Ma olen nii rahul selle planeediga, kus peal ma tiirlen, ja selle eluga, mida ma siin elan. Küll on kaunis aeg varasuvi. Ma korjan aina ja aina sireleid. Mõnel aastal läheb see sirelite aeg mööda plaksti, aga sel aastal on aina kestnud ja kestnud ning mina muudkui korjan endale vaasi oksi ja käin nuusutamas. Töö juurde olen neid viinud juba korda kolm, kodus on praegu kaks sirelivaasi. Mul on see teema, et mina ei saa sireleid korjata, kui keegi vaatab. Mul on alati tunne, et ega neid tegelikult äkki korjama ei peakski, eriti mitte eramaja heki küljest. Aga nad on nii kaunid! Niimoodi siis ma alati üritan sättida enda korje ajale, kui keegi mind ei näe. Sõidan autoga tööle, vaatan, et tänav vaikne, pargin auto tee äärde ja lähen jahile. Koplis on sirelipõõsaid hästi palju. Paar korda olen võtnud ka siitsamast Kiilist, aga Kiilis on ausalt öeldes tihedam liiklus kui Koplis ongi. Me oleme nagu juba väike linn siin oma tihedalt voorivate autodega.
Olen praegu puhkusel. Puhkus pidi olema selle nädala lõpus kaks päeva, aga Kaur jäi eelmisel reedel tuulerõugetesse. Nii et palusin oma puhkuse veidi ettepoole tõsta. Katsin nädalavahetusel ära reedel pooleli jäänud tööpäeva ja esmaspäevase päeva ette, ning ülejäänud neli päeva läksid puhkuse alla. Tegelikult päris hästi sätitud haiguse aeg: reede ennelõuna. Seal juba andis midagi korraldada.
Itikene on ka muidugi meiega kodus, sest ma ei saada kunagi teist last aeda, kui üks haigusega kodus. Iti pole rõugeid veel endale saanud, kuigi ma igapidi julgustan, et saa-saa, ja küsin, kus sinu punnid on. Iti palus öelda, et ta saab küll, aga järgmisel nädalal :D
Kauril on päevad hästi rõõmsad, ei kurda midagi, igapidi terve laps. Ainult kuskil käia me ei saa nende hästi nähtavate rõugepunnide tõttu. Nii et püüame jalgrattasõitudega hakkama saada, ja aias ka toimetame palju. Öösiti paar esimest õhtut-ööd Kaur küll kurtis hirmsasti, aga need ajad võttis õnneks mees enda kanda. Nüüd ülejäänud päevad on tuulerõuged tõesti väga leebe haigusena tundunud.
Lapsed toimetavad omakeskis hästi kenasti. Küll neil jagub mänge ja mõtteid, mida ellu viia. Ma ei suuda ära rõõmustada, kui hea on, et neid kaks on ja et nad nii sarnases vanuses on. Mõlema puhul on lasteaiast ka sama tagasiside tulnud: et oskavad hästi mängida. Igast olukorrast leiutavad mängu, seltsivad pea kõikide lastega ning tõmbavad teisi ka oma mängu kaasa, n-ö õpetavad teisi mängima. Selle peale on nad mihklid jaa, sest mis neil muud üle jääks? Kui nad ise ei mängiks, siis poleks neil mitte midagi teha. Ekraane nende elus ei eksisteeri, mina neile tegevusi välja ei mõtle ega ette sea, ise peavad sättima. Just nii, nagu see olema peakski. Neil on see ülim luksus: päris lapsepõlv. Ma olen selle üle väga uhke.
Muidugi tähendab see kõik ka, et ma olen õhtuks parasjagu kapsas. Nad on palju ladusama käitumisega kui varasematel aegadel, juba lapivad vahel ise oma konflikte jne, kuid siiski sõnakuulamisega on probleeme. See enese kordamine on vaimselt jube väsitav. Õnneks igal õhtul on mees mul lasknud minna kohe kodunt välja, kui ta töölt saabub. Esmaspäeval läksin linna, kohvikusse oma lemmikautori uut raamatut lugema ja veiniklaasi nautima. Edasi suundusin kinno õudukale "Backrooms". Ma olen õudukate vaatamise uuesti üles korjanud, asi, mida ma vahepeal aastaid ei teinud. See oli tõesti päris hea ja õnnestunud film, ning veelgi toredamaks tegi elamuse asjaolu, kui palju publikut saalis oli. See film on hästi popp, sest põhineb aastaid tuntud olnud internetifenomenil.
Ja eile ma sõitsin rattaga kohalikku pubisse, terrassile lugema. Ning täna - täna on mul plaanis üks hoopis huvitavam üritus. Ekspress korraldab Fotografiskas mingi vestlusõhtu ja tellijad said sinna end tasuta registreerida. See on minu jaoks kahtlemata eriti põnev, sest ma olen üks suurimaid Ekspressi fänne vabariigis.
Ja teate, aiatööd on üks parimaid, kasulikumaid asju maailmas. Ilmad on väga sulnid olnud ning igal hommikupoolikul peale rattasõitu lastega me toimetame aias. Ma rohisin terve aia ära, me kastame ja väetame ning istutame lillepeenrasse aina uusi taimi juurde. See tekitab täielikku vaimset ja füüsilist rahulolu. Kui näed, et lilleke, mis mitu nädalat vindus, on eile lõpuks õied välja ajanud. Äkki on see tänu minu väetamisele? Ja lillekasti lilled vahetasin välja. Need potinelgid välisukse ees ei saanud ega saanud hoogu sisse. Küll ma kastsin ja väetasin neid, käisin mulda kobestamas, surnud õisi ära võtmas ja muidu pai tegemas, aga nad muudkui kidusid. Ei saanud me sealt õitemerd väljujaid ja sisenejaid rõõmustama. Ma ei viitsinud kauem kannatada: mis ei tööta, see ei tööta. Nelgid leidsid endale uue kodu aias lillepeenras, kus nad võivad teha, mis iganes tahavad, või ka täitsa ära surra. Ukse ette lillekasti istutasin hoopis imekaunid pelargoonid - kaks punast ühte kasti ja kaks tumeroosat teise. Ja iga kord uksest mööda minnes on mul nüüd rõõmu sellest värvideküllusest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar