Peast sooda

Hakkasin õhtul vannituba küürima. Mäletan seda ka eelmisest elukohast, et suveõhtuti mõnikord tekkis tahtmine küürida vannituba ja kööki. Nagu tund aega järjest.

Kuigi see püsib niigi puhas, nüüd kus ma üksi olen.

Ma kasutan soodat. Peapesus väike näpuotsatäis šampoonile lisaks, ja erinevate pindade küürimiseks. Läheb kauem aega ja nii puhtaks ei saa kui "päris" pesuvahenditega nagu Cif või Ajax, aga mis tähtsust sel on? Ma ei taha põhjavett ja ennast mürgitada. Torusid puhastasin varem spetsiaalse torupuhastusvahendiga, mis oli ikka päris vastutustundetu, aga nüüd püüan sooda ja äädikaga hakkama saada. Söögisooda on multifunktsionaalne. Võimalik, et ka multikultuurne.

Sobrasime Liisuga raamatupoes. Võtsin kätte Ella Ilbaku eluloo. Ella Ilbak on nähtavasti mingi tantsija olnud - tagakaanel ütleb, et Eesti esimene elukutseline tantsijanna. Mina olin ainult nime varem kuulnud. Liis ütles, et osta ära, hind on üks euro. See võttis kulmu kergitama. Nii odav? See ei peaks isegi trükkimise kulusid ära katma. Ju oli lattu seisma jäänud, aga kahju ikkagi... Raamat oli esimest korda ilmunud juba viiekümne kolmandal aastal, ja nüüd, kahe tuhande kaheteistkümnendal, peab ta kuskil ühe euro eest odavmüügis konutama. Natuke kurb. Sellepärast pidin ma ta ära võtma ja praegu loen. Huvitav on.

Ta elas terve sajandi. 1895-1997. Kõik need maailmasõjad ja puha, mis sinna vahele jäi. Kõik need muutused. See pidi metsik olema. Üheksakümne seitsmendal aastal oli juba olemas internet ja puha.

Kui ma kuukese raamatupoes töötasin, juhtusin müüma ühele naisele Michael Jacksoni biograafia, mille hind kliendikaardi soodustusega koos oli kurioossed seitsekümmend senti. Ta võttis oma raamatu, vangutas pead ja märkis, et Mihkel keeraks end küll selle peale hauas ringi.

Oli soe ja päikeseline päev. Lühikeste pükste päev. Kui ma Liisuga hüvasti olin jätnud ja Lõunaka ekspressi peale valmistusin ronima, hüüdis sealtsamast alla hüpanud Maarja mu nime ja tahtis teada, ega ma bussi peale lähe. Ma läksin siiski, ja kaks lauset saime rääkida, enne kui bussijuht uksed  meie vahel sulges ja ma minema veeresin. Kui traagiline.

Kui ma turul ringi uitasin, hüüdis üks müüja poolpahaselt: "Viimased maasikad! (Ei tea, kas ta mõtles suve või selle päeva viimaseid) Huvitav, kas ma pean ise need ära sööma?"

Sedasama küsis ta minu taga kõndinud inimeselt. Ma ei tea, mõtlesin ma õlgu kehitades, miks sa meilt küsid? Kuna ma maasikaid ikkagi tahtsin, aga selline aktiivne müük ehmatas mu põhjamaist natuuri, läksin avaturule ja ostsin sealt. Jumal küll, kui magusad. Mida edasi juuli on läinud, seda magusamad nad on. Nagu mesi.

Need LHV kutid ajavad mind juba närvi. Noh, on alati ajanud, aga tavaliselt on olnud vähem kokkupuuteid kui praegu. Kui rohkem inimesi neist mööda jalutaks ja nii võimatult kenad ei oleks, lõpeks selline müük peagi ära. Praegu see õitseb ja nad varitsevad kaubanduskeskuses, kus ma praegu töötan. Umbes kaks korda päevas mind ikka peatatakse. Niigi on kiire, et oma üürikeselt pausilt tagasi jõuda, ja siis veel need ahvid tee peal. Eriti vahva, kui seistakse otse eskalaatori ees, ega lasta mööda, nii et laskud nagu surmalõksu. Pluss nad võiksid oma maja töötajate näod enam-vähem meelde jätta ja neid siis mitte tüütada. Tõsiselt ahistav. 

Tere peale vastan alati: "Tere jah," ja jalutan edasi, "Üks hetk palun" peale: "Mul ei ole ühtegi hetke," ja jalutan ka edasi, ja alati nad karjuvad midagi järele, nagu "Väga kahju," või midagi muud, nagu nad ei saaks inimest lihtsalt rahule jätta. 

Eriti närvi ajab just see eskalaatorite juures passimine. Kobi, kurat, sealt minema, see on lihtsalt nõme.

Ahvid.

Peab magama minema, unine... Põhjuse-tagajärje seos. Klassika.