et ta sama ei kordaks, kuna nii järsk langus tundus kolmeaastasele lausa ohtlik.

Kui me lõpuks sealt koju jõudsime, oli kell juba pool kuus. Ma olin mõnusalt rammestunud ja lapsed ka täitsa väsinud. Me veetsime enamuse päevast täna õues ning see oli küll selline suvepäev, mida igale lapsele vaja oleks!

Suve algus ja aiatööd

Ma olen nii rahul selle planeediga, kus peal ma tiirlen, ja selle eluga, mida ma siin elan. Küll on kaunis aeg varasuvi. Ma korjan aina ja aina sireleid. Mõnel aastal läheb see sirelite aeg mööda plaksti, aga sel aastal on aina kestnud ja kestnud ning mina muudkui korjan endale vaasi oksi ja käin nuusutamas. Töö juurde olen neid viinud juba korda kolm, kodus on praegu kaks sirelivaasi. Mul on see teema, et mina ei saa sireleid korjata, kui keegi vaatab. Mul on alati tunne, et ega neid tegelikult äkki korjama ei peakski, eriti mitte eramaja heki küljest. Aga nad on nii kaunid! Niimoodi siis ma alati üritan sättida enda korje ajale, kui keegi mind ei näe. Sõidan autoga tööle, vaatan, et tänav vaikne, pargin auto tee äärde ja lähen jahile. Koplis on sirelipõõsaid hästi palju. Paar korda olen võtnud ka siitsamast Kiilist, aga Kiilis on ausalt öeldes tihedam liiklus kui Koplis ongi. Me oleme nagu juba väike linn siin oma tihedalt voorivate autodega.

Olen praegu puhkusel. Puhkus pidi olema selle nädala lõpus kaks päeva, aga Kaur jäi eelmisel reedel tuulerõugetesse. Nii et palusin oma puhkuse veidi ettepoole tõsta. Katsin nädalavahetusel ära reedel pooleli jäänud tööpäeva ja esmaspäevase päeva ette, ning ülejäänud neli päeva läksid puhkuse alla. Tegelikult päris hästi sätitud haiguse aeg: reede ennelõuna. Seal juba andis midagi korraldada.

Itikene on ka muidugi meiega kodus, sest ma ei saada kunagi teist last aeda, kui üks haigusega kodus. Iti pole rõugeid veel endale saanud, kuigi ma igapidi julgustan, et saa-saa, ja küsin, kus sinu punnid on. Iti palus öelda, et ta saab küll, aga järgmisel nädalal :D

Kauril on päevad hästi rõõmsad, ei kurda midagi, igapidi terve laps. Ainult kuskil käia me ei saa nende hästi nähtavate rõugepunnide tõttu. Nii et püüame jalgrattasõitudega hakkama saada, ja aias ka toimetame palju. Öösiti paar esimest õhtut-ööd Kaur küll kurtis hirmsasti, aga need ajad võttis õnneks mees enda kanda. Nüüd ülejäänud päevad on tuulerõuged tõesti väga leebe haigusena tundunud.

Lapsed toimetavad omakeskis hästi kenasti. Küll neil jagub mänge ja mõtteid, mida ellu viia. Ma ei suuda ära rõõmustada, kui hea on, et neid kaks on ja et nad nii sarnases vanuses on. Mõlema puhul on lasteaiast ka sama tagasiside tulnud: et oskavad hästi mängida. Igast olukorrast leiutavad mängu, seltsivad pea kõikide lastega ning tõmbavad teisi ka oma mängu kaasa, n-ö õpetavad teisi mängima. Selle peale on nad mihklid jaa, sest mis neil muud üle jääks? Kui nad ise ei mängiks, siis poleks neil mitte midagi teha. Ekraane nende elus ei eksisteeri, mina neile tegevusi välja ei mõtle ega ette sea, ise peavad sättima. Just nii, nagu see olema peakski. Neil on see ülim luksus: päris lapsepõlv. Ma olen selle üle väga uhke.

Muidugi tähendab see kõik ka, et ma olen õhtuks parasjagu kapsas. Nad on palju ladusama käitumisega kui varasematel aegadel, juba lapivad vahel ise oma konflikte jne, kuid siiski sõnakuulamisega on probleeme. See enese kordamine on vaimselt jube väsitav. Õnneks igal õhtul on mees mul lasknud minna kohe kodunt välja, kui ta töölt saabub. Esmaspäeval läksin linna, kohvikusse oma lemmikautori uut raamatut lugema ja veiniklaasi nautima. Edasi suundusin kinno õudukale "Backrooms". Ma olen õudukate vaatamise uuesti üles korjanud, asi, mida ma vahepeal aastaid ei teinud. See oli tõesti päris hea ja õnnestunud film, ning veelgi toredamaks tegi elamuse asjaolu, kui palju publikut saalis oli. See film on hästi popp, sest põhineb aastaid tuntud olnud internetifenomenil.

Ja eile ma sõitsin rattaga kohalikku pubisse, terrassile lugema. Ning täna - täna on mul plaanis üks hoopis huvitavam üritus. Ekspress korraldab Fotografiskas mingi vestlusõhtu ja tellijad said sinna end tasuta registreerida. See on minu jaoks kahtlemata eriti põnev, sest ma olen üks suurimaid Ekspressi fänne vabariigis.

Ja teate, aiatööd on üks parimaid, kasulikumaid asju maailmas. Ilmad on väga sulnid olnud ning igal hommikupoolikul peale rattasõitu lastega me toimetame aias. Ma rohisin terve aia ära, me kastame ja väetame ning istutame lillepeenrasse aina uusi taimi juurde. See tekitab täielikku vaimset ja füüsilist rahulolu. Kui näed, et lilleke, mis mitu nädalat vindus, on eile lõpuks õied välja ajanud. Äkki on see tänu minu väetamisele? Ja lillekasti lilled vahetasin välja. Need potinelgid välisukse ees ei saanud ega saanud hoogu sisse. Küll ma kastsin ja väetasin neid, käisin mulda kobestamas, surnud õisi ära võtmas ja muidu pai tegemas, aga nad muudkui kidusid. Ei saanud me sealt õitemerd väljujaid ja sisenejaid rõõmustama. Ma ei viitsinud kauem kannatada: mis ei tööta, see ei tööta. Nelgid leidsid endale uue kodu aias lillepeenras, kus nad võivad teha, mis iganes tahavad, või ka täitsa ära surra. Ukse ette lillekasti istutasin hoopis imekaunid pelargoonid - kaks punast ühte kasti ja kaks tumeroosat teise. Ja iga kord uksest mööda minnes on mul nüüd rõõmu sellest värvideküllusest!

Karu Armo ja kevadjooks

Kes tahab maailma jälle ilusana näha peale liiga paljude uudiste lugemist - minge rahvajooksule. Kes tahab hingele ja kehale pai teha - minge rahvajooksule. Tänane maijooks oli lihtsalt super! Ma ARMASTAN selliseid üritusi ning vandusin nüüd endale, et hakkan igal aastal käima.

Kui ilus päikeseline ilm oli! Väga hea, et olin hommikul päikesekreemi näole ja kaelale pannud... päikesekreemi, mille alles eile apteegist ostsin, kuna sel aastal meil seda veel ei olnudki. Nüüd kulus marjaks ära. Turjale küll unustasin lasta ja tundsin peagi, et sealt päike lausa võtab. Aga jooksu ajal olid raja ääres reklaamtüdrukud, kes soovijatele päikesekreemi lasid, ja ma siis ladusin turja letti ja sain sinna ka kaitse peale.

Distants oli seitse kilomeetrit. Ma olin arvanud, et jalutan poole ja jooksen poole. Noh... sain oma sportlikust vormist ka realistlikuma pildi. Jooksin ja jooksin, jooksin veel, väsisin ära, hakkasin kõndima, ja tüki aja pärast tuli vastu silt 1KM, mis tähendas, et seitsmendik distantsist oli läbitud. Ma ei suutnud seda uskuda! Sain aru, et suure enamuse sellest rajast ma nüüd siiski kõnnin, kui tahan selle üldse läbida. Muudkui tagant mööduti minust, nagu oleksin kiirteel. Teised ka kõndisid, aga kiiremini :D

Tee ääres oli päris palju ergutajaid, mis andis nii mõnusa energialaksu. Ergutajate peale ma siiski hakkasin taas jooksma, et vähe aja pärast jälle kõnni peale taanduda. Enne finišit ka siiski tõmbasin jõuvarud kokku. Seal olid rajaääred pealtvaatajaid täis ja tundus nooblim rada joostes lõpetada.

Tee ääres oli näiteks üks trummidega mees, juures silt "Trummisoolo punkt". Lasi endale makist muusikat ja trummeldas juurde. Ja see tegi tuju nii heaks! Teises kohas mängis väike poiss suupilli ja tuututas keegi sarvega. Nii vahva oli.

Eriti tore kogu asja juures oli ka, et sain enne ja pärast jooksu juttu ajada oma sõbra Mariaga, keda polnud vist kaks aastat päriselus näinud. Whatsappis jutustame ja klatšime kogu aeg, aga vot päriselus ei trehva.

Kui mees mind koos lastega Lauluväljaku juurest peale võttis, sain üsna pea aru, et õhtusest Muuseumiööst täna midagi minu jaoks välja ei tule. Olin mõnusalt omadega läbi. Selline imetore rammestus. Plaan oli olnud, et mees jääb linna sõbra sünnipäevale ja mina sõidan lastega koju, kuhu mees siis omakorda umbes kell 8 laekub, et mind vabaks lasta, linna muuseume uudistama. Ütlesin siis mehele, et tal veab, ta saab sünnipäeval olla, kaua tahab, ega pea üldsegi kella järgi koju laekuma. Ta muigas, tundus, et ta oli sellega juba arvestanud.

Kodus võtsin mõnusa kuuma duši, mis oli parim dušš, mille ma kunagi võtnud olin. Sain seda rahuga ja pikalt teha, kuna samal ajal mängisid lapsed aias naabrilastega - läbi aiavõrgu :D Hea ühtsusetunne ja melu meil siin suviti aedades.

Kaurile ostsime hommikul enne jooksu mänguasjapoest uue kaisukaru. Tema vana oli tal neli aastat olnud, sünnist saati, ja omadega täitsa läbi. Olin juba enne vaadanud, et täitsa tühjaks vaene loom läinud, täidet pole enam pea ollagi. Samuti on ta üle elanud kõike: pissimist, läbi higistamist, peale oksendamist... juba hügieenipõhjustel oleks vist vaja ta välja vahetada. Siis palus Kaur ise minult ühel õhtul magama minnes, et emme, osta mulle uus karu, see on juba täitsa tühi.

Eks olin ette näinud, et Iti hakkab ka endale mängulooma tahtma. Paraku on temal olemas kaks kõige paremas vormis kaisujänkut ning muidki loomakesi, mis eriti palju mänguaega ei saa. Iti leidis endale ühe pisikese pussaka sealt riiulit, surus vastu rinda ja keeldus selleta lahkumast. Mul oli inimlikult lapsest kahju, tal oligi nõme tunne, et vend sai ja tema ei saa. Kuid ma ei osta koju mitte ühtegi asja, mida ma ei arva kasutust leidvat. Ma ei osta lastele üldse kunagi mänguasju. Ma pigem peidan ja annan olemasolevaid asju aina ära, sest mina olen see, kes neid õhtuti koristab.

Kuna ma teadsin, et sellest loomakesest oleks Itil rõõmu olnud pool tundi ja siis mitte kunagi enam, siis sellega tal poest lahkuda ei õnnestunud. Kui kahju mul temast ka polnud, siis väänasime tal selle käest ära ja lahkusime poest kiirkorras, püüdes ta tähelepanu mujale viia. Ta sõrmed olid nagu kruustangid, ei tahtnud üldse lahti lasta. Õnneks sai ta sellest juba minutite jooksul üle, Kaur oli aga oma uue kuldpruuni, lehviga karukese üle õnnelik ning nimetas ta Armoks. Väga originaalne nimi. Lausa nii originaalne, et sellest saadik on Kaur seda nime seitse korda ära unustanud ning pärib mult aina: "Emme, mis ma karu nimeks paningi? Kas Sten?"

Äsja kutsus Kaur mu tagasi üles enda tuppa, hüüdes, et ta kardab. Mul on tunne, et ega ta vist karda, aga tahab niisama lisalähedust. Aga eks see on niisama hea põhjus kui kartmine, et emmet tagasi kutsuda. Ja ma alati lähen ka. Olen seal paar minutit veel kaisus ning peale seda lahkun ja ta uinub ise. 

Kauril tuli minu tuppa astudes suur unine naeratus näole. "Mäu-mäu," ütles ta Armot mulle kaissu surudes. "Karu tahab sinu kaissu. Sa meeldid karule. Tead, miks Karule meeldib sind...sina? Sest sa oled nii armas."

Niivõrd kui Kaur võib päevasel ajal käituda deemonlikult, hüüda iga väikese asja peale paha emme ja paha issi, loll emme või loll issi... sellevõrra on ta uneaja saabudes täielik mesikeel. Kaur teeb mulle pai, räägib, et ma olen hoitud ja armastatud, et ma olen musimops ja päikesepea. No ja muidugi ma lähen selle peale korra veel tagasi teda kaisutama.

Vähemalt tunneb laps end turvaliselt

Sel nädalal on mehel puhkus, arvata oli, et lapsed on mitut puhku haiged. Üldiselt on see mugav asjakorraldus neil end sel ajal tõbiseks sättida, sest muidu oleks töö juures jama. Mees küll oli pettunud, sest temal oli puhkuse ajaks koostatud terve nimekiri tegemist vajavatest töödest, mis tuli nüüd maha kriipsutada. Eks tegi koos Itiga nii hästi, kui sai. Näiteks kolmveerand terrassi on nüüd õlitatud, mina istun praegu arvutiga koha peal, mis pole täna õlitatud, ja käin tuppa ringiga, et mitte tänase osa peale astuda.

Iti tuleb nüüd igal hommikul meie voodisse nurruma ja nunnutama. Lööb aga jalaga ukse lahti ja ronib voodisse. Eile hommikul teda kaisutades tundsin, et kuidagi soojavõitu on teine.

"Iti, kuidas sa end tunned?"

"Turvaliselt," ütles Iti mu kaisust. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see oli nii armas. Huvitav sõna, mida tal kasutada. Huvitav, kas ta teab üldse, mida see tähendab?

Ega ta eksinud ka, ju ta turvatunnet igal hommikul meie kaisust otsimas käib.

Kuid ta vist ei saa aru küsimusest kuidas sa end tunned, sest päeva lõpus vastas ta sellele: "Halvasti, mul on igav."

On mõnus reeeedeeee! Homme lähen Maijooksule - üle aastate ja aastate! Juhhuuuu. Ning äsja istutasime lastega peenrasse kolm punase õiega petuuniat. Kevad on! 

Esimese poolfinaali ootuses

On selle aasta esimene tõeliselt soe õhtupoolik. Aias võib midagi peale võtmata ringi liikuda. Istutasin just kaks taime meie lillepeenrasse: ühe potinelgi ja ühe lavendli, mille mehe sõbranna äsja läbi käies kinkis. Tahaks juba õisi ja lillerikkust näha meie peenras! Meil on sinna ikka üht-teist maha pandud ja mõned taimed elavad veel eelmisest aastast, aga tänu jahedale kevadele on ikka päris õitetu ja vaikne seal see olukord veel.

Sättisin end just terrassile koos joogiklaasi, näkside ja pleediga ning kaks minutit oli mõnus olla, enne kui vihma tibama hakkas. Ei olnud mulle seda ette nähtud. Aga vähemalt saab aed kasta! Nüüd istun toas laua taga, terrassiuksest paar meetrit, ja ootan Eurovisiooni esimese poolfinaali algust. Ma olen üks suuremaid Eurovisiooni-fänne, keda ma tean. Kunagi ei jäta seda vahele ning mulle meeldib ka lauludele ise punkte anda või neid paremusjärjestusse seada - või vähemalt ennustada, kes saavad poolfinaalidest edasi ja kes mitte. Alati on mingeid üllatajaid ka, mida keegi pole edasi ennustanud, aga mis sellest hoolimata uhkelt finaali purjetavad.

Jeerum, mis šoki ma täna hommikul sain. Nägin Eliisi (lasteaia rakendus) lehitsedes, et eile pärastlõunal olivad Iti rühma omad pidanud emadepäeva pidu. Ja mina olin selle sada protsenti ära unustanud!

Iti ei käinud eile aias, aga põhimõtteliselt oli minemas küll. Kuna tõbine Kaur oli isaga kodus, siis Iti, keda küll taheti aeda saata, kategooriliselt keeldus minemast. Ja nüüd ma mõtlen, et äkki hea, et ta eile ei käinud. Ma ei tea, kas hommikul õpetajad oleksid midagi maininud emadepäeva kohta. Siis oleksime me muidugi teada saanud ja ma oleks kohale läinud. Aga kui nad poleks maininud... siis oleks Iti olnud seal ilma emata. Ainus laps, kelle ema ei tulnud kohale, sest ta unustas peo ära. See oleks tõeliselt õudne olnud. 

Ma polnud eile isegi peale pidu lasteaeda minemas. Ma olin sel ajal üldse linnas ostlemas ja kinos... #thuglife

Meil on selgelt vaja seinakalendrit, nii et kõik kuu tegemised oleks ilusti silme ees. Praegu kasutan ma kalendermärkmikku, aga see pole kogu aeg lahti. Kui iga hommik märkmikku mitte välja võtta ja lahti lüüa, siis päeva tegemiste kohta ka info saamata jääb.

Ma lähen parem kirjutan kaks raamatuarvustust.

Imeilus esimene mai

Eile lendasid nõiad ringi, täna oli puhkamise ja päikese nautimise päev, esimene mai. Mina sain puhata kohe eriti kaua, sest natuke peale kella viit läks raksti lahti Iti uks, pänta-pänta tuli ta meie tuppa, jänku kaenlas, ja tahtis kaissu. See on tal viimase nädalaga tavaks saanud, et hommikuti laekub ta meie tuppa. Mõnikord on ta voodisse pissinud ja tuleb selle eest pakku, aga enamasti tahab lihtsalt kaissu. See on väga armas, kuigi puhkepäeval eelistaks, et Iti magaks kaua ja tuleks kaissu näiteks kell kuus. Aga Iti tahab, et puhkepäev kaua kestaks ja seda maksimaalselt nautida saaks...

Mina magan õnneks kahe tekiga, nii et ootamatule itilapsele jagub alati tekki peale anda. Iti lesis siis hommikul ning laulis endamisi: "Kõigile jagus tekki, kõigile jagus tekkiiii..." Korraga hakkas ta sahmima ja poolt minu tekki endale rabama. Selgus, et raske tekk oli tema pealt maha libisenud ja ikkagi kõigile tekki ei jaganud. Ära hõiska enne õhtut!

Kolmveerand kuus läks lahti ka Kauri uks, nüüd ei olnud enam pääsu, tuli alla kobida ja päevaga pauhti pihta hakata. Lasin täna lahkelt mehel sisse magada, homme hommikul palusin tal teene vastu teha. Sellal kui mina mannaputru tegin, kraamis Kaur laiali isa kontoritoast leitud suure lego-roboti, mis on umbes tuhat tillukest tükki, ja nõudis, et me selle roboti nüüd kohe koos kokku paneksime. Seda robotit ei saaks mina kokku ka relva ähvardusel...

Varsti läksime sõitu, käisime Keilas ja Vanamõisa laadal. Laat oli vahva, lapsed väsisid nii ära, et pärast kodus lausa magama ei jäänud üleväsimusest. Ma olin pahane, sest mina küll tahtsin all uinakut teha. Ütlesin Kaurile, et kui nad lõunauinakut ei maga, siis mina õhtul neid sõbra sünnipäevapeole EI vii. Ja ma tõesti oleksin seda ähvardust pidanud, sest nad oleksid omadega nii soodad olnud, et kell kuus õhtul algavat pidu nad küll terve mõistuse ja normaalse käitumisega üle poleks elanud. Õnneks tuli samamoodi pahane mees mõttele nad korra uuesti autoga sõitma viia, mispeale mõlemad lapsed kahe minutiga tagaistmel uinusid. Mulle laekusid nad rõõmsate ja puhanutena ja mul ka oli tuju jälle hea. 

Ilm oli imeliselt soe ja päikeseline, nii et mul tuli suur aiatööde tuhin peale. Kaevasin meie lillepeenra ääre kõik rohujuurtest puhtaks, mis võttis mul tubli kaks tundi aega. Mees istutas vaarikaid ja liiliaid, Kaur kastis voolikuga aeda ning Iti andis ka oma osa, lõigates kääridega muru ning kühveldades mulda ühe aiatöökinda sisse. Igaühel oma töö. Kõige raskem osa aiatööde juures oligi laste ohjes hoidmine, sest nad teevad pahandust paremal ja vasakul, samal ajal üritavad sul kõblast käest kiskuda, et ise kaevata. Kui nad kõblast ei saanud, lõikasid nad ribadeks issi murule toodud uue mulla koti, hakkasid mulda laiali kandma. Vahepeal suhtlesid mõlemal pool aeda naabrite üheaastaste lastega. Eriti Iti oli mõlemast lapsest huvitatud ja mängis nendega läbi võrkaia. Mõnus sumin oli, enamus naabreid ka oma aedades ja toimetas. Mul oli jube hea meel selle peenra üle. Homme jätkan, aga juba praegu on ta nii palju ilusam kui eile! Saan alati aias toimetades kinnitust, kui palju see rahustab ja meelt toidab. Mullastes näppudes peitub õnn!

Peo alguseni oli jäänud ainult kakskümmend minutit, kui mina lõpuks ämbri nurka viskasin ja duši alla läksin. Viisin oma pujäänid prallele, samas kui mees sai minna linna vanemale pojale järele ja koos reedeõhtut veetma. Pidu oli jumala tore! Seal oli pool Kauri lasteaiarühma, toimus ta siinsamas Kiili mängutoas, kuhu oli väga mugav minna, ja jutustasin enamuse ajast teiste emadega nurgas suure laua taga, vuristades endale ühe latte-kohvi teise järel. Ma olen seda meelt, et lapsed mängigu peo ajal ise ja vanemate asi on toitu krõbistada ning jutustada. Iti ja Kaur sulandusid kohe teiste hulka. Iti tundis end vanemate laste hulgas täitsa mugavalt: jooksis, möllas, suhtles ja sõi kahe lapse eest :D Seepärast ma küsisin sünnipäevalapse emalt üle, kas võin Kauri õe ka kaasa tuua - kuna meie Itit te juba tunnetate. Kui see laps lauast üle käib, on toitu poole vähem alles :D

Nüüd on see erakordselt pikk päev lõpule jõudmas. Tuba on puhtaks kraamitud, töökindad pestud, terrassiuks on lahti ja värske õhk voogab sisse, mina peaks pessu minema. Või ehk äkki kirjutada kiire raamatuarvustus päeval lõpetatud romaanile?