Superemme suvepäeval

Mida me täna lastega EI teinud? Me tegime kõike ja käisime kõikjal. Oli tõeliselt tegus suvine päev.

Hommikul nurus Kaur juba poole üheksa paiku, et lähme ratastega sõitma. Otsustasin üllatuslikult, et jätan selle köögi seekord koristamata ja lähme tõesti kohe õue, sest ilm on imeilus ja päeva tuleb püüda. See on minu jaoks suur asi, sest tavaliselt saab, nui neljaks, köök peale hommikusööki kohe korda. Kuid ma püüan olla rohkem laste jaoks olemas ja vähem kogu aeg koristada. Korras ja ilus elamine on suur boonus, aga selle juures tuleb jälgida ka balanssi. Midagi võtad ja midagi annad. Selle arvelt jääb siis saamata natuke aega ja tähelepanu sinu lastel.

Sõitsime ratastega, käisime väiksel mänguväljakul siinsamas kodu juures, käisime veidi suuremal mänguväljakul siinsamas kodu juures - kuna ma leidsin, et Kauri katk on tal nüüd olnud juba nädal aega ja punnid on palju tagasi tõmbunud ning veidi kärnaga kattunud, mis tähendab, et ta pole enam nakkusohtlik. Oli ka juba täiesti küll saanud enda teistest eraldamisest. Nädal aega lastega kodus olla nii, et kuskil inimeste keskel käia ka ei saa - see on päris suur väljakutse.

Niisiis lõunat suundusime sööma kohalikku pubisse. Ma ei viitsinud ise süüa teha ega jälle meie tagant koristada, ilm oli imeline ja lapsed ka alati rõõmuga lähevad välja sööma. Nemad valisid meile toidukoha vastavatud terrassil laua, ning nad võtsid kusjuures parima asukohaga laua.

Peale üürikest lõunaund läksime jälle jalgrattaga sõitma ja mängukale, siis sõitsin ma juuksurisse tukka lõikama. Kohalikus ilusalongis leidus pärastlõunaks üks vaba hetkeke tukalõikuseks ning ma tundsin end eriti vaprana. Ah, võtan lapsed kaasa ja käime ära, ootavad mind seni diivanil. Ja nii oligi! Polnud ühtegi probleemi. Ootasivad mind rõõmsasti diivanil, käes minu telefon ja ees lasteaiapildid. Sellistel ekstreemsetel juhtudel nagu rahvast täis ilusalong olen ka mina nõus telefoni appi võtma. Viie minutiga oli naks-naks tehtud ja meie läksime edasi poodi jäätisejahile, et end kuuma ilmaga jahutada. Poe kõrval haljasalal oli suur kivi, kuhu otsa Kaur kribinal-krabinal ronis, jäätis käes. Nii muhe oli teda vaadata. Selliste kivide otsas on isegi lapsepõlves aina istutud, inimesi vaadatud ja sõbraga juttu puhutud. Lapsed kohe kuuluvad pirakate kivirahnude juurde!

"Ilus kasepuu," ütles Kaur rõõmsalt tuules lehvivaid kaseoksi silmitsedes. "Tahaks veel üks kord võtta Coopi poest jäätis ja istuda niimoodi sellise kivi otsas..."

See kõlas nii naljakalt, kuna sealsamas kivi otsas jäätist mugides ta veel istus. Ta nagu igatses taga hetke, mis veel kestis.

"Kuulge, lapsed, lähme ronimislinnakusse," tuli mul hea mõte. Lapsed olid rõõmukiljetega nõus. Siinsamas Kiili pargis on meil olemas superluks ronila, puude vahele tõmmatud nöörid ja lauatükid ja sada jubinat veel. Seal on esiteks kõrged-kõrged puud ja nende all kosutav vari, ja teiseks on ronimine lastele ju superkasulik. Me oleme seal varemgi uudistamas käinud, kuid alles umbes nüüd hakkab see meie omadele jõukohaseks muutuma. Paljud atraktsioonid on seal vanematele lastele mõeldud. Seal oli tänagi mitmeid kampasid lapsi ja noori. Kõik olid ratastega kohale tulnud, ronisid ja jutustasid. Kiilis on tõeliselt sportlikud noored.

Itile oli kaks atraktsiooni üldse kuidagiviisi veidi jõukohased. Kuid temagi muutus neil turnides kohe tunniga osavamaks. Kaur oli üldse nagu väike ahvike. Ta turnis palju raskematel kohtadel, kui tal pidanuks oma nelja aastaga osavust olema, ja nägin kõrvalt, kuidas ka tema järjest ja järjest uuesti tehes mitu korda kiiremaks, osavamaks ja julgemaks muutus. Megahea koht see seikluspark! Peame seal nüüd lausa regulaarselt hakkama käima, sest lapse lihastele (ja vaimule) on taoline asi väga kasulik. Ise panen ka järgmine kord trenniriided selga ja tossud jalga. Üritasin oma lahtiste plätudega veidi ronida ja andsin kohe alla: see oli raske! Seal oli päriselt lihaseid vaja, et püsti püsida, rääkimata edasiliikumisest.

Üritasin neid seikluspargist kõrvale pargitud autoni tüürida, aga sealt pistsid nad jooksu puudesalusse. Kogu Kiili park on üldse väga võimas. Seal on päriselt palju puid, see on üks park, nagu park peab olema. Tihe, varjuline, erinevaid nurki täis, kus lastekampadel on väga hea ratastel ringi tiirutada või jala luurekat mängida. Seal juba tegemist jagub sadade laste lapsepõlvedeks. Seal on kohe nii tihedaid põõsastikke, et ma kaotasin lapsed mõneks hetkeks ära. No ei ole läbi näha! Nemad turnisid seal mööda kive ja põõsastes, mängisid, et siin on minu pesa ja siin vanaema korter.

Sealt põõsastest ma neid veel kätte ei saanud, kui nad juba jooksid suure mäeni, mis pargi ja lasteaia vahel kõrgub. Ma ei olnud varem saanud arugi, kui kõrge ja muljetavaldav see küngas on, aga no tõesti on. Pool alevit on sealt peo peal. Kaur lasi mööda järsku mäekülge püksitagumiku peal alla, hüüdis, et tema laseb vetsupotist alla ning naeris nagu põrguline. Itit ma lausa pidin keelama, et ta sama ei kordaks, kuna nii järsk langus tundus kolmeaastasele lausa ohtlik.

Kui me lõpuks sealt koju jõudsime, oli kell juba pool kuus. Ma olin mõnusalt rammestunud ja lapsed ka täitsa väsinud. Me veetsime enamuse päevast täna õues ning see oli küll selline suvepäev, mida igale lapsele vaja oleks!

Suve algus ja aiatööd

Ma olen nii rahul selle planeediga, kus peal ma tiirlen, ja selle eluga, mida ma siin elan. Küll on kaunis aeg varasuvi. Ma korjan aina ja aina sireleid. Mõnel aastal läheb see sirelite aeg mööda plaksti, aga sel aastal on aina kestnud ja kestnud ning mina muudkui korjan endale vaasi oksi ja käin nuusutamas. Töö juurde olen neid viinud juba korda kolm, kodus on praegu kaks sirelivaasi. Mul on see teema, et mina ei saa sireleid korjata, kui keegi vaatab. Mul on alati tunne, et ega neid tegelikult äkki korjama ei peakski, eriti mitte eramaja heki küljest. Aga nad on nii kaunid! Niimoodi siis ma alati üritan sättida enda korje ajale, kui keegi mind ei näe. Sõidan autoga tööle, vaatan, et tänav vaikne, pargin auto tee äärde ja lähen jahile. Koplis on sirelipõõsaid hästi palju. Paar korda olen võtnud ka siitsamast Kiilist, aga Kiilis on ausalt öeldes tihedam liiklus kui Koplis ongi. Me oleme nagu juba väike linn siin oma tihedalt voorivate autodega.

Olen praegu puhkusel. Puhkus pidi olema selle nädala lõpus kaks päeva, aga Kaur jäi eelmisel reedel tuulerõugetesse. Nii et palusin oma puhkuse veidi ettepoole tõsta. Katsin nädalavahetusel ära reedel pooleli jäänud tööpäeva ja esmaspäevase päeva ette, ning ülejäänud neli päeva läksid puhkuse alla. Tegelikult päris hästi sätitud haiguse aeg: reede ennelõuna. Seal juba andis midagi korraldada.

Itikene on ka muidugi meiega kodus, sest ma ei saada kunagi teist last aeda, kui üks haigusega kodus. Iti pole rõugeid veel endale saanud, kuigi ma igapidi julgustan, et saa-saa, ja küsin, kus sinu punnid on. Iti palus öelda, et ta saab küll, aga järgmisel nädalal :D

Kauril on päevad hästi rõõmsad, ei kurda midagi, igapidi terve laps. Ainult kuskil käia me ei saa nende hästi nähtavate rõugepunnide tõttu. Nii et püüame jalgrattasõitudega hakkama saada, ja aias ka toimetame palju. Öösiti paar esimest õhtut-ööd Kaur küll kurtis hirmsasti, aga need ajad võttis õnneks mees enda kanda. Nüüd ülejäänud päevad on tuulerõuged tõesti väga leebe haigusena tundunud.

Lapsed toimetavad omakeskis hästi kenasti. Küll neil jagub mänge ja mõtteid, mida ellu viia. Ma ei suuda ära rõõmustada, kui hea on, et neid kaks on ja et nad nii sarnases vanuses on. Mõlema puhul on lasteaiast ka sama tagasiside tulnud: et oskavad hästi mängida. Igast olukorrast leiutavad mängu, seltsivad pea kõikide lastega ning tõmbavad teisi ka oma mängu kaasa, n-ö õpetavad teisi mängima. Selle peale on nad mihklid jaa, sest mis neil muud üle jääks? Kui nad ise ei mängiks, siis poleks neil mitte midagi teha. Ekraane nende elus ei eksisteeri, mina neile tegevusi välja ei mõtle ega ette sea, ise peavad sättima. Just nii, nagu see olema peakski. Neil on see ülim luksus: päris lapsepõlv. Ma olen selle üle väga uhke.

Muidugi tähendab see kõik ka, et ma olen õhtuks parasjagu kapsas. Nad on palju ladusama käitumisega kui varasematel aegadel, juba lapivad vahel ise oma konflikte jne, kuid siiski sõnakuulamisega on probleeme. See enese kordamine on vaimselt jube väsitav. Õnneks igal õhtul on mees mul lasknud minna kohe kodunt välja, kui ta töölt saabub. Esmaspäeval läksin linna, kohvikusse oma lemmikautori uut raamatut lugema ja veiniklaasi nautima. Edasi suundusin kinno õudukale "Backrooms". Ma olen õudukate vaatamise uuesti üles korjanud, asi, mida ma vahepeal aastaid ei teinud. See oli tõesti päris hea ja õnnestunud film, ning veelgi toredamaks tegi elamuse asjaolu, kui palju publikut saalis oli. See film on hästi popp, sest põhineb aastaid tuntud olnud internetifenomenil.

Ja eile ma sõitsin rattaga kohalikku pubisse, terrassile lugema. Ning täna - täna on mul plaanis üks hoopis huvitavam üritus. Ekspress korraldab Fotografiskas mingi vestlusõhtu ja tellijad said sinna end tasuta registreerida. See on minu jaoks kahtlemata eriti põnev, sest ma olen üks suurimaid Ekspressi fänne vabariigis.

Ja teate, aiatööd on üks parimaid, kasulikumaid asju maailmas. Ilmad on väga sulnid olnud ning igal hommikupoolikul peale rattasõitu lastega me toimetame aias. Ma rohisin terve aia ära, me kastame ja väetame ning istutame lillepeenrasse aina uusi taimi juurde. See tekitab täielikku vaimset ja füüsilist rahulolu. Kui näed, et lilleke, mis mitu nädalat vindus, on eile lõpuks õied välja ajanud. Äkki on see tänu minu väetamisele? Ja lillekasti lilled vahetasin välja. Need potinelgid välisukse ees ei saanud ega saanud hoogu sisse. Küll ma kastsin ja väetasin neid, käisin mulda kobestamas, surnud õisi ära võtmas ja muidu pai tegemas, aga nad muudkui kidusid. Ei saanud me sealt õitemerd väljujaid ja sisenejaid rõõmustama. Ma ei viitsinud kauem kannatada: mis ei tööta, see ei tööta. Nelgid leidsid endale uue kodu aias lillepeenras, kus nad võivad teha, mis iganes tahavad, või ka täitsa ära surra. Ukse ette lillekasti istutasin hoopis imekaunid pelargoonid - kaks punast ühte kasti ja kaks tumeroosat teise. Ja iga kord uksest mööda minnes on mul nüüd rõõmu sellest värvideküllusest!

Karu Armo ja kevadjooks

Kes tahab maailma jälle ilusana näha peale liiga paljude uudiste lugemist - minge rahvajooksule. Kes tahab hingele ja kehale pai teha - minge rahvajooksule. Tänane maijooks oli lihtsalt super! Ma ARMASTAN selliseid üritusi ning vandusin nüüd endale, et hakkan igal aastal käima.

Kui ilus päikeseline ilm oli! Väga hea, et olin hommikul päikesekreemi näole ja kaelale pannud... päikesekreemi, mille alles eile apteegist ostsin, kuna sel aastal meil seda veel ei olnudki. Nüüd kulus marjaks ära. Turjale küll unustasin lasta ja tundsin peagi, et sealt päike lausa võtab. Aga jooksu ajal olid raja ääres reklaamtüdrukud, kes soovijatele päikesekreemi lasid, ja ma siis ladusin turja letti ja sain sinna ka kaitse peale.

Distants oli seitse kilomeetrit. Ma olin arvanud, et jalutan poole ja jooksen poole. Noh... sain oma sportlikust vormist ka realistlikuma pildi. Jooksin ja jooksin, jooksin veel, väsisin ära, hakkasin kõndima, ja tüki aja pärast tuli vastu silt 1KM, mis tähendas, et seitsmendik distantsist oli läbitud. Ma ei suutnud seda uskuda! Sain aru, et suure enamuse sellest rajast ma nüüd siiski kõnnin, kui tahan selle üldse läbida. Muudkui tagant mööduti minust, nagu oleksin kiirteel. Teised ka kõndisid, aga kiiremini :D

Tee ääres oli päris palju ergutajaid, mis andis nii mõnusa energialaksu. Ergutajate peale ma siiski hakkasin taas jooksma, et vähe aja pärast jälle kõnni peale taanduda. Enne finišit ka siiski tõmbasin jõuvarud kokku. Seal olid rajaääred pealtvaatajaid täis ja tundus nooblim rada joostes lõpetada.

Tee ääres oli näiteks üks trummidega mees, juures silt "Trummisoolo punkt". Lasi endale makist muusikat ja trummeldas juurde. Ja see tegi tuju nii heaks! Teises kohas mängis väike poiss suupilli ja tuututas keegi sarvega. Nii vahva oli.

Eriti tore kogu asja juures oli ka, et sain enne ja pärast jooksu juttu ajada oma sõbra Mariaga, keda polnud vist kaks aastat päriselus näinud. Whatsappis jutustame ja klatšime kogu aeg, aga vot päriselus ei trehva.

Kui mees mind koos lastega Lauluväljaku juurest peale võttis, sain üsna pea aru, et õhtusest Muuseumiööst täna midagi minu jaoks välja ei tule. Olin mõnusalt omadega läbi. Selline imetore rammestus. Plaan oli olnud, et mees jääb linna sõbra sünnipäevale ja mina sõidan lastega koju, kuhu mees siis omakorda umbes kell 8 laekub, et mind vabaks lasta, linna muuseume uudistama. Ütlesin siis mehele, et tal veab, ta saab sünnipäeval olla, kaua tahab, ega pea üldsegi kella järgi koju laekuma. Ta muigas, tundus, et ta oli sellega juba arvestanud.

Kodus võtsin mõnusa kuuma duši, mis oli parim dušš, mille ma kunagi võtnud olin. Sain seda rahuga ja pikalt teha, kuna samal ajal mängisid lapsed aias naabrilastega - läbi aiavõrgu :D Hea ühtsusetunne ja melu meil siin suviti aedades.

Kaurile ostsime hommikul enne jooksu mänguasjapoest uue kaisukaru. Tema vana oli tal neli aastat olnud, sünnist saati, ja omadega täitsa läbi. Olin juba enne vaadanud, et täitsa tühjaks vaene loom läinud, täidet pole enam pea ollagi. Samuti on ta üle elanud kõike: pissimist, läbi higistamist, peale oksendamist... juba hügieenipõhjustel oleks vist vaja ta välja vahetada. Siis palus Kaur ise minult ühel õhtul magama minnes, et emme, osta mulle uus karu, see on juba täitsa tühi.

Eks olin ette näinud, et Iti hakkab ka endale mängulooma tahtma. Paraku on temal olemas kaks kõige paremas vormis kaisujänkut ning muidki loomakesi, mis eriti palju mänguaega ei saa. Iti leidis endale ühe pisikese pussaka sealt riiulit, surus vastu rinda ja keeldus selleta lahkumast. Mul oli inimlikult lapsest kahju, tal oligi nõme tunne, et vend sai ja tema ei saa. Kuid ma ei osta koju mitte ühtegi asja, mida ma ei arva kasutust leidvat. Ma ei osta lastele üldse kunagi mänguasju. Ma pigem peidan ja annan olemasolevaid asju aina ära, sest mina olen see, kes neid õhtuti koristab.

Kuna ma teadsin, et sellest loomakesest oleks Itil rõõmu olnud pool tundi ja siis mitte kunagi enam, siis sellega tal poest lahkuda ei õnnestunud. Kui kahju mul temast ka polnud, siis väänasime tal selle käest ära ja lahkusime poest kiirkorras, püüdes ta tähelepanu mujale viia. Ta sõrmed olid nagu kruustangid, ei tahtnud üldse lahti lasta. Õnneks sai ta sellest juba minutite jooksul üle, Kaur oli aga oma uue kuldpruuni, lehviga karukese üle õnnelik ning nimetas ta Armoks. Väga originaalne nimi. Lausa nii originaalne, et sellest saadik on Kaur seda nime seitse korda ära unustanud ning pärib mult aina: "Emme, mis ma karu nimeks paningi? Kas Sten?"

Äsja kutsus Kaur mu tagasi üles enda tuppa, hüüdes, et ta kardab. Mul on tunne, et ega ta vist karda, aga tahab niisama lisalähedust. Aga eks see on niisama hea põhjus kui kartmine, et emmet tagasi kutsuda. Ja ma alati lähen ka. Olen seal paar minutit veel kaisus ning peale seda lahkun ja ta uinub ise. 

Kauril tuli minu tuppa astudes suur unine naeratus näole. "Mäu-mäu," ütles ta Armot mulle kaissu surudes. "Karu tahab sinu kaissu. Sa meeldid karule. Tead, miks Karule meeldib sind...sina? Sest sa oled nii armas."

Niivõrd kui Kaur võib päevasel ajal käituda deemonlikult, hüüda iga väikese asja peale paha emme ja paha issi, loll emme või loll issi... sellevõrra on ta uneaja saabudes täielik mesikeel. Kaur teeb mulle pai, räägib, et ma olen hoitud ja armastatud, et ma olen musimops ja päikesepea. No ja muidugi ma lähen selle peale korra veel tagasi teda kaisutama.

Vähemalt tunneb laps end turvaliselt

Sel nädalal on mehel puhkus, arvata oli, et lapsed on mitut puhku haiged. Üldiselt on see mugav asjakorraldus neil end sel ajal tõbiseks sättida, sest muidu oleks töö juures jama. Mees küll oli pettunud, sest temal oli puhkuse ajaks koostatud terve nimekiri tegemist vajavatest töödest, mis tuli nüüd maha kriipsutada. Eks tegi koos Itiga nii hästi, kui sai. Näiteks kolmveerand terrassi on nüüd õlitatud, mina istun praegu arvutiga koha peal, mis pole täna õlitatud, ja käin tuppa ringiga, et mitte tänase osa peale astuda.

Iti tuleb nüüd igal hommikul meie voodisse nurruma ja nunnutama. Lööb aga jalaga ukse lahti ja ronib voodisse. Eile hommikul teda kaisutades tundsin, et kuidagi soojavõitu on teine.

"Iti, kuidas sa end tunned?"

"Turvaliselt," ütles Iti mu kaisust. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, see oli nii armas. Huvitav sõna, mida tal kasutada. Huvitav, kas ta teab üldse, mida see tähendab?

Ega ta eksinud ka, ju ta turvatunnet igal hommikul meie kaisust otsimas käib.

Kuid ta vist ei saa aru küsimusest kuidas sa end tunned, sest päeva lõpus vastas ta sellele: "Halvasti, mul on igav."

On mõnus reeeedeeee! Homme lähen Maijooksule - üle aastate ja aastate! Juhhuuuu. Ning äsja istutasime lastega peenrasse kolm punase õiega petuuniat. Kevad on! 

Esimese poolfinaali ootuses

On selle aasta esimene tõeliselt soe õhtupoolik. Aias võib midagi peale võtmata ringi liikuda. Istutasin just kaks taime meie lillepeenrasse: ühe potinelgi ja ühe lavendli, mille mehe sõbranna äsja läbi käies kinkis. Tahaks juba õisi ja lillerikkust näha meie peenras! Meil on sinna ikka üht-teist maha pandud ja mõned taimed elavad veel eelmisest aastast, aga tänu jahedale kevadele on ikka päris õitetu ja vaikne seal see olukord veel.

Sättisin end just terrassile koos joogiklaasi, näkside ja pleediga ning kaks minutit oli mõnus olla, enne kui vihma tibama hakkas. Ei olnud mulle seda ette nähtud. Aga vähemalt saab aed kasta! Nüüd istun toas laua taga, terrassiuksest paar meetrit, ja ootan Eurovisiooni esimese poolfinaali algust. Ma olen üks suuremaid Eurovisiooni-fänne, keda ma tean. Kunagi ei jäta seda vahele ning mulle meeldib ka lauludele ise punkte anda või neid paremusjärjestusse seada - või vähemalt ennustada, kes saavad poolfinaalidest edasi ja kes mitte. Alati on mingeid üllatajaid ka, mida keegi pole edasi ennustanud, aga mis sellest hoolimata uhkelt finaali purjetavad.

Jeerum, mis šoki ma täna hommikul sain. Nägin Eliisi (lasteaia rakendus) lehitsedes, et eile pärastlõunal olivad Iti rühma omad pidanud emadepäeva pidu. Ja mina olin selle sada protsenti ära unustanud!

Iti ei käinud eile aias, aga põhimõtteliselt oli minemas küll. Kuna tõbine Kaur oli isaga kodus, siis Iti, keda küll taheti aeda saata, kategooriliselt keeldus minemast. Ja nüüd ma mõtlen, et äkki hea, et ta eile ei käinud. Ma ei tea, kas hommikul õpetajad oleksid midagi maininud emadepäeva kohta. Siis oleksime me muidugi teada saanud ja ma oleks kohale läinud. Aga kui nad poleks maininud... siis oleks Iti olnud seal ilma emata. Ainus laps, kelle ema ei tulnud kohale, sest ta unustas peo ära. See oleks tõeliselt õudne olnud. 

Ma polnud eile isegi peale pidu lasteaeda minemas. Ma olin sel ajal üldse linnas ostlemas ja kinos... #thuglife

Meil on selgelt vaja seinakalendrit, nii et kõik kuu tegemised oleks ilusti silme ees. Praegu kasutan ma kalendermärkmikku, aga see pole kogu aeg lahti. Kui iga hommik märkmikku mitte välja võtta ja lahti lüüa, siis päeva tegemiste kohta ka info saamata jääb.

Ma lähen parem kirjutan kaks raamatuarvustust.

Imeilus esimene mai

Eile lendasid nõiad ringi, täna oli puhkamise ja päikese nautimise päev, esimene mai. Mina sain puhata kohe eriti kaua, sest natuke peale kella viit läks raksti lahti Iti uks, pänta-pänta tuli ta meie tuppa, jänku kaenlas, ja tahtis kaissu. See on tal viimase nädalaga tavaks saanud, et hommikuti laekub ta meie tuppa. Mõnikord on ta voodisse pissinud ja tuleb selle eest pakku, aga enamasti tahab lihtsalt kaissu. See on väga armas, kuigi puhkepäeval eelistaks, et Iti magaks kaua ja tuleks kaissu näiteks kell kuus. Aga Iti tahab, et puhkepäev kaua kestaks ja seda maksimaalselt nautida saaks...

Mina magan õnneks kahe tekiga, nii et ootamatule itilapsele jagub alati tekki peale anda. Iti lesis siis hommikul ning laulis endamisi: "Kõigile jagus tekki, kõigile jagus tekkiiii..." Korraga hakkas ta sahmima ja poolt minu tekki endale rabama. Selgus, et raske tekk oli tema pealt maha libisenud ja ikkagi kõigile tekki ei jaganud. Ära hõiska enne õhtut!

Kolmveerand kuus läks lahti ka Kauri uks, nüüd ei olnud enam pääsu, tuli alla kobida ja päevaga pauhti pihta hakata. Lasin täna lahkelt mehel sisse magada, homme hommikul palusin tal teene vastu teha. Sellal kui mina mannaputru tegin, kraamis Kaur laiali isa kontoritoast leitud suure lego-roboti, mis on umbes tuhat tillukest tükki, ja nõudis, et me selle roboti nüüd kohe koos kokku paneksime. Seda robotit ei saaks mina kokku ka relva ähvardusel...

Varsti läksime sõitu, käisime Keilas ja Vanamõisa laadal. Laat oli vahva, lapsed väsisid nii ära, et pärast kodus lausa magama ei jäänud üleväsimusest. Ma olin pahane, sest mina küll tahtsin all uinakut teha. Ütlesin Kaurile, et kui nad lõunauinakut ei maga, siis mina õhtul neid sõbra sünnipäevapeole EI vii. Ja ma tõesti oleksin seda ähvardust pidanud, sest nad oleksid omadega nii soodad olnud, et kell kuus õhtul algavat pidu nad küll terve mõistuse ja normaalse käitumisega üle poleks elanud. Õnneks tuli samamoodi pahane mees mõttele nad korra uuesti autoga sõitma viia, mispeale mõlemad lapsed kahe minutiga tagaistmel uinusid. Mulle laekusid nad rõõmsate ja puhanutena ja mul ka oli tuju jälle hea. 

Ilm oli imeliselt soe ja päikeseline, nii et mul tuli suur aiatööde tuhin peale. Kaevasin meie lillepeenra ääre kõik rohujuurtest puhtaks, mis võttis mul tubli kaks tundi aega. Mees istutas vaarikaid ja liiliaid, Kaur kastis voolikuga aeda ning Iti andis ka oma osa, lõigates kääridega muru ning kühveldades mulda ühe aiatöökinda sisse. Igaühel oma töö. Kõige raskem osa aiatööde juures oligi laste ohjes hoidmine, sest nad teevad pahandust paremal ja vasakul, samal ajal üritavad sul kõblast käest kiskuda, et ise kaevata. Kui nad kõblast ei saanud, lõikasid nad ribadeks issi murule toodud uue mulla koti, hakkasid mulda laiali kandma. Vahepeal suhtlesid mõlemal pool aeda naabrite üheaastaste lastega. Eriti Iti oli mõlemast lapsest huvitatud ja mängis nendega läbi võrkaia. Mõnus sumin oli, enamus naabreid ka oma aedades ja toimetas. Mul oli jube hea meel selle peenra üle. Homme jätkan, aga juba praegu on ta nii palju ilusam kui eile! Saan alati aias toimetades kinnitust, kui palju see rahustab ja meelt toidab. Mullastes näppudes peitub õnn!

Peo alguseni oli jäänud ainult kakskümmend minutit, kui mina lõpuks ämbri nurka viskasin ja duši alla läksin. Viisin oma pujäänid prallele, samas kui mees sai minna linna vanemale pojale järele ja koos reedeõhtut veetma. Pidu oli jumala tore! Seal oli pool Kauri lasteaiarühma, toimus ta siinsamas Kiili mängutoas, kuhu oli väga mugav minna, ja jutustasin enamuse ajast teiste emadega nurgas suure laua taga, vuristades endale ühe latte-kohvi teise järel. Ma olen seda meelt, et lapsed mängigu peo ajal ise ja vanemate asi on toitu krõbistada ning jutustada. Iti ja Kaur sulandusid kohe teiste hulka. Iti tundis end vanemate laste hulgas täitsa mugavalt: jooksis, möllas, suhtles ja sõi kahe lapse eest :D Seepärast ma küsisin sünnipäevalapse emalt üle, kas võin Kauri õe ka kaasa tuua - kuna meie Itit te juba tunnetate. Kui see laps lauast üle käib, on toitu poole vähem alles :D

Nüüd on see erakordselt pikk päev lõpule jõudmas. Tuba on puhtaks kraamitud, töökindad pestud, terrassiuks on lahti ja värske õhk voogab sisse, mina peaks pessu minema. Või ehk äkki kirjutada kiire raamatuarvustus päeval lõpetatud romaanile?

Toonekurg, rebane ja Iti

Panin Itit magama. See tähendas, et mina lesisin Iti padjal ja Iti sehkendas voodis ringi ning küsis kõik maailma küsimused.

"Emme, kas sääsked söövad inimeste verdi?" küsis ta. Säärased valed käänamised-pööramised on megaarmsad ja ma mitte kunagi ei paranda last sellisel juhul. Ta õpib kõik ajaga ise selgeks ning praegu on need sõnad lihtsalt vahvad kuulata.

"Oota, ma teen sulle korraks pai," ütles Iti, tegi mulle pai ja musi ning lisas: "Armastus." Siis pani ta oma põse minu oma vastu ja sosistas: "Aitäh, et sa oled...nii."

Ta tahtis oma sõnades väljendada seda, mida mina talle igal õhtul räägin: et ta on armastatud ja et tema emme on tore olla ning ma olen tänulik, et ta on minu tütreke.

Väljas aia taga põllul vaatasid äsja omavahel tõtt kaks toonekurge ja ilus rebane. Toonekured asjatasid põllul juba tund aega, aga nüüd korraga hakkasid hirmsasti kluuksuma. Neil on väga vali hääl! Läksin terrassile vaatama, mis nad seal õige teevad, ja nägin lopsaka sabaga rebast neid seiramas. Rebane mõtles natuke ja hakkas siis metsa poole tagasi sammuma, õige aeglase sammuga. Siis läksid toonekurgede hüüatused veel eriti valjuks. Nad oleks nagu järele hõiganud, et lase jah jalga, argpüks!

Papagoiga võidu kriiskamas

Praegune nädalavahetus on tavapärasest rahulikum. Mul on endal rahulikum meelelaad praegu käsil, ju on enda tass hetkel täis. Käisime eile perega loomaaias. Jumala tore oli! Ilm oli külm, nii et püüdsime igal võimalikul hetkel hoiduda siseruumidesse, aga natuke ikka liiklesime õuealal ka. Kaurile meeldisid eriti jääkaru ja ahvibeebid, Iti kartis suuri papagoisid, kes meile hoiatuseks väga valjult kriiskasid. Huvitav, et Itit see vali heli üldse häirida sai, ta peaks kodus täpselt sama helivolüümi ja sagedusega harjunud olema. Tõepoolest, kui papagoi esimest korda karjatas, tahtsin ma Kauri keelata, et tasem palun. See kõlas lihtsalt sada protsenti samamoodi kui boyo tavalised kriisked kodus!

Eelmisel nädalavahetusel käisime mehega kahekesi Lätis, Jurmalas, sellal kui lapsukesed veetsid aega minu ema ja õega. See oli täpselt sedasorti laisk nädalavahetus, nagu ma tükk aega soovinud olin. Me peatusime üpris luksuslikus butiikhotellis koos vanni ja terrassiga. Laupäevahommikul läksime kohe esimese asjana linna peale jalutama, isegi enne hommikusööki veel. Imetlesime Jurmala mitmekülgset arhitektuuri, kus pisikest mõõtu lossid on kõrvuti tondilossidega. Oli hästi palju hiiglaslikke maju, mis tornikestega ehitud, ja otse sellise kõrval võis leida mahajäetud hoone koos hooletussejäetud aiaga. Kes tahaks Jurmalasse kolida, siis hea asukohaga mereäärseid krunte on saada küll ja veel!

Hommikusöök oli maitsev. Lobisesime valjult üle saalikese, kuni sain aru, et ainus teine perekond sel hetkel söögisaalis olid ka eestlased. Naeratasime ja ütlesime tere. Eesti peresid nägime samas hotellis veel mitu.

Peale hommikusööki läksin mina tagasi tuppa, võtsin riided naksti seljast ära ja läksin oma uhiuue raamatu, Matthew Perry elulooga vanni. Mees läks Riiat uudistama ja ringi sõitma, aga mina ei soovinud midagi muud kui lihtsalt laiselda. Lihtsalt mitte midagi teha. Olin vannis tundi kaks, siis sättisin end ja läksime uuesti linna peale jalutama. Jurmala on väga sümpaatne. Ma sain suure tervisliku falafelitaldriku näiteks kuus viiekümne eest, mis on küll muljetavaldav hind.

Oi kui head on sellised nädalavahetused, kus saab lihtsalt olla. Lihtsalt puhata ilma mingi surveta ringi seigelda ja kõik ära näha. Mina tundsin, kui väga terve mu keha seda nautis. See andis mulle ka jõudu, mida kohe koju jõudes tarvis läks, sest Iti oli nohusse jäänud. Leidsin, et mõistlik on lapsed esmaspäeval minuga koju jätta, ja läksin kohe pühapäeval poole päeva pealt tööle, et järgmine päev ette ära teha. Siinkohal tänusõnad minu mõistvale ülemusele, kes nagunii oli pidanud taluma seda, et ma reedel mitu tundi varem töölt lahkusin (et me saaks Läti poole startida). Esmaspäeval sain teada, et meie kolmas töökaaslane oli ka haigestunud ja vaene ülemus üpris stressis. Nii et teisipäevast läksin ma kohe tööle tagasi. Mehel oli ka selline nädal, et ei tea, kuhu joosta või mis enne ära teha, lihtsalt nii palju oli tegemist. Iti käis paar päeva nohuga aias, siis läks see täitsa ise üle ega pöördunudki seekord köhaks. Jess! Võib-olla esmaspäevane puhkepäev aitas kaasa.

Paar nädalat tagasi käisin kinos vaatamas imelist filmi "Hamnet", mis räägib William Shakespeare'i poja surmast ning sellest, kuidas ta tema järgi oma "Hamleti" kirjutas. See film oli imehea ja niiii kurb, ma nutsin pool filmi. Saalis ikka siin ja seal nuusati. Ma tundsin, kuidas laste sündimiste stseenid filmis äratasid minus jälle need tugevad tunded, kuidas ma tahaksin ühte last veel. kaur (Hihi, selle viimase tuli ja tippis siia Kaur, kes tahtis "oma tähti kirjutada siia arvutisse". Ta nimelt lõunaunne ei jäänud ja tuli mulle kõrvale kiibitsema, kui ma siin blogi kirjutan. Saatsin ta nüüd edasi mängima ja ütlesin, et mina puhkan ega suhtle praegu.)

See on hämmastav, aga ma tundsin filmis lastekasvatamise ja sündimise ja kaotamise kohti vaadates peaaegu leina. Minus on nii sügavalt sees see tunne, et ma tahaksin kolme last. Ma kahetsen seda, et me mehel vasektoomia lasime teha. Selle igatsuse kasuks ei räägi objektiivselt mitte ükski faktor. Meil on kahe lapsega nii palju kergem. See on hallatavam, majanduslikult, füüsiliselt, emotsionaalselt kergem. Ma olen juba praegu tihti piiri peal ja nii kohutavalt raske on. Aga samas on ka nii palju õnne. Ma armastan oma elu kogu selle hiilguses. Ma tean, et ma olen hea lapsevanem. Ma olen hommikuti ärgates ja õhtuti magama minnes õnnelik, sest mu elu on armastust täis.

Ja just armastus on see, mille pärast ma iga kell valiksin saada ühe lapse veel, kui mulle vaid praegu antaks valida. 

Puhkusetoimetused

Puhkus kulgeb kindlalt kodusolemise tähe all. Kaur köhib ja Iti ka natuke ning mõlemad on eelmise nädala reedest alates koos minuga kodus olnud. Eks ma sellega juba arvestasin ja osalt saigi see puhkus välja võetud arvestusega, et no nagunii on selleks ajaks lapsed jälle tõbised ja siis saab keegi nendega muretult kodus olla. Lapsevanema elu on veits antiklimaatiline :D Oled tänulik juba selle eest, kui saad oma puhkuse tõbiste lastega ja ise tõbisena kodus külitada. SEST pole emotsionaalset pinget, mis kaasneks töövahetuste ümbertõstmisega ja õhtuti tööl käimisega.

Eks ma oleks nad enamuseks puhkusest nagunii endaga koju jätnud, sest lapsed tahavad ka puhata... aga ehk kolmapäeval ja neljapäeval oleksin kaheks päevaks aeda saatnud, et Kaur saaks ujumas käia ja Iti laulutundides lustida. Köhaga muidugi ei saada.

Enamik ajast saavad lapsed vanakooli moodi pead puhata ehk majas valitseb vaikus ja nemad otsivad endale ise tegevust. Mina sätin end igal võimalikul juhul diivanile raamatut lugema - ma olen viimasel ajal meeletu lugemusega olnud - ja nemad toimetavad mööda tube, terrassil või vannitoas. Mõlemal on tavaliselt mängu ajal laul suus, mõnikord olemasolev laul ja mõnikord mõtlevad jooksu pealt välja. Eile näiteks toimetasid nad talveaias ja mängisid heinaga ehk muruga, mida ma olin jõudnud paari ruutmeetri suuruselt alalt õuest kokku riisuda, enne kui alla andsin. Nüüd on see heinasaad neil lemmikmänguasi ja kogu talveaed ning terrass on seda kuivanud kulu täis. Nad ehitasid sellest vana pesukorvi kaane peale sünnipäevatorti, kusjuures Iti laulis: "On jõuluaeg, on jõuluaeg..." ja Kaur laulis: "On jõulumehel sünnipäev." Edasi kulges mäng nii, et Iti oli jõulumees ja Kaur laulis talle sünnipäevalaulu.

Olen oma puhkuse ajal toetanud tugevasti ka Kiili kohalikku ettevõtlust. Peaaegu iga hommik oleme käinud siinses uues mängutoas mängimas. Täna oli meil plaaniline elektrikatkestus kodus, nii et peale mängutuba me ei tulnudki koju, kuna süüa poleks saanud soojaks lasta. Läksime hoopis Ikeasse lõunat sööma. Maru tore oli lapsukestega seal istuda, juttu ajada ja aknast inimesi vaadata.

Muidu ma isiklikult olen juba mitu õhtut käinud uues kohalikus pubis õhtust söömas ja raamatut lugemas. Seda kahel põhjusel: et toetada kohalikku äri, ning et kodunt välja saada. Ei saa salata, et umbes kella kolmeks päeval viskab närvi mustaks küll ja ma tunnetan, et nüüd pean ma pausi saama. Nii kui mees koju laekub, olen ma alati kahe minutiga kadunud. Lähen alevisse ilusti jala, et saaksin end liigutada.

Hetkel istun ma üleval korrusel, sest all on seesugune luksus käimas, et meil on lausa koristajad toimetamas. Terve pere tuleb paari päeva pärast külla sünnipäevi ja kevadpühasid tähistama ning mees tahtis kõik korralikult puhtaks saada. Ise me lihtsalt ei jõua sellega tegeleda. Ma võin päev otsa koristada, selleks et lihtsalt omadega nulli jõuda. Nii palju, kui need kaks tegelinskit ees lagastada jõuavad, ei jaksa ükski inimene samas tempos korda teha.

Kaurikene nüüd hiilis oma toast välja ja teatas, et tahab minuga aega viita, nii et siin see lugulaul lõppeb.

Rahaboss puhkusel

Mul on puhkus! Kui imeline küll võib elu olla. Puhkus juhtus täitsa ootamatult. Tahtsin võtta välja neli puhkusepäeva järgmisel nädalal, otse enne Suurt Reedet. Töökoha raamatupidaja aga märkis, et võiks pikem puhkus olla. Selgus, et mul on eelmisest aastastki veel puhkusejääki, ja teate, mina pole puhkusejäägi usku. Ma olen puhkuse ärakasutamise usku. Mulle nii meeldib minna igal hommikul tööle, panna põlema tuled meie avara töökoja kõrgetes lagedes, printida välja värsked tellimused ja vuristada endale päeva esimene latte-kohv. Aga samal ajal ma tundsin, et mul oleks täiega vaja puhkust. Pikk talv on üle elatud ning keha tahab natuke puhata ja mängida. Küsisin ülemuselt. et aga ma võtaks siis kohe kaheksa päeva välja ja kohe sellest neljapäevast, kui sobib - ja sobis!

Neljapäev ehk täna on eriti hea puhkuse esimeseks päevaks, sest esiteks on täna Iti sünnipäev ja teiseks oli mul täna poole päeva peale pikk kahetunnine massaažiaeg pandud. Niimoodi ei pea ma töötunde ringi mängima ja saan muretult massaaži mindud. Heh, olen ma ka suller: alailma on mul tööajale sätitud kas juuksur, maniküür, hambaarst või massaaž. Mis teha, kui kõik teenusepakkujad tahavad oma teenust osutada justnimelt tavatööajal, mitte õhtutunnil.

Itikene ärkas täna hommikul napilt peale viit. All ootasid teda minu maalitud suur plakat "ITI 3", issi hangitud heeliumõhupall ning kingitused. Kingitused olid Iti meelest okeid, aga kõige suurem staar oli mõlema lapse jaoks heeliumõhupall. Issi oli valinud hiigelsuure ükssarvikukujulise palli, mis on reaalselt sama suur kui Iti. Ma näen ette, et sellega lõbutsevad lapsed veel päevi, kui mitte nädalaid.

Kaur sättis Iti koogile ise küünlad ning aitas hoolitsevalt lahti teha kingitused. Ma olin Itile pikalt planeerinud osta nukku. Praegu on meil ainult paar kaltsukast ostetud beebinukku ja ma mõtlesin, et Iti kui sündinud hilpharakas naudiks väga sellist tüdruknukku, millel saaks riideid vahetada ja soenguid teha. Mõtlesin, et riideid võiks me nukule koos õmmelda, issi vanadest särkidest. Oleks täiega lahe koostegevus ja no Iti tõesti jumaldab riideid ja riiete vahetamist.

Nukku valisin hoolega. Teadsin, millist suurust ma tahan, ja kvaliteet pidi hea olema. Nukul on armsad prillid ka ninal. 
Esialgu vähemalt tundus Itil nukust pigem ükskõik olevat. Ta tegeles terve hommiku peamiselt oma õhupalliga, silitas seda ja rääkis, kui armas see on. Kaur aga pani nukule nimeks Alicia ja hakkas talle tema esimest sonksi tegema.

Mul on südames suur õnn. Ma tunnen sügavat rahulolu terve oma eluga. Mul on armastav kaaslane, kelle kaissu saan hommikuti esimese asjana end kerida. Mul on kaks rõõmsat ja tervet lapsukest. Ma elan ilusas majas ja lähen hommikuti suure heameelega tööle. Ma loen palju ja käin kinos ja ärkan hommikuti tänutundega. Õhtuti on mul tavaline lause: "Oh kui hea, et saab magama minna!"

Milline imeline maailm.

Nüüd panen siin kohvikus oma läpaka ära ja kavatsen jutti läbi lugeda terve värske Ekspressi.