Täna on lihtsalt imeline päev olnud. Hommikul juba enne kuut laekus Kaurikene mulle voodisse kaissu, heitis pikali ja ütles naeratades: "Täna läheme vanaema juurde!"
Siis tippis meie juurde ka itilaps, ja voodis läks kõditamiseks ja müramiseks, kuni ma paratamatult Kaurilt KOLM korda vastu silma paraja tou sain. Siis ma pahandasin päris kõvasti, mispeale suundusime alla hommikust sööma.
Juba kell kaheksa pakkisin lapsed autosse ning sõitsime Keilasse. Üheksaks olin tagasi ja täiesti vaba! Sest mees on nädalavahetust veetmas sõpradega Lätis. Tema mulle empsi lapsi hoidma organiseeriski. Ja ausalt, mulle kulus see päev nii ära nagu rusikas silmaauku (või Kauri kõva peakolu silmaauku).
Kaur küsis, kas ma plaanin koristada.
"Tead, täna ma ei kavatse üldse koristada. Täna ma puhkan ja lõbutsen," ütlesin rahulolevalt. Ja seda ma olen teinud ka. Eelmine reede, kui ma ka üksinda kodus olin, sest mul oli lausa haiguspäev! - siis ma tegelikult terve päeva koristasin. Vaim puhkas ikka ja tervenesin tavalisest palju kiiremini. Aga ma ei saanud, no oli vaja koristada. Ma ei saa lõõgastuda, kui maja on must. See reaalselt rahustab mind ja viib mu stressitaseme alla, kui mu ümber on kõik puhas ja korras.
Ja kui veel tookord aknad ka pestud said, no siis oli kodul tõeliselt puhas ilme ja mina rahul.
Aga täna ma tõesõna ei ole üldse kraaminud. Sest puhkus on ka tähtis asi ja seda ei tohi pikalt edasi lükata. Panin suure hunniku pesu terrassile, siis läksin talveaeda ellipsile trenni tegema. Siis veetsin kaks tundi vannis raamatut lugedes ja näksides. Siis lõin end lille ning sõitsin Mustamäele. Ostlesin lastele uusi riideid (Kauril läheb riideid megalt, eriti pükse kulutab ta läbi suurema kiirusega, kui ma osta jõuan. Tavaliselt on mu moto hankida nii endale kui lastele riideid ainult taaskasutusest, aga käesoleval juhul pöördusin lausa tavapoe poole, sest no pükse on vaja ning head kaltsukat polnud silmapiiril). Mustamäe keskusega lõin kolm kärbest ühe hoobiga, sest ühtlasi käisin ka kinos ja kulme värvimas. Kinos vaatasin Ridley Scotti uut filmi "The Dog Stars", mis mulle nii väga meeldis! Täiesti mega-filmielamus, millesarnast pole mul tükk aega olnud. Ridley Scott on tuntud filmitegija ning sellest filmist tõesti oli tema kvaliteedimärki näha. Vot nii tuleb lugu jutustada!
Film räägib pandeemiajärgsest maailmast, milles enamik inimesi on ära surnud, loodus linnad üle võtnud, autod roostetanud ja tehnika enam ei tööta. Järel on mõned inimesed, kes kaitsevad oma territooriumi, varusid ja elusid teiste eest kiivalt. Kogu see teema on väga põnev, filmi vaadates tekkis mul pidevalt kujutluspilte, kuidas mina sellises metsikus maailmas hakkama saaksin. Noh...mitte hästi, ma oleksin insta surnud :D Aga kui oluline on ikka osata pärisoskusi nagu tuletegemine, toidukasvatamine, asjade parandamine, ja jah, ka niisama väga heas füüsilises vormis olemine. Tolles maailmas sõltub sellest elu ja surm.
Napilt minuteid enne, kui mul Mustamäe keskuse parklas tasuta parkimine oleks otsa saanud, tegin sealt sääred ja sõitsin Järve keskusesse, kus olen sellest ajast saadik laagri üles löönud, söönud ja joonud, raamatut lugenud, sõpradega whatsappis jutustanud ning läpakas klõbistanud.
Täitsa täiuslik laupäev on olnud. Selline päevakava taastab mind ja laeb mu patareisid.
