Rahaboss puhkusel

Mul on puhkus! Kui imeline küll võib elu olla. Puhkus juhtus täitsa ootamatult. Tahtsin võtta välja neli puhkusepäeva järgmisel nädalal, otse enne Suurt Reedet. Töökoha raamatupidaja aga märkis, et võiks pikem puhkus olla. Selgus, et mul on eelmisest aastastki veel puhkusejääki, ja teate, mina pole puhkusejäägi usku. Ma olen puhkuse ärakasutamise usku. Mulle nii meeldib minna igal hommikul tööle, panna põlema tuled meie avara töökoja kõrgetes lagedes, printida välja värsked tellimused ja vuristada endale päeva esimene latte-kohv. Aga samal ajal ma tundsin, et mul oleks täiega vaja puhkust. Pikk talv on üle elatud ning keha tahab natuke puhata ja mängida. Küsisin ülemuselt. et aga ma võtaks siis kohe kaheksa päeva välja ja kohe sellest neljapäevast, kui sobib - ja sobis!

Neljapäev ehk täna on eriti hea puhkuse esimeseks päevaks, sest esiteks on täna Iti sünnipäev ja teiseks oli mul täna poole päeva peale pikk kahetunnine massaažiaeg pandud. Niimoodi ei pea ma töötunde ringi mängima ja saan muretult massaaži mindud. Heh, olen ma ka suller: alailma on mul tööajale sätitud kas juuksur, maniküür, hambaarst või massaaž. Mis teha, kui kõik teenusepakkujad tahavad oma teenust osutada justnimelt tavatööajal, mitte õhtutunnil.

Itikene ärkas täna hommikul napilt peale viit. All ootasid teda minu maalitud suur plakat "ITI 3", issi hangitud heeliumõhupall ning kingitused. Kingitused olid Iti meelest okeid, aga kõige suurem staar oli mõlema lapse jaoks heeliumõhupall. Issi oli valinud hiigelsuure ükssarvikukujulise palli, mis on reaalselt sama suur kui Iti. Ma näen ette, et sellega lõbutsevad lapsed veel päevi, kui mitte nädalaid.

Kaur sättis Iti koogile ise küünlad ning aitas hoolitsevalt lahti teha kingitused. Ma olin Itile pikalt planeerinud osta nukku. Praegu on meil ainult paar kaltsukast ostetud beebinukku ja ma mõtlesin, et Iti kui sündinud hilpharakas naudiks väga sellist tüdruknukku, millel saaks riideid vahetada ja soenguid teha. Mõtlesin, et riideid võiks me nukule koos õmmelda, issi vanadest särkidest. Oleks täiega lahe koostegevus ja no Iti tõesti jumaldab riideid ja riiete vahetamist.

Nukku valisin hoolega. Teadsin, millist suurust ma tahan, ja kvaliteet pidi hea olema. Nukul on armsad prillid ka ninal. 
Esialgu vähemalt tundus Itil nukust pigem ükskõik olevat. Ta tegeles terve hommiku peamiselt oma õhupalliga, silitas seda ja rääkis, kui armas see on. Kaur aga pani nukule nimeks Alicia ja hakkas talle tema esimest sonksi tegema.

Mul on südames suur õnn. Ma tunnen sügavat rahulolu terve oma eluga. Mul on armastav kaaslane, kelle kaissu saan hommikuti esimese asjana end kerida. Mul on kaks rõõmsat ja tervet lapsukest. Ma elan ilusas majas ja lähen hommikuti suure heameelega tööle. Ma loen palju ja käin kinos ja ärkan hommikuti tänutundega. Õhtuti on mul tavaline lause: "Oh kui hea, et saab magama minna!"

Milline imeline maailm.

Nüüd panen siin kohvikus oma läpaka ära ja kavatsen jutti läbi lugeda terve värske Ekspressi.

Rikkur ja rahaboss

Ma olen rahul ja õnnelik. Tööl on viimasel ajal palju muutusi olnud. Kõigepealt kolisime me uuele pinnale, kuna vanast töötoast kasvasime lihtsalt välja ega mahtunud sinna enam ära, olgugi et meid on ainult kolm. Firmal läheb väga hästi ja tellimusi tuleb sisse nagu Vändrast saelaudu.

Uus pind on hiigelsuur ja üleni valgust täis, mis ütleb mulle, et elu on nagu ratas. Alles olime meie eelmises kohas maa all, pisikeses korteris, kuhu peaaegu üldse loomulikku päikesevalgust ei ulatunud, ja nüüd oleme kolmandal korrusel avarates päikeselistes ruumides. Saame avada nii palju aknaid kui tahame, päikeselise ilmaga ei pea isegi lampe põlema panema, sest nii külluslikult valge on.

Uue aadressiga seoses sain aru, et nüüd vastavalt mu valikutele mu töölemineku aeg kas pikeneb märgatavalt või siis hoopis lüheneb võrreldes varasemaga. Eelmisesse töötuppa kesklinnas läksin ma uksest ukseni viiskümmend minutit. Sõitsin tavaliselt auto või rattaga bussipeatusesse Kiilis ja sealt bussiga kesklinna ja jala kohe kõrvale töötuppa. Ma kardan Tallinnas autoga sõita ja ausalt seesugune bussiga käimine oli nii keskkonna mõttes, närvide mõttes kui rahaliselt kõige mõistlikum. Bussi kuukaart oli ainult kolmkümmend eurot, mille eest ei saaks kesklinnas isegi parkida, rääkimata auto laadimise kulust.

Esimesed päevad uues kohas ma sõitsin bussiga nagu vanasti ja siis kesklinnast läksin trammi peale Koplisse, kus uus töökoht asub. Tegelikult käisin ma nii ÜHE päeva. Et mingit muutust sisse viia, peab vanamoodi jätkamise valu olema suurem kui muutuse sisseviimise valu. Ja see ühistranspordiga käimise valu oli korraga väga suur. Mul läks uksest ukseni nüüd tund ja kakskümmend minutit - üks ots. Päevas paneksin ma niimoodi kaks tundi ja nelikümmend minutit lihtsalt transpordi alla. Peale ühte päeva sain ma aru, et ei, niimoodi ma ei jätka. Ma olen oma hirmust üle ja vähemalt proovin üks päev üksi Tallinnas sõita. Üks ots autoga on hommikuti 33 minutit ja õhtupoolikul umbes nelikümmend, mis on lihtsalt super. Ma hoopis vähendaksin niimoodi oma transpordiaega võrreldes varasemaga!

Esimesel päeval olin ma ülipinges. Hommikune sõit oli kohe suht okei, sest hommikune linn on palju tühjem - ma sõidan välja päris vara, poole ja kolmveerand seitsme vahel. Tagasi sõites on linn täis, pluss ma sõidan teist marsruuti mööda. Mitmel päeval pöörasin ma kuskilt valesti ära, vaatamata sellele, et kasutasin rakendust Waze, mis mulle tee ette näitab. Õnneks see kohe ütleb mulle siis uue tee, kui kuskilt valesti ära pööranud olen. 

Esimesel õhtul oli mul jube pingepeavalu, nii kui sõit läbi, sest ma sõitsin täiesti krampis olles. Aga ma teadsin siiski kohe, et tagasi bussi peale ma ei lähe. Aeg on meie ainus taastumatu vara ning minu igapäevaselt võidetud tund on liiga magus, et sellest loobuda. 

Areng toimus juba loetud päevadega. Paari päeva pärast polnud ma enam krampis. Hommikuti hakkasin kuulama sõites raadiot, siis jätsin ära Waze'i juhised, sest tee on peas. Tagasi sõites kasutasin juhiseid veel mitu nädalat ja jätsin ära alles sel nädalal. Mu enesekindlus sõites on meeletult kasvanud ja üldse ma tunnetan suurt isiklikku arengut sõitmise alal.

Nüüd olen ma jõudnud seisu, kus hommikune sõit linna on üks mu lemmikhetki päevast. Mõni päev on paks udu, mõnikord näen päikesetõusu. Enamasti on tee küllalt vaikne ja hea on sõita, kuigi vahepeal šokeerin ma teisi juhte sellega, et sõidan piirkiirusega. Ma põhimõtteliselt keeldun kiirust ületamast, kuna õige kiirus on number üks asi, mis enda ja teise ohutuse jaoks ära teha saab. Ma võtaks linnas mitmeski kohas piirkiirust veel vähemaks, eriti tipptunni ajal. Vahepeal näen kiirustavaid ja teiste vahel süstivaid juhte. Omast käest kohe selge, et nad ei võida sellega midagi peale oma närvilisuse rahuldamise, sest kus me nendega peale möödasõitu jälle kohtume? Punase fooritule taga...

Aga eile käisin lapse haiguse tõttu laupäeval tööl. Ülemus tuli ka sinna ja ütles, et ma saan palka juurde, et see on väga ära teenitud ja kuna firmal läheb nii edukalt, siis ta tahab seda edu meiega jagada. Samuti saame me sellest aastast 400 eurot tervisetoetust, tulemas on kvartaalsed boonused ning minu tähtajaline tööleping muudetakse tähtajatuks. See oli nii suur hunnik positiivseid uudiseid, et minul oli eile küll lausa suurepärane päev. Lisaks rahasüstile on see ka vaimselt tore, teada, et sind hinnatakse. 

Ma ise olin plaaninud just suve hakul palka juurde küsida. Mõtlesin, et kui ema on pensionile läinud ja saab meid laste haigustega rohkem aidata, siis oleks mul alust palgatõusuks. Praegu on natuke piinlik olnud seda küsida, kui ma iga paari nädala jooksul pean laste (või enda) haiguste tõttu kas puuduma või oma vahetused teistel päevadel või õhtupoolikutel tegema. Aga ülemus ütles, et palgatõus on olnud juba ammu ära teenitud, mis näitab mulle, et küsida oleksin võinud vist varemgi. Hea õppetund.

Argipäev on ka hea

Ilus argipäev on taastunud. Küll on tore, et pühad läbi on, mõtlesin eelmisel nädalavahetusel, kui jõulukaunistusi maha võtsime. Muidugi on jõulud hetkes toredad, aga mulle meeldib ka kaunistused maha võtta, kasti tagasi panna, pinnad puhtaks pühkida ja meie asjalikku argipäevakodu silmitseda. Kuuseke sai kah ehetest puhtaks ja läks praegu talveaeda elama: tegu on potikuusega. Kui ta ellu jääb, siis võib ta kevadel leida endale koha meie tagaaias.

"Kas ta ikka jääb talveaia külmas ellu?" muretsesin. 

Mees tuletas mulle meelde, et tegu on puuga ja puud on praegu õues kõik lume all ja elus.

Sain töölt jaanuarikuus isegi jõulupreemiat! Mul oli jube hea meel. Ma pole kunagi ühestki töökohast jõulupreemiat saanud, nii et see tekitas minus lausa juubeldust. Panin raha kohe heasse kohta hakkama: ostsime endale Tiina ja Mariliga piletid Tartusse Vanemuisesse, ning siis ka Eesti laulu finaalkontserdile neljateistkümnendal veebruaril Tallinnas. See saab küll meeleolukas olema! Olen alati tahtnud Eesti laulu päriselus näha (ja Eurovisiooni ka).

Rasked ajad on. Nädalavahetused on emotsionaalselt väga rasked. Miks Kauriga vahepeal nii keeruline on? Tunded mu sees on kaugel ilusatest. Ma tunnen raevu ja viha ja käitun lapsega lausa õelalt. 

Tegelikult saime me pühade ajal mehega käia nii palju kohtinguõhtutel. Ma olen saanud vabu õhtuid nii, kuis kulub. Ma olen ära näinud poole kinokavast, ma veetsin eelmise nädalavahetuse Tiina ja Mariliga, mis mu emotsionaalsele poolele nii palju head tegi.

Ja järgmisel reedel tuleb mu ema siia ning meie mehega sõidame Haapsalusse spasse. Ma peaksin seda meeles pidama ning püüdma olla rahulikum. Aga NII raske on. Lapsevanem olla on nii meeletult raske. Osa minust tunneb kadedust lastetute inimeste vastu. Kas te teate, kui õnnelikud te olete?? Kas te teate, et te saate peale tööpäeva minna koju ja lihtsalt... puhata? Te saate vaikust, millal tahate. Kui te olete haiged, siis te heidate voodisse ja puhkate vaikuses. 

Kust võtta seda kannatust, et jääda rahulikuks, kuigi tegelikult tahaks röökida? Ja ma röögingi.

Ma peaksin proovima mediteerimist.

2025 piltides

 

Kaur kaunistas meie jõulupuu papptaldrikutega😜

Kalimba, mille Kaur sünnipäevaks sai

Hästi lahe leid Kärdla sekkarist

Terrass sai kaks korda suuremaks ja mugavamaks

Mees paadiga Naissaare poole teel

Aasta 2025 kokkuvõte

Käes on selle imelise aasta eelviimane päev: just paras aeg, et see kokku võtta. 

Tahaksin alustada tänuga: et 2025 oli imetore aasta, andis mulle palju põnevat, andis mulle uue töökoha ja ka palju tunde laste ja perega. Ma olen sel aastal nii palju kordi tundnud, et just mina olengi maailma kõige õnnelikum naine. Mul on armastav kaaslane. Igal hommikul tema kõrval ärgates tunnen ma tänulikkust, et saan end talle kaissu keerata. See pole öeldud sõnakõlksuks, vaid ma tõepoolest tunnen seda tunnet ja mõtlen seda mõtet teadlikult ning nii mõnelgi hommikul ütlen mehele ka edasi.

Mul on kaks tervet, tublit, õnnelikku last, kes kasvavad mühinal, arenevad üksteise võidu ning jooksevad mu ukseavas maha, kui koju jõuan. Mul on õnn ja armastus. Kui ka peaks seda aastat ühe lausega kokku võtma, siis selleks oleks: “Sa oled hoitud ja armastatud, musitatud, paitud ja kallistatud.” - täpselt nii ütleb Kaur mulle nüüd igal õhtul, kui teda magama panen. Lause esimest osa olen mina talle öelnud igal õhtul juba aastaid, nüüd kuulen seda ise temalt. Ja teine pool on Kauri looming.

2025 esimene pool oli laste haiguste poolest väga raske ning me tõesti olime mehega kohati ainult ellujäämisrežiimil. Õnneks, ÕNNEKS läks asi peale suvepuhkust dramaatiliselt paremaks ning praeguseks on nad täitsa pikki perioode terved ja käivad lasteaias nagu miškad, mistõttu meie mehega saame käia tööl nagu miškad.

Samuti on lastega seotud arengud olnud väga positiivsed: sellel suvel said nad mõlemad 100% mähkmevabaks, jee! Muudatus läks väga kergelt ja valutult. Praeguseks pole neil õnnetusi enam peaaegu üldse ning voodid püsivad kenasti kuivad. Tegelikult meenub, et mingi periood suvel ja sügisel ma pesin ikka iga päev linu ja kuivatasin madratseid…aga aju on selle osa juba enam-vähem ära blokeerinud ja mulje on jäänud, et kõik läks kohe nagu lepase reega.

Samuti on meie timbulimbud praeguseks 100% ekraanivabad lapsed. Pärastlõunase telekaaja kaotasime ära suvel ja hommikuse nüüd detsembris. Olen meie üle uhke! Tagasi telekat vaatama ei plaani neid küll nüüd AASTAID lasta. Nüüd on meil analooglapsed, kes mängivad ja tegutsevad kahekesi. Jah, kaklevad ja kraaklevad ka, aga see on osa elust ka õdevendlusest.

Sel aastal leidsin endale töö, mis oma paindlikkuse ja hea, mõistva töökeskkonna poolest on küll üks paremaid, mis mul kunagi olnud on. Aga pühad on vabad! Graafik on tavalise tööinimese oma, kohal käin kaheksa tundi päevas ja vajadusel saan töötunde nihutada paar tundi siia-sinna. Olen väga rahul. Samuti avastasin sel aastal, et tööl käimine iseenesest on suur lust ja rõõm ning mulle taas majast väljas käia jubedalt meeldib.

Käisime mehega palju pisikestel reisikestel (tänud emale sel ajal lapsi hoidmast!). Käisime Rootsi kruiisil, Lätis, Vilniuses Comic-Conil, ja veel siin-seal Eesti peal hotellis. Isegi kiirel detsembrilkuul õnnestus meil kahekesi Tartus uhkes hotellis käia ja mitte midagi teha. Usun, et just see on põhjus, miks me veel hulluks pole läinud ja üksteist armastame: me oleme saanud olla ka mees ja naine, mitte ainult emme ja issi. Ka uuel aastal loodame seda traditsiooni jätkata - jaanuaris juba ootab meid Haapsalu!

Lisaks jõudsin Mikoga käia püstijalakoomikat vaatamas, Tiina ja Mariliga Trad Attacki kontserdil, ja täitsa üksi Malluka vestlusõhtul. Samuti käisin kinos nagu metsaline, iga kuu mitu korda kindlasti. Nägin palju pärleid ära, ka Eesti filmide seast. Ja üsna palju keskpäraseid ja mõned päris-päris halvad ka :D

Lugesin ka sel aastal palju, olin raamatukogude püsikunde nii Kiilis kui võõrkeelse kirjanduse osakonnas Tallinnas. Selle üle olen ma rõõmus, et olen oma lugemisharjumuse alles hoida suutnud. Ning iga loetud raamatu kohta kirjutan kõpsti Goodreadsi arvustuse, mis on hästi hea viis raamat enda jaoks kokku võtta. Eriti lahe, kui veel selgub, et raamatu autor on arvustust lugenud ning selle endale meeldivaks märkinud.

Hmm. Oktoobrikuus läbisin veel lõppastmekoolituse ja hiljuti tulid postkasti ka mu päris autojuhiload. Nüüd olen ehtsate lubade uhke omanik. Nagu mees mulle neljarealisel maanteel Keilasse sõidul meelde tuletas: sa võid nüüd saja kümnega ka sõita! Ja mina: ma tean, aga ma ei taha :D

Nii, mis soovid mul uueks aastaks võiksid olla? Ausalt öeldes: kui mu elu oleks aastal 2026 samasugune, siis oleksin üliväga rahul ja õnnelik. Paar suunda mul on, mida sooviksin rohkem käsile võtta: 

Rohkem suhelda ja sõpradega kokku saada

Teha kolm korda nädalas joogat või trenni ellipsil elutoas

Olla lahkem oma lähedaste vastu.

Ja see ongi kõik.

Aitäh, aasta 2025. Ootan sind põnevusega, 2026!

Sull-sull laupäeva hommikul

Et sulab alati esimene lumi, alati... ümisen juba teist päeva. Sest eile tuli maha selle aasta esimene lumi.

Olime Kauriga juba vannis käinud ja ma läksin ta akent avama ning kardinat ette tõmbama, kui nägin tantsivaid lumehelbeid akna taga.

"Kaur, tule vaata! Lund sajab!"

Kaur tuli ja vaatas, vaatas kaua-kaua ja sosistas: "Nii ilus... Lumehelves tantsib."

Et esimene lumi on midagi tõesti erilist, eriti kui oled kolmeaastane, ei kiirustanud ma teda voodisse. Läksin heitsin ise tema voodisse pikali ning ootasin, millal ta isu täis uudistab.

"Nad olid nagu tähekesed," kirjeldas Kaur lumehelbeid, kui lõpuks voodisse ronis.

Hommikul läks Kaur juba pool kaheksa terrassile lumega mängima. Ma olen nii tänulik meie aia eest. Meie turvalise, lukustatava aia eest, mis sisaldab nii palju põnevat, ja kuhu lapsed saavad laupäeva hommikul kell pool kaheksa lumme mängima minna, ilma et vanematel oleks vaja samuti pool kaheksa õues olla. Meie saime Kauri jälgida soojast toast ja teadsime, et ta sealt aiast mitte kuhugi kaduda ei saa.

Mul on teine nädalavahetus üle pika aja, kus ma pole ühtegi päeva tööl käinud, ja see on mõnus. Pagana hea on ikka korralikult puhata terve nädalavahetuse, ja veeta perega aega. Mehe vanem poeg on ka meie juures ning hommikul peksime temagi vara üles, et minna kõik koos ujuma. Poeg teeb lube ja mees paneb teda igal võimalusel rooli taha, nii et Jüri ujulasse läksime kahe autoga. Mees pojaga ees, mina lococitodega järel. See teenib kahte eesmärki: harjutada pole vaja mitte ainult pojal lubade saamiseks, vaid ka minul, et ma päriselt oskaks ja julgeks uutes kohtades sõita. Ma pigem ei julge ja alati eelistan seda mitte teha. Seega sellised sundolukorrad on mulle ainult hea, kus mees mu poolvägisi rooli paneb.

Jumala õigel ajal, oktoobris, sai mul ära tehtud ka lõppastmekoolitus (mis on põhimõtteliselt lihtsalt libedasõidu harjutusrada), sest teed olid libedad ja ettearvamatud, päike sõitis kiirtega otse näkku, esiklaas oli vahepeal pea läbinähtamatu ning mul närv suht püsti. Ühe koha peal paigalt võttes oli tee nii libe, et auto ei tahtnud talverehvidele vaatamata paigast liikuda.

Ujulas oli aga max tore. Pole toredamat viisi nädalavahetust alustada kui ujuda, eriti terve perega. Peale ujumist läksime Ikeasse sööma, mis on meil lausa kergelt traditsiooniks kujunenud. Kaur luges mulle autos ette, mida kõike tema Ikeas süüa kavatseb. 

"Emme, ütle nüüd sina, mida ma süüa kavatsen," kontrollis ta. Naljakas, kas ta tõesti tahtis teada, kui hästi ma kuulasin? Õnneks ma kuulasin ja oskasin kohe üles lugeda, et ta soovib hapukurki, tavalist kurki, porgandit, rohelist salatit, lihapalli ja friikaid. Iti nõustus selle söögisedeliga sajaprotsendiliselt. 

Kõik viiekesi einestada ja juttu ajada oli nii sulnis. Ütlesin mehe pojale, et maksimaalselt tore, et ta nüüd rohkem meie juures käib ja me kogu perega koos aega veeta saame.

Nüüd oleme tagasi kodus, mul on ees must tee piimaga, klõbistan siin ja kohe hakkan oma sõnaliikide määramise tööd tegema. Esimene projekt on kohe tehtud ja mulle nii meeldib.

Tibutillud magavad ning akna taga vaheldumisi kas sirab päike või tõmbab pilve, et saaks sadada mõned mõtlikud lumehelbed.

Ahjaa, kui olime Ikeas eine lõpetanud ja restoranist lifti astunud, küsis Kaur: "Kas me midagi sööme ka?"

All enne väljapääsu pakuti glögi maitsta. Me ära ei öelnud ja mekkisime kõik. Kaur võttis oma pisikese papptopsikese, toetus oma pisikesele Ikea kärule ja rüüpas mõtlikult minutit paar, blokeerides degusteerimislauda kõigile teistele. Tema näol oli härrasmehe ilme, kes naudib parimat vana viskit.

"See täitsa meeldis mulle," kirjeldas ta pärast autos. "See oli natuke terav."

Oskab hinnata maitsenüanssegi!

Kosmoses keereldes

Ma olen kõige õnnelikum Anne-Mai seitsme universumi peale.

Meil oli just lauamänguõhtu ning lauamängulised tulid seekord lausa viie paiku ehk said lapsigi näha. Lapsed rääkisid päev otsa, et õhtul tulevad külalised, jooksid nende saabudes ringi ning kugistasid lauale pandud snäkke, nagu viimnepäev oleks käes. Iti piilus külalisi umbusklikkuse ja elevuse seguga ning teatas, et üks tädidest on tema sõber. Onu Priidu ristis ta peagi onu Printsiks.

Varsti peale kella kuut kupatasime juuniorid magama ning naasime ise külaliste juurde. Lapsed võtsid uinumiseks parajalt aega, jooksid mõlemad vetsu vahet, jutustasid voodis ning mõtisklesid niisama külaliste olemasolu üle. Aga lõpuks olime siiski vabad ning saime mängudega alustada. Ma ei võitnud seekord ühtegi mängu. Tegelikult olen ma kindel, et kaotasin enamiku mängudest, aga maksimaalselt tore oli sellegipoolest.

Tunnen, kuidas ma olen nii õnnelik. Ma oleks nagu avastanud ilusa elu valemi. Ma olen iga päev tänulik elu eest, mida ma elan. Ma olen rõõmus tööle minnes ja ma olen rõõmus koju tulles. Ma naudin kuldset sügist ja seda hetke, kui läheb pimedaks. Mul on kallim, kes mind nii hoiab ja kelle kaisus ma tunnen end tõeliselt kodus. Kui ma vaatan tema silmadesse, siis ma tean, et see on see üks ja ainus inimene, kelle ma valiks kogu maailma meeste seas. Pole mitte kedagi, keda ma tahaks tema asemel, sest tema on see, keda ma armastan. 

Ja kui ma hoian oma lapsi, siis tunnen, nagu kosmoses tähed keerleksid ja planeedid pöörleksid selle tunde nimel. Selle armastuse ja ühtehoidmise nimel. Kogu mu elu on läinud just nii, nagu pidi. Iga kogemus, iga hetk mu elust (ja ka mehe elust) on viinud selleni, et meil on just täpselt need lapsed, kes on. Kui meie kummagi eelnevas elus oleks üks sekund olnud teisiti, siis poleks Iti ja Kaur olemas sellel kujul, nagu nad on.

Ilus rutiin

Ülimalt kaunis november on. Elu käib mõnusas rütmis, kus ma hommikuti tahan tööle minna ja õhtul tagasi tulla ning tibud lasteaiast koju tuua. Hommikuti jätan pere hommikusööki sööma ja lähen bussile. Jalutan läbi Tallinna ilusate sügisteste tänavate tööle, naudin Hariduse tänava kaunist arhitektuuri ja sooja sügisilma. Haruldaselt soojad kuud on olnud. Tööl alustan koristamisest, teen endale tassi kohvi ja hakkan tegutsema.

Ja päeval kella kahe paiku hakkan alati lapsi igatsema. Siis polegi enam palju jäänud, sest poole nelja paiku saab mul kaheksa tundi töötatud, ütlen aidaa ja jooksen Kiili bussile. Milline privileeg, lõpetada tööpäev kell pool neli ja pühendada oma õhtused tunnid perele ning iseendale.

Sel kolmapäeval oli lasteaias suur mardilaat ning ma lõpetasin tööl juba kell kolm, et õigel ajal laadale jõuda. Kui tore, et mul on võimalus seda teha ja oma laste jaoks olemas olla.

Kaur alati veidi tõreleb minuga, kui talle järele jõuan, et ta tahtis kauem õues teiste lastega mängida. Ma jõuan poole viie paiku, mis pole üldsegi liiga vara, aga nemad on hakanud aina hiljem ise õue minema. Sellest hiljem ma ikka lastele järgi ei lähe, muidu ei jää meile õhtul üldse koos pereaega. 

Itit aga armastavad tema õpetajad palavalt. Ka erinevad asendusõpetajad käivad mulle rääkimas, kui tore, vahva ja iseseisev on Iti. Paneb end ise riidesse, aitab juba ka teisi lapsi riietumisel, laulab muusikatundides kaasa ja on üldse igapidi hakkaja. Iti on lasteaias ka suur lobiseja ja tegutseja ning räägib oma sõpradest suure elevusega koduski. Eile, kui Kauriga Iti rühma jõudsime, jooksis Iti meile kiljudes vastu ning tegi Kaurile kalli. Kui Kaur ta lahti laskis, võttis Iti järgmiseks sülelusse ühe sõbranna, kes juhtus kõrval seisma. See laps on üleni armastust täis.

Aga nüüd ma lähen püüan alustada ühe lisatöö projektiga, mille sain.

Haigemaja päevikud

Ega siin muud polegi, kui et oleme aga kõik jälle haiged nagu ikka. Vabandust, kui sa blogi loed ja mõtled, et jälle ma kurdan laste haiguste üle! Sest seda ma jälle teen. Need lihtsalt nii nörritavad mind ja viivad mu elukvaliteeti alla. Mu eluga rahulolu tavalisel päeval, kui saan käia tööl ja ehk kinoski, saan näha oma lapsi õhtul paar tundi nagu normaalne inimene (ja nende järele juba poole päeva pealt igatsema hakata) on üheksa kümnest. Ma arvan, et ma olen tõepoolest üks väga õnnelik inimene ja oma eluga väga rahul.

Ja siis jääb üks lastest JÄLLE haigeks ning mu hinnang elule kukub kolmele. Reaalselt mind tabab mingit sorti masendus. Ma vihkan kodus passimist lastega, kellega ei saa isegi mänguväljakule minna. Ma vihkan oma tööandja altvedamist. Ma tahaksin lihtsalt raevust uluda, et seda kõike juhtub keskmiselt iga paari nädala tagant.

Praegune haiguseperiood kestab KOLMANDAT NÄDALAT. Kolm nädalat, mille kestel me oleme mehega päevi pooleks teinud ja omavahel ära jaganud. Kui on minu päevad kodus olla, olen käinud hiljem hilisõhtuni neid tunde järgi tegemas, või siis nädalavahetusel. Kuni jäime mehega ise ka haigeks. Ma ei tea, mis mutantviirus see on, aga ma köhin nagu hobune jubeda kratsiva köhaga, silmad on hellad ja punased, nina tilgub nagu mahlakask, ning öösiti ma ei maga. Mina, kes ma olen kuldmagaja, ei saa und. Ning hommikuti ärgates pole mul mitte parem olla, nagu tavaliselt hommikuti võiks olla, vaid on peavalu, silmad eriti paistes ja olemine väga torssis. Mehel on täpselt samad sümptomid ja nii me kahe peale üritame ellu jääda, hoolitsedes samal ajal kahe tillu eest, kes on kolmandat nädalat kodus.

Nendel on olemine jumala okei, ainult köha ja nohu on, aga tuju väga hea, palavikku pole, millegi üle ei kurda. See vist neil nüüd ainult järelköha ja sellega saaksime nad aeda munsterdada küll, sest ilmselt ka õpetaja saab aru, et ükski vanem ei saa kolm nädalat järjest kodus istuda köha pärast. Ilmselt need pärast nii pikka perioodi enam ka ei nakka.

Igatahes kolm viimast päeva olen mina ise olnud kodus, sest olemine liiga kehv tööle minekuks, ja lapsed hoolitsevad enda eest siin ise. Ma olen jubedas ohvrirollis, ma tean, aga nii kuramuse nõme on olla haige ja mitte päevagi puhata saada! Mul on põhimõtteliselt kaks valikut: kas olla tööl haige või kodus laste eest hoolitsedes haige. Kolmandat varianti, et olla kodus ja puhata, et terveks saada, ei ole.

Ma tean, et nad on minu lapsed ja nii see elu  lapsevanemana ongi, aga teate, kui õudne see on. Las ma siis kurdan, sest ma olen väsinud. Mul ei ole endast mitte midagi anda ja päris ausalt, ma olen olnud päris halb lapsevanem nendel viimastel päevadel. Ma olen iga asja peale sekundiga kuri, tõrelen ja tõstan häält väga kiiresti ning enamasti üldse ei reageeri neile, vaid lesin diivanil ja püüan magada.

Homme püüame nad siis üle tüki aja aeda viia ja mina vastavalt enesetundele kas lähen lühemaks päevaks tööle või siis lausa puhkan üksi kodus... vaatame. Mõlemad on head variandid.

Sealjuures on lapsed objektiivselt võttes väga tublid olnud. Nad ei kakle ega kisu omavahel enam üldse nii nagu varem, vaid mängivad kahekesi päevad läbi. Mängivad kooliminekut, lasteaeda minekut, poodi ja uneaega. Mitte midagi pole neile vaja ette anda ega korraldada, vaid ise teevad ja leiavad. Mul on kahju, et ma selliste inglite vastu nii tõre olen olnud, aga mu emainstinkt reaalselt kaob ära, kui ma haige olen.

Eile uneaja paiku oli Itil jube jonnihoog. Ma lasin tal issiga maadelda ja vaatasin kõrvalt, endal hapu nägu ees. Lasime tal ilmselt minutit kümme huilata, kuigi ma teadsin, et ta vajab lihtsalt veidi lohutamist ja rahu. Siis sundisin ennast jõuga lahke olema ja kutsusin Iti kaissu. Iti lõtvus issi käte vahel ja tuli mulle nuuksudes kaissu. Ma pean igapäevaselt endale ütlema, et ta on ju alles kaheaastane, või ta on alles kolmeaastane. Nad vajavad enamasti lihtsalt rahulikku meelt ja lahkust.

Kui issi oli unejutu ette lugenud ja mina Iti kõrvale voodisse heitsin, rääkis Iti mulle: "Mina olin pahane issi peale. Issi tahtis minu tuua tuppa...sse, aga mina tahtsin vannisse."

Milline tubli laps, oskab nii ilusasti analüüsida oma tundeid!

Tore on olla Kaur

Panin Kauritost magama. Kaur andis mulle oma jänku kaissu nagu alati ning sikutas oma teki mulle lõuani. Siis pani ta oma lauba minu oma vastu ja ütles õndsa häälega: "Tore on olla Kaur." 

Enne, kui jõudsin vastata, õpetas ta mind: "Nüüd ütle sina: "Tore on olla emme.""

"Tore on olla sinu emme, kallis."

"Tore on olla sinu Kaur," ütles Kaur uuesti ja naeratas uniselt.

Me oleme loonud midagi imelist. Kõige ilusama asja maailmas: turvalise ja armastava kodu. Ma olen õnnelik!