See päev on minu oma

Täna on lihtsalt imeline päev olnud. Hommikul juba enne kuut laekus Kaurikene mulle voodisse kaissu, heitis pikali ja ütles naeratades: "Täna läheme vanaema juurde!"

Siis tippis meie juurde ka itilaps, ja voodis läks kõditamiseks ja müramiseks, kuni ma paratamatult Kaurilt KOLM korda vastu silma paraja tou sain. Siis ma pahandasin päris kõvasti, mispeale suundusime alla hommikust sööma.

Juba kell kaheksa pakkisin lapsed autosse ning sõitsime Keilasse. Üheksaks olin tagasi ja täiesti vaba! Sest mees on nädalavahetust veetmas sõpradega Lätis. Tema mulle empsi lapsi hoidma organiseeriski. Ja ausalt, mulle kulus see päev nii ära nagu rusikas silmaauku (või Kauri kõva peakolu silmaauku).

Kaur küsis, kas ma plaanin koristada.

"Tead, täna ma ei kavatse üldse koristada. Täna ma puhkan ja lõbutsen," ütlesin rahulolevalt. Ja seda ma olen teinud ka. Eelmine reede, kui ma ka üksinda kodus olin, sest mul oli lausa haiguspäev! - siis ma tegelikult terve päeva koristasin. Vaim puhkas ikka ja tervenesin tavalisest palju kiiremini. Aga ma ei saanud, no oli vaja koristada. Ma ei saa lõõgastuda, kui maja on must. See reaalselt rahustab mind ja viib mu stressitaseme alla, kui mu ümber on kõik puhas ja korras.

Ja kui veel tookord aknad ka pestud said, no siis oli kodul tõeliselt puhas ilme ja mina rahul.

Aga täna ma tõesõna ei ole üldse kraaminud. Sest puhkus on ka tähtis asi ja seda ei tohi pikalt edasi lükata. Panin suure hunniku pesu terrassile, siis läksin talveaeda ellipsile trenni tegema. Siis veetsin kaks tundi vannis raamatut lugedes ja näksides. Siis lõin end lille ning sõitsin Mustamäele. Ostlesin lastele uusi riideid (Kauril läheb riideid megalt, eriti pükse kulutab ta läbi suurema kiirusega, kui ma osta jõuan. Tavaliselt on mu moto hankida nii endale kui lastele riideid ainult taaskasutusest, aga käesoleval juhul pöördusin lausa tavapoe poole, sest no pükse on vaja ning head kaltsukat polnud silmapiiril). Mustamäe keskusega lõin kolm kärbest ühe hoobiga, sest ühtlasi käisin ka kinos ja kulme värvimas. Kinos vaatasin Ridley Scotti uut filmi "The Dog Stars", mis mulle nii väga meeldis! Täiesti mega-filmielamus, millesarnast pole mul tükk aega olnud. Ridley Scott on tuntud filmitegija ning sellest filmist tõesti oli tema kvaliteedimärki näha. Vot nii tuleb lugu jutustada!

Film räägib pandeemiajärgsest maailmast, milles enamik inimesi on ära surnud, loodus linnad üle võtnud, autod roostetanud ja tehnika enam ei tööta. Järel on mõned inimesed, kes kaitsevad oma territooriumi, varusid ja elusid teiste eest kiivalt. Kogu see teema on väga põnev, filmi vaadates tekkis mul pidevalt kujutluspilte, kuidas mina sellises metsikus maailmas hakkama saaksin. Noh...mitte hästi, ma oleksin insta surnud :D Aga kui oluline on ikka osata pärisoskusi nagu tuletegemine, toidukasvatamine, asjade parandamine, ja jah, ka niisama väga heas füüsilises vormis olemine. Tolles maailmas sõltub sellest elu ja surm.

Napilt minuteid enne, kui mul Mustamäe keskuse parklas tasuta parkimine oleks otsa saanud, tegin sealt sääred ja sõitsin Järve keskusesse, kus olen sellest ajast saadik laagri üles löönud, söönud ja joonud, raamatut lugenud, sõpradega whatsappis jutustanud ning läpakas klõbistanud. 

Täitsa täiuslik laupäev on olnud. Selline päevakava taastab mind ja laeb mu patareisid. 

Minipuhkus minisügisel

Tööl on meil suviti veidi vaiksem aeg ja mõtlesin, et küsin oma puhkusejäägi välja. Tuli välja, et mul on praeguseks ajahetkeks kasutamata ainult üks päev - olen väga tublisti ja kohusetundlikult puhkuseid ära kasutanud - aga aasta lõpu seisuga koguneb ikka 12 päeva täis. Seega mõtlesin, et kasutan nüüd kohe tänase reede ning esmaspäeva ära ja puhkan. Lausa lapsedki saadan aeda ja võtan need päevad iseendale. Olen kõik oma selle aasta puhkused peaaegu täiesti pühendanud nendele ja nendega koosolemisele ning nüüd on aeg veidi ka enda tassi täita. Täitsin tassi just sõna otseses mõttes: tulin linna Kohvipausi kohvikusse, võtsin suure latte ning mingi müslimöksi ning tipin siin nüüd arvutis.

Helen on nädalaks Eesti käima tulnud ning temaga lähme kell üks Fotografiskasse. Ma olin isegi pikalt juba plaaninud sinna minna - oli pikk vahe sisse jäänud. Ma ARMASTAN Fotografiskat ja käin seal regulaarselt. 

Töökohale tuli minu puhkus ka selle poolest kõvasti kasuks, et ülemus ja teine töökaaslane saavad nüüd ehitada ja möllata. Neil on vaja üks tuba lõpuni ehitada ja katusele ventilatsioonišaht juhtida. Nüüd saavad nad seda teha, muretsemata mulle tööülesannete leidmise pärast, või müra või tolmu pärast. Mul on hea anne töövoo juhtimise suhtes :D Isegi kui see tähendab, et ma juhin õigel ajahetkel töövoo endast eemale. Ning lisaks siis pole sügisel ja talvel enne jõule, kui meil on kiirem aeg, vaja mul enam puhata, vaid saab tööd lahmida. Mulle muuseas meeldibki kiirem aeg rohkem kui aeglane, sest ma olen suur tööloom ning päev läheb töö tähe all palju kiiremini. 

Bussis oli ka üks meie naaber küla pealt, kes nägi räsitud ja stressis välja. Ütles, et sai vaevu bussi peale ning üldse oli raske hommik lastega.

"Ja Linda vajab Itit," ütles ta tungivalt. Nende väike tütar saab meie Itiga väga hästi läbi, nagu üldse kõik lapsed. Iti on universaalselt armastatud. Leppisime kokku, et peame rohkem nende maja lähedale mänguväljakule minema või lausa eraldi mänguaega lastele koos kokku leppima.

Eelmisel laupäeval näiteks käisin lastega ühel Iti sõbranna sünnipäeval. Lootsin seal näha tervet rühma, aga olid ainult lapse terve suguvõsa - POSU inimesi - ja ainsa temavanuse lapsena Iti ja Kaur. Küsisin emalt, kas ta rühmast veel kedagi kutsus (võib-olla osad ei saanud tulla). "Ei, ainult Iti. Ta oli ainus laps, kellest kodus räägiti."

Iti on lihtsalt nii vahva laps, et kõik, kes teda kohtavad, on sisse võetud. Panin teda eile magama, vaatasin tema säravatesse silmadesse ja kuulasin, kuidas ta kelmikalt midagi jutustas. See, SEE on põhjus, miks lapsi saada. See armastus, see tunne, mis sind valdab, kui talle näkku vaatad ja oled õnnelik, et ta siin maailmas olemas on. 

Aga õues on täitsa enneaegne sügis. Nii, kui august algas, lõppesid soojad ilmad. Õhtuti on täitsa jahe juba, tuules on rõskus. Nii et mul on siin pisike sügispuhkus käimas. 

Ja eile õhtul küpsetasin tagurpidi rabarberikooki. See tuli nii maitsev, võluvalt hapu ning kardemonine. Tahan kohe sama kooki uuesti teha, aga näiteks ploomide ja aprikoosidega. Tagurpidi koogi retsept on nii hea ja lihtne ning ilmselt tuleb välja ükskõik milliste marjade-puuviljadega.

Esimene nädal taas tööl

Mul on nii hea nädal olnud. Tööl oli minu äraolekul jõudnud parajalt tellimusi koguneda, sest töökaaslased tegelesid sel ajal paralleelselt ka teiste projektidega, nagu ehitasid meie hiigelsuurde töökotta juurde üht teist tuba. Nii et minul oli igati mõnus iga päev aina tööd murda. Päevad läksid kiiresti ning kuna mul nüüd koju kiirustada polnud vaja nagu laste aias käies alati on, siis käisin peale tööd kas raamatukogus, juuksuris või kohalikus pubis õhtust söömas. Mitmel päeval aga kiirustasin ka kohe koju, et jälle mees vabaks lasta. Ta oli sel nädalal hoopis tavalisest rohkem stressis, nii et talle kulus ära vabu õhtuid ja oma aega saada.

Reedel jälle pakkus mees, et kas mina tahan kinno ja kohvikusse minna. Seda ma juba kaks korda endale öelda ei lase. Läksin valisin ingliskeelse kirjanduse osakonnast raamatukogus endale mitu tuliuut, sel aastal ilmunud teost, läksin kohvikusse istuma, ja viimaks lõpetasin õhtu veel kinoskäiguga ka. Midagi kavas enam nagu vaadata pole minu jaoks, sest ma käin obstsöönselt palju kinos, aga mul oli kogunenud tasuta kinopilet ja viieeurone kinkekaart Apollos, ja need põletasid mu taskut. Need oli vaja ära kulutada, nui neljaks. Valisin kavast endale siis Korea zombipõneviku "Koloonia", ja teate, see oli jumala korralik vaatamine. Polnud liiga õudne ega sundinud silmi kõrvale pöörama, aga pakkus parasjagu põnevust küll. Oli meeldiv üllatus. Ja mulle tundub, et on hea aeg-ajalt vaadata muukeelseid filme kui ainult eesti ja inglise. Avardab meeli.

Ning ma sain pileti lukssaali, mullivee ja filmi kõrvale pähkleid näksimiseks nulli euro eest! Mul on süsteem lahti lukustatud.

Auto oli mul tööl parkimas (ma ei sõida kunagi kesklinnas autoga) ning jalutuskäik sinna võttis tund aega, aga ma hea meelega jalutasin. Õhtu oli kaunis, reede puhul jalutas ringi palju turiste või muidu pidutsejaid. Ma jalutasin kunagi nii palju, ma läksin igale poole jala. Sellised tunniajased tretid olid mulle lihtsalt tavaline teisipäev. Mõnus oli aeglaselt jahedamaks tõmbuvas õhtuõhus jalutada - lühikeste käistega! On ju juuli.

Kodus lesis diivanil üks säravate silmadega mees ja ootas mind koju. Jooksin talle kaissu ning tänasin oma mõnusa vaba õhtu eest. Mulle meeldib, kuidas me alati täname üksteist, kui teine laseb teise kodunt välja puhkama. Või kui kumbki süüa teeb, siis kindlasti täname. Või kui kumbki koristab või nõudekat tühjaks teeb. Ma arvan, et need igapäevased kenad žestid ja üksteise tunnustamine on üks põhjus, miks me sügisel juba kolmandat abieluaastat tähistada saame!

Seda lõõgastavat õhtut läks muuseas väga tarvis, sest täna pani Kaurike ikka väga hullu. Käisime ühes talus mustsõstraid korjamas, mis oli supertore nii korjamiskogemuse enda kui marjade saamise poolest, ja edasi suundusime Haapsallu toidutänavale. Me oleme nüüd peaaegu iga nädal kuidagi poolkogemata Haapsallu sattunud. Täna oli ainus kord, kui seal tore ei olnud, sest mõlemad lapsed käitusid täiesti väljakannatamatult. Tulime üsna pea sealt kohe teistpidi tagasi, seda enam, et vihma hakkas sadama. Ma jäin enamasti suhtkoht rahulikuks, seda kindlasti tänu sellele, et eile oma tassi täita sain. Aga mõne poisi kasvatamiseks siin ei saa olla tavaline lapsevanem. Peab olema Ultra Pro Max superlapsevanem, et sellest läbi ujuda. 

Meil parajasti kõrvalt kolisid naabrid välja. Küsisin naabrimehelt Kauri kriiskavate karjete vahelt, kas nad ühte väikest poissi ei taha kaasa pakkida. Ta naeratas, nagu ma oleks nalja teinud.

Sulab jäätis, sulab Kaur

Nii sulnis ja sume puhkus on. Selle nädala kontrast eelmisega on eriti suur. Kui me saime hästi hakkama ainult vihmaste ilmadega, siis seda lihtsam on veel päikesepaistes! Igal hommikul natuke peale üheksat, kui hommikused toimetused on tehtud, stardime me mõne Kiili keskuse mänguväljaku poole. Hommikul saavad lapsed veel naabrilastega mängida, kui nood juhtuvad aias olema. 

Poest võtame mulle latte, kusjuures viimase teeb Kaur mulle ise valmis. Siis möllavad nad mängukal, mina loen Ekspressi ja rüüpan lattet ning võtan päikest. Täna läksime veel ühele kõrvalolevale mänguväljakule edasi, kui Kaur hakkas jäätist nuiama. 

"Okei," ütlesin, "aga mitte otse enne lõunasööki. Mulle tuli pakk, lähme võtame selle välja, ja võtame poest jäätist, aga see läheb koju sügavkülma ning sööte seda peale lõunasööki."

Iti avaldas sellise asjakorralduse peale vihast protesti, aga pakiautomaati ja poodi me omadega jõudsime. Võtsin paki, milleks oli pappkarbis raamat (Lena Dunhami uusim memuaar), lapsed valisid endale mahlapulgad ning läksime maksma. Makstes andsin kassas raamatu korraks Iti kätte hoiule. Jõudsime koju, jäätised külma ning panin pasta koos lillkapsaga potti, kui korraga sain aru, et seda raamatupakki küll kuskil ei ole. Ja ma pole seda näinud poekassast saati. Iti sokutas selle iseteeninduskassa peale, niipea kui oma jäätist nägi. 

"Ikka juhtub," ütles Iti leebelt. Mõistagi ma ei heitnud talle seda ette, sest ta on kolmeaastane ja pakki tulnuks mul ikka endal valvata. Võtsin toidu tulelt ja kihutasime tagasi Maximasse ning saime oma raamatu ilusti kätte.

Poole söögi pealt said nad oma mahlapulgad kätte, sest viimane asi, mida ma viitsin teha, on kellegagi magustoidu pärast taielda. Sai ka hästi selgeks, miks me neile kunagi varem pulgajäätist ostnud pole, ainult vahvlit. Õnneks kodus on yolo, saab anda taldriku alla ja kätepaberit kõrvale. Õues või autos oleks see košmaar.

Iti sõi oma jäätise ära (pool küll sulas taldrikul värviliseks loiguks), võttis pool tükki arbuusi ning sõi siis muretul ilmel edasi pastat hakklihakastmega, lillkapsast ja ube. Sellepärast ma alati luban tal magustoiduga juba pihta hakata, et ma tean, ta sööb pärast soolast toitu samamoodi edasi.

Ah kui mõnus on õues süüa. Me sööme praegu kõik eined peale hommikusöögi õues terrassil. Nihutame laua sinna, kus parasjagu vari on, ja naudime vaadet. 

Äsja neid lõunaunele pannes sain teada, et Kaur kardab ärasulamist. Ta muretses pead padjale pannes, et ega ta nüüd äkki ära ei sula sooja ilmaga. Võttis küll pluusi magamiseks seljast...

Olin talle hiljuti öelnud, kui ta pluusiga magada tahtis, et sa sulad niimoodi ära, ja tema, vaeseke, mõtles sellest mitu päeva ning kartis, et sulab loiguks. Nüüd peale minu seletust, et tegu on ainult väljendiga, küsis ta mitu korda üle, et kas on ikka täiesti võimatu, et tema üles sulada võiks. Vaene boyo...

Kodu eemal kodunt

Magasin telgis! See on mul sel suvel juba kolmas kord. Telk on mõnusasti otse meie aias, paar sammu terrassist minna. 

Vaatasin jalgpalli poolfinaali lõpuni - Hispaania võitis, jee! - ja sättisin sammud aeda. Eemal põldudel oli uduviirg, muru oli juba kastemärg ja telk ise ka niiske. Õnneks meil oli sinna sisse veetud paks madrats. Seal oli neliteist korda parem õhk kui kuumas toas, seal oli täpselt sama temperatuur, mis väljas, sest see telk on paberõhuke. Hommikuks läks kõik ikka parajalt niiskeks, voodiriided pidin toas tahenema panema, aga sellest hoolimata oli täitsa mõnus värskes õhus veedetud öö. 

Kahjuks hommikul selgus, et mehel oli olnud palju raskem öö, kuna mõlemad lapsed kurtsid ja tahtsid kedagi enda juurde. Mina kuulsin oma telki ära, et Kaur korra nuttis ja hüüdis emmet. Läksin elutuppa, aga selleks ajaks oli Kaur tasa jäänud. Eeldasin, et issi oli korraks ta juures pai käinud tegemas ja nüüd kõik korras. Tegelikult nuttis Kaur pärast veel, aga selle ma magasin juba maha. Issi pidi ta lausa enda kõrvale voodisse võtma. Ja siis poole öö pealt tahtis teda enda juurde juba Iti, nii et Kaurus jäi üksi suurde voodisse. 

Hommikul sadasid mõlemad lapsed mulle telki kaissu. "Mina kartsin öösel," ütles Kaur etteheitvalt. "Issi pidi Iti juurde minema, nii et mina olin ÜKSI!" Ta hääl murdus. Mõlemad pugesid mulle sinna kaissu, Iti nunnutas mul seal lausa pool tundi, enne kui sisse hommikust sööma läks.

Hommikupoolikul pesime aiavoolikuga auto ära ja suundusime Kiili keskusesse mängukale. Võtsime poest mulle latte nagu alati, lisaks oli mul värske Ekspress, nii et minul igatahes oli väga mõnus olla seal mängukal. Kaur ronis kõrge kuuse otsa. Ta tahtnuks minna veel palju kõrgemale, kui ma lubasin. Mõtlen, et üles ronida on jah lihtne, aga ühel hetkel ta hakkab pelgama allatulekut, ja mina teda sealt küll päästa ei saa.

"Ahvipoiss ronib," ütles Kaur rõõmsalt ning tegi ahvihääli. "Oi, emme, mul käed kleepuvad."

"See on kuusevaik."

Pärast kiikede peal õppis Kaur endale ise hoogu tegema ja oli uhke nagu väike kukeke.

Aga mina lähen rohin nüüd natuke meie lillepeenart. 

Puhanud emme on hea emme

Eile sain aru, et olen lastega (eriti Kauriga) suheldes juba ikka väga närviline ja reageerin kõvasti üle. Arvan, et asi selles, et olen nendega nädal otsa juba koos puhanud ning suur osa sellest vihmaste ilmadega, mis kõvasti limiteeris meie tegevusi ja kodunt väljas käimist. Ja õhtuti pole ma ka kuskil käinud. Kinos on kõik vaatamisväärne mul juba vaadatud ja seal on üleüldiselt hapukurgihooaeg. Toidukohad hakkavad kõik juba sulgema, selleks ajaks, kui meil lapsed magama pandud ja ma nö vaba... 

Olen käinud küll paaril õhtul siinsamas kõrvalkülas jalutamas, aga see pole päris see ning liiga palju mu ajast on möödunud kodus. Niisiis ütlesin mehele, et nüüd on kriitiline, et ma saaks õhtul kodunt välja. Muidu on mul raske lastele mõistlik ja rahulik lapsevanem olla, kui endal on tass nii tühi.

Mõeldud, tehtud. Mees võttis õhtul töölt saabudes lapsed ja oma vanema poja ning sõitis Keilasse mu ema remondijärgus uut korterit kontrollima. Mina pakkisin spa-asjad ning seadsin sammud Mustamäe Elamus spa poole. See on reaalselt Eesti parim spa ning juhuslikult minust mõnusa pooletunnise sõidu kaugusel. Pikalt vindusime kõik siin haiged olla mingi nina-kurguviiruse käes, ja nüüd lõpuks olen ka mina sada protsenti terve ning kehas mingigi tahtmine end veidi liigutada. 

Ning mul on veel alles töökoha poolt pakutavat tervisekompensatsiooni, mis katab ka spas-käigud. Nii et selline väljaminek oli mulle tasuta. Kõige viimaks on mul ka uued täpilised mustvalged bikiinid, mis tahtsid end kangesti näidata.

No küll oli mõnus! Ujusin basseinis kakskümmend otsa, mõnulesin mullivannis, võtsin veejugade käest pikka massaaži, koorisin end lausa soolasaunaski. Ma tavaliselt hoian soolasaunast eemale, aga nüüd leidsin, et kui leebelt ja õrnalt koorida, siis nahk ei hakka narmendama ning jääb ikka mõnus siidpehme. Ja see tunne on kaif, kui sool su kehal soojas saunas sulama hakkab.

Mustamäe spas on üks saun, kus alati lastakse ainult Jaan Tätte muusikat. Tätte muusika klapib sauna imehästi. Mõtisklesin pingil istudes, kas Tätte ise ka vahel seal spas käib ning kui käib, siis mis tunne võiks olla saunas oma muusikat kuulda.

Olin spas tundi kolm. No mis sa ära teed, nii kui kedagi lastega seal mulistamas nägin, tekkis kohe lasteigatsus ka peale, mis sest, et ma just nende eest lõõgastuma põgenenud olin. Ja lisaks tekkis vana tuttav tahtmine, et neid lapsi võiks veel rohkem olla kui kaks, sest mu kõrval üldalas oli üks naine kolme lapsega neid ujuma õpetamas.

Maruhea oli toimetada omas graafikus. Kui juuksed kuivaks föönitatud, leidsin Mustamäe kinost veel ühe kell kümme õhtul algava filmigi. Suveõhtu oli kaunis, mul polnud sees mingit väsimust või tahtmist veel koju magama minna. Mis oleks lihtsam, kui autole hääled sisse ja kino poole. (Muidugi keerasin korra valesti ja läksin väikse ringiga: see poleks mina, kui ma valesti ei keeraks.) Kui ma veel peamiselt kesklinnas kinos käisin  - ja sinna sõidan ma alati bussiga - siis ei saanud ma kunagi vaadata ühtegi kell kümme algavat filmi, sest siis ei jõuaks ma viimasele Kiili bussile. Nüüd ei pidanud ma absoluutselt kella peale mõtlema. Film, "Seifimurdja", oli päris korralik. Andis vaadata küll. Kesköö paiku ta alles lõppes, aga mina kõndisin ainsagi mureta alla auto juurde, keerasin Tammsaare teele, kus tegin kohe ulja tagasipöörde, et Kiili suunda saada. See vabaduse ja muretuse tunne, mis auto annab, on tõesti megasuur pluss. Muidu kinos viimast filmi vaadates jälgisin alati, kas ma ikka bussile jõuan. Mõnikord tuli peale filmi peatusesse joosta. Mõnikord oli filmi ja viimase bussi vahel tund aega tühja aega, mis tuli linnas mööda saata. Seda kõike ei anna võrreldagi sellega, et lihtsalt kõnnid autoni ja sõidad koju. 

Ja öö oli nii soe ja kaunis.

Südasuve rohtunud teed

Suvi on oma laineharjal. Meie puhkus on kohe täitsa mõnus. Laupäeval sõitsime perega Haapsallu. Mulle ette teadmata oli seal parasjagu käimas vanade Ameerika autode festival. Nii lahe kogemus oli! Vanalinn oli kõigile teistele autodele kinni pandud, seal sai ringi kruiisida vaid Ameerika autos. Oli selgelt näha, kui palju värvilisemad vanasti sõidukid tehti. Nagu vikerkaare keskel oleks kõndinud. Kui ilusti need korda olid tehtud ja üles tuunitud! Kõik autod sõitsid aeglaselt mööda linna ringi, sõitjatel päikseprillid peas ja rõõmsad näod ees. Linn ise oli ka jalakäijatest täiesti pungil. Osad toidukohad olid endale ajutiselt teinud vanade Ameerika diner'ite stiilis menüükujunduse. 

Rannarootsi keskuse ees pakuti ka monsterautoga sõitu. See oli kõige hiiglaslikum ja kõrgem auto, mida minu silmad kunagi näinud on. Mees ütles, et sellega on Eesti teedel tema suuruse tõttu sõitmine keelatudki. Aga seal parkimisplatsil tegi ta soovijatele lõbusõite ja sõitis ka üle romulaautode. Meie sõitma ei läinud, kuid saime sealsamas kõrval restorani terrassil endale mõnusa koha ning einestasime sulnilt. Just täpselt siis läks ka ilm ilusaks, enne oli terve nädala sadanud. Lapsi oli raske isegi pastat või pitsat sööma saada, sest nad vahtisid vaid monsterautot, silmad krõllis.

Peale söömist läksime randa. Vesi oli mõnus! Peale seda arvas armas mees, et mina võiksin natuke Haapsalu peal ringi jalutada, sellal kui tema lastega ringi sõidab ja neil natuke lõunat magada laseb. See oli väga hooliv ja kena, sest selline oma aeg linna peal kulus mulle ära nagu rusikas silmaauku. Kõikide toidukohtade terrassid olid pungil täis ja kõnniteedel kulgesid üksteise sabas turistid. Leidsin endale ühes tuttavas baaris istekoha: küll sees, aga otse akna ääres. Rüüpasin longerot, lugesin Richard Dawkinsi uusimat evolutsiooniteemalist raamatut, vaatasin inimesi ja Ameerika autosid ning tundsin elust mõnu.

Pühapäeval läksime mehe vana õpetaja juurde vaarikaid korjama. Tal on terve hulk lopsakaid vanu põõsaid, millest endal enam jõud üle ei käi. Meile oli see nii täiuslik suvekogemus. Lapsed said vaarikaid korjata ning suhu pista, palju kulus. Kaur oli eriti tubli ja kraps korjaja, tegi mullegi silmad ette. Mina korjasin peamiselt suhu ning need, mis ämbrisse läksid, püüdsin korjata ainult puhtad, mitte ussitanud. Kõik teised korjasid ussitanud vaarikaid ka, sest moosi nähtavasti nii keedetaksegi. Ma suur moosifänn pole, mulle meeldivad lihtsalt värsked marjad.

Vaarikas ikka tublisti invasiivne liik. Kui üks juur kuskile maha saab, siis ta vohama hakkab. Meil on endal üks aiapool vaarikapõõsad. Okei, pooled põõsad surevad juba teist aastat järjest ära, aga terrassipoolsed vaarikad on see-eest eriti ilusad ja lopsakad ning muudkui levivad muru poole edasi. Nendelt saab juba nii palju marju, et terve pere saab söönuks. Moosikeetmise jagu veel mitte, kuid lapsed käivad iga päev korjamas (milline õige maaelu!) ja meiegi saame kõhud täis süüa. Vaarikas põõsana õigustab ennast ikka kõvasti ära.

Ning täna on jalka poolfinaal! Hispaania versus Prantsusmaa! Saab kõvasti põnev olema.

Jalkasuvi tõmbab kaasa

Olen oma kahenädalasel suvepuhkusel. On jalkasuvi. Olen päris palju matše vaadanud, kuid ainult neid, mis normaalsel ajal telekas on. Järgi vaadata ma ei viitsi, sest kui tulemus teada, pole üldse mõtet. Need matšidki, mis kell kümme õhtul algavad, peavad mind väga huvitama, et ma lõpuni jaksaks vaadata. Mu suur lemmik on Hispaania, aga ühe kellakümnese Hispaania mängugi pidin pooleli jätma, sest lihtsalt silmad vajuvad kinni. Mu rütm on väga varajaseks läinud ning kell kümme jään juba väga uniseks.

Täna õhtul näiteks on veerandfinaal Prantsusmaa-Maroko, mis algab kell 11 õhtul. Veerandfinaale võiks idee poolest kõiki vaadata, aga väheusutav, et ma sel kellaajal veel üleval olen.

Lahe, kui palju emotsioone jalka tekitab. Isegi, kui mõlemast võistkonnast alguses suva, valib psüühika ikka endale ühe lemmiku välja, et põnevam oleks. Ja siis on nördimus suur, kui lemmik kaotab, või kui kommentaatorid tunduvad kallutatud, nagub Argentiina-Egiptuse mängus olid. Egiptus juhtis parajasti 2:0, mäng oli juba lõppemas, kommentaatorid aga rääkisid aina, kui kõrbemas Egiptus on, kuidas nad jooksevad aurude peal ja kuidas Argentiina kohe tagasi lööb.

"Ja tuligi vastu!" juubeldas üks neist, kui Argentiina palli väravast mööda lõi. "Aa, ei tulnud..."

Jah, okei, viimase 15 minutiga lõi Argentiina kolm väravat ja võitis, aga sellest hoolimata hakkas mulle nii teravalt kõrva, kuidas kommentaatorid olid nii ühe võistkonna poolt ja tegid ainult oma arvamust toetavaid märkusi, vaatamata sellele, mis tegelikult väljakul toimus. Vaatasin seda mängu üksi kodus, sest mees oli kusagil asju ajamas, ja vandusin üksinda.

Lapsed on samuti lasteaiast suvepuhkusel ja toimetame siin kolmekesi. Olin ette kujutanud, kuidas käime kolmekesi rannas või iga päev eri mänguväljakutel seiklemas, sest Kiilis leidub neid kümme tükki kindlasti...kuid päikest on näha olnud üpris vähe. Iga päev on sadanud, nii et aias maa lirtsub. Tegin siis plaani ümber: mitu päeva oleme käinud Kiili mängutoas mängimas. Täna oli seal teisi lapsi ka ja mõnus möll. Samuti oleme käinud raamatukogus, kust lapsed laenutasid oma elu esimese raamatu. Nad on suured raamatute, ettelugemise, ja Iti puhul ka niisama üksi lehitsemise fännid, meil on kodus virnade viisi raamatuid, mida mees sõprade või Facebooki kaudu on koju toonud. Nii et lugemismaterjali puudust pole kunagi olnud. Kuid see raamat meeldis neile seal kogus nii väga, et võtsime lausa koju. Saabki laenutamise harjumust tekitada.

Oleme käinud ka üle päeva kuskil väljas söömas, kuigi juba peale esimest korda panin tähele, et lapsed ei olnud enam nii elevil ja sõid isutumalt ega kuulanud hästi sõna. Uudsus kaob kiirelt, nii et nüüd me ei lähe enam lähitulevikus välja einestama. Pigem teen kodus ise tervislikumat süüa ning suuname fondid millegi muu alla. 

Koristasin peaaegu terve maja ära siin vihmaste ilmadega. Laenasin töölt aknapesuroboti, mis on kogu maja aknad, peeglid ja dušiklaasid üle käinud. Oh kui mõnus on puhtas kodus ringi käia! Säravad aknad annavad sellise erilise puhtuse tunde.

Kuid nüüd on koristamisega kõik kah, rohkem oma puhkusest ma selle alla panna ei viitsi. Ja tahaks lastega rohkem kodunt välja saada, mitte kodus kraamida. 

Täna aga oli emal notar ja meie lapsepõlvekodu on nüüd müüdud. Kummaline tunne...

Kids say the darndest things

"Kaur, kui sul oleks uus väike õde või vend, siis mis ta nimi võiks olla?" uurisin ma Kaurilt niisama. 

Kaur mõtles natuke. "Ee... Ekre."

"Ekre?" küsisin ma üle, kindel, et ma ei kuulnud õigesti, aga pilk mehe näkku kinnitas, et ta oli sama kuulnud.

*

"Iti, sa olid nii oodatud meie perekonda," rääkisin Itile magamamineku ajal. "Kus sa enne olid, kui sa meie juurde tulid?"

"Ma tulin alla," ütles Iti. See kõlas lausa sügavamõtteliselt ja tõepäraselt.

Ainult et teisel õhtul vastas Iti samale küsimusele nii:

"Kus sa enne olid, kui sa meie juurde tulid?"

"...Ikeas."

Kauneim linn on Eestis Haapsalu

Mul oli lihtsalt täiuslik nädalavahetus! Suvi, see päris suvi, rannailm ja kleidikandmise aeg, on käes. Ilusaim aeg aastast!

Laupäeva hommikul käisin linnas, mitmes teise ringi poes ostlemas ja oma kulme korda tegemas. Armastan värskelt korda tehtud kulme. Ning poodidest sain endale mitu suvekleiti ning midagi veidi pidulikumat ka. 

Kui mina linnast koju laekusin, oli jälle mehel vaba aeg. Ta võttis oma vanema poja ja läks koos temaga sõitma, kinno ja niisama aega veetma. Meil oli eile vihmane ilm: mänguväljakule minna ei saanud. Veetsin oma lococitodega paar tundi koos, püüdsin rahutusest tekkivaid tülisid ära hoida neile ette lugemisega, aga isegi see ei suutnud eile Kauri tuju parandada. Siis otsustasin, et me lähme Järve keskusesse hängima. Mehele avaldas see muljet, kui talle kirjutasin. Ma olen nüüd vaba naine ja saan sõita, kuhu tahan, millal tahan, lapsed sabas. ("Kuhu tahan" peab muidugi mahtuma nende marsruutide sisse, mida ma Tallinnas sõita oskan:D) Järve keskusesse on meilt väga mõnus sõita. Lapsed nurusid, et läheks mängumaale, aga ütlesin neile, et mängida võivad nad sellel tasuta pisikesel sisemänguväljakul, mis Järve keskuses Chopsticksi vastas on, ja eelarve vabad vahendid suuname hoopis sinnasamma Chopsticksi sööma minekule. Jällegi hea, et saab kodunt väljas aega veeta, ei pea ise kokkama ega koristama, ja saab lastega väljas söömist harjutada. Kui ma nendega üksi kuskil söömas juhtun käima, on mul alati sama protokoll: üks pudel vett (või kann vett) kolme peale, üks latte ainult mulle, ja kaks ilma lihata rooga, mida me saame siis kolme taldriku peale jagada. See on täiuslik asjakorraldus, sest hoiab arve mõistlikus suuruses ning kunagi ei jää midagi alles. Neile lihaga rooga tellides võiks kerge vaevaga pool toidust taldrikule alles jääda, aga taimetoidu puhul söön mina lihtsalt kõik ära - ning kõik on rahul. Sõime minu lemmiktoite Chopsticksis: riisi tomati ja seentega, ning omletti seente ja hernestega. Lapsed mugisid väga hea isuga ning leekisid peale söömist uuesti kõrvale mängumaale. Pärast autos rääkis Kaur unistavalt, et tema tahaks nüüd alati tellida "seda punast tatart". Et see on tema lemmiktoit.

Täna hommikul aga õnnistati meid imekena ilmaga. Pakkisime kõik lapsed, ka nüüd juba täisealise vanema poja, mehe uude kuuekohalisse Teslasse, ja suundusime Haapsalu poole. Nüüd said uue auto kõik võlud tugevalt selgeks. Eks me ole ka viiekohalise autoga viie inimesega reisinud, aga see on üpris ebamugav, kuna turvatoolid võtavad palju ruumi ära. Pikemat reisi pole niimoodi üldse mugav ette võtta. Sellesse autosse mahtusime kõik lahedalt ära ning vanemal pojal oli kolmandas reas nagu omaette korter.

Haapsalus läksime ostsime piknikukraami ning laotasime rannas oma tekid maha. Suure perega söömas käimise asemel on suvel piknik palju parem variant nii maksumuse kui õhkkonna mõttes. Täna oli sulnis, mahe, vaikne ilm, piknikuks lausa loodud. Saime einestada, ujumas käia, kiikuda ja ronida ning jälle tagasi minna ja paar pirukat haugata. Küll oli mõnus! Lennutasime ka tuulelohet, millest lapsed vaimustuses olid. Ujumishooaeg sai avatud, vesi oli soe ja kõik oli ülepea nagu paradiisis.

Niimoodi möödus meie imekaunis nädalavahetus. Olen lausa välja puhanud ning töö tundub midagi kauget ja võõrast. Imelik mõeldagi, et homme suundume me kõik üle pika aja lasteaeda ja tööle.