Miljoni euro vaade

Ma ei lugenud kuupäevi valesti ega midagi - eile õhtul tuli välja, soe vesi ongi nädal aega kadunud. Nagu ma alati arvanud olen, ongi pesemine nõrkadele. Jätsin eile pea südamerahuga pesemata, täna on natuke mitte-hea, aga igatahes kuluks mulle ära neid harvemini pesema hakata. Iga kolme päeva tagant praeguse kahe asemel. Täna peab igatahes vett soendama või jälle hambad risti suruma ja külma pähe valama. Ma olen peast nii soe, et see kuluks vist ära...

Sain endale kaltsukast uusi (kellele vana, kellele uus?) riideid: kampsuni, teksad, kingad ja ühe kaks numbrit suurema pluusi, mille ma võtsin, et saaks vööga kinni tõmmata. See on juba päris palju komplimente teeninud, mis on kena, sest mulle meeldib ka. Nii kui uued teksad kappi panin, viskasin mõlemad vanad rahuldusega minema. Mulle meeldib asju ära visata.

Kingad hõõrusid jalad esimesel päeval rõõmsalt katki, mis mind hämmastab. Mul ei ole elus ühtegi paari kingi olnud, mis esimese korraga ei hõõruks. See on vist lihtsalt füüsika. (Kuigi Liis väidab, tal ei hõõru kingad kunagi. Aga kõik meist ei ole nõiad!) Hämmastab mind see, et ma oma vaseliinitrikki ei kasutanud ja eelnevalt jalgu igalt poolt, kus võiks hõõruma hakata, vaseliiniga kokku ei tõmmanud. See trikk toimib imehästi, ainult et ma alati unustan.

Nii et Tallinnasse panin ikkagi ainult plätud jalga ja võpatasin juba sellest, kui need korraks katkiste villide vastu puutusid. Milline raiskamine on siiski madalad kingad, kui on suvi ja päike ja kõrged täistallaga rihmikud täiesti olemas... Täna panin jalga ja hoopis teine tunne on. Ma tunnen ennast nagu naine. Kingad on päris kõrged ja natuke naljakad ja neid peab pahkluude ümber nööridega siduma, aga ma arvan, et parem natuke naljakas, kui lihtsalt igav... Igav on igav.

Jah.

Käisime Tallinnas sugulaste juures väikesel soolaleivapeol. Oli väga sooljas. Ei, lahe oli, ja ilus. Ilm oli üle mitme päeva või nädala imekena, istusime terrassil ja jõime valget veini ja päike paistis. Õhtul mängisime lauamänge, millisel puhul ma olen imetore kaaslane, sest teen oma alatisi korduvaid nalju, karjun üle laua ja segan vastasmängijaid, praalin, kui ma võidan, ja kui parajasti ei võida (vähetõenäoline), mõnitan neid, kes minust halvemas seisus. Autos, kui ma parajasti kümnendat korda sama nalja tegin, peatusin ja mõtlesin. "Kas teil on minust mõnikord kõrini?" küsisin emalt.

"Jah," vastas ta.

"Kas sa tahaksid mulle mõnikord kõrvakiilu anda?" küsisin ma.

"Jah," vastas ta uuesti.

Rohkem ma ei küsinud. Igaks juhuks.

Teisel päeval läksime Teletorni. See on nüüd restaureeritud ja megailus. Tornitippu pääsemiseks pidime tund aega elavas järjekorras ootama, aga sellest polnud midagi, sest me vahetasime üksteist välja ja käisime vahepeal jalutamas ja jäätist söömas. Nad olid järjekordadele mõeldes seintele iga paari meetri järele installeerinud puuteekraanid (väga digitaaalne), millel ma sain ootamise ajal koos teiste lastega puslet kokku panna või Teletorni asukohta määrata või Eesti taasisesesvumise kronoloogiat kokku panna. Valesti mõistagi.

Aga see vaaaaade, kui me lõpuks tornitippu pääsesime... Metsik! Tallinn on ikka megailus ja nii roheline! Ma ütlesin Liisule, et tahan järgmises elus lind olla, et seda kõike kogu aeg ülevalt näha.

"Aga siis mingi suurem lind," arvas Liis, "selline, kes kaua elab. Kotkas."
"Muidugi mingi lahe lind. Mitte mõttetu nagu vares... või varblane. See sakiks küll."

Kui ma vares olen, siis ma vihastan ikka väga.

Üleval olid ka igasugused puuteekraanid, mis ennast liigutasid nagu atraktsioonid mingist ulmefilmist, ja kus sai igasugust lahedat träni lugeda või jälle midagi kokku panna. Valesti mõistagi.

See vaade seal on tõesti miljoni dollari oma. Või isegi euro... kui on ilus ilm.