Veidrad päevad on seljataga. Mitte heas mõttes veidrad. Käitusin jälle lollisti ja mõtlematult ja tegin teistele haiget. Aga ma ei saanud midagi teha. See oli parim käitumine, milleks ma sel hetkel võimeline olin. Ühel hetkel sai lihtsalt kõike liiga palju. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel nutmisega on, aga kui mina peale hakkan, siis ma ei saa pidama. Ma ei saa. Pidama.
Neljapäeva hommikul ärkasin täiesti paistes silmadega ning pahupidi olemisega, nii et viimane asi, mida ma teha tahtsin, oli tööle minna. Aga pidin minema, nagu kõik täiskasvanud. Tööl ei ole sellist asja nagu poppitegemine, haiget mängimine, mitte viitsimine. Mitte nagu keskkoolis, kus mõni hetk nentisin endale, et olen nüüd terve nädala ilusti koolis käinud, ja olin jube uhke.
Reedel oli vaba päev, mida ka MEELETULT vaja oli. No kohe meeletult. Oli palgapäev ka, mis alati hästi mõjub. Oli kuum, nii kuum, et riided kleepusid seljas, aga ma nautisin seda täiega. Ema ootas mind linnas, istusime Raekoja platsis väliterrassil. Tema ei tahtnud päikest, nii et läksime kompromissile: mina istusin valges ja tema varjus. Õhtul nägin, et olin seljalt päris rängalt ära põlenud, aga ma ei kurtnud. Vähemalt olime kordki mina ja päike piisavalt kaua samal ajal väljas, et ma saaksin ära põleda. Ja tänaseks on Aloe Vera geeli ja külma vee abil päevitus ilusti tagasi tõmmanud.
Kõik oli ju nagu hästi, aga mingi ängistus istus ikka sees: midagi hoidis tagasi, päris laialt naeratada ei saanud. Oli täpselt selline tunne, nagu lugu oligi: nagu oleks pikalt nutnud. Kui kolmapäeva õhtul koju läksin ega saanud midagi parata, et ma keset tänavat tönnisin, hakkasid kaks meest külge lööma, aga taganesid ehmunult, kui mu nägu nägid. Sorri, mõtlesin. Meestel juhtus sama jama nagu igaühel võib juhtuda: kunagi ei tea, kelle otsa pimedal kõrvaltänaval satud.
Muuseas silmade paistetus võttis oma pool päeva aega, et taanduda. Nagu karistus.
Käisin juuksuris. Juuksur manitses, nagu nad alati manitsevad, et ma palsamit kasutaks. Palsam palsamiks, ma arvan, et kui sulle ikka antud pole seda lopsakat juukselakka, võid mässata, palju tahad, aga tulemust minimaalselt. Niisiis ostsin endale palsami. Mingi suht-koht öko: Avalon Organics. Ja Ingli Pai näopuhastusvee. Ma ostan Ingli Paid vist ainult selle armsa nime pärast. Hinnad on neil suht kallid.
Kuigi ma kolm kuud maasikaid müüsin ja selle käigus neid päev otsa kahe suupoolega sõin, on isu maasikate järele praeguseks hetkeks ikkagi kõikevõitev. Rauapuudus? Ostsin turult terve kilo ja sõin korraga ära ka. Vaatamata kolmele kuule maasikatega olin eesti omi saanud vaid maitsta, sest meie äritsesime välismaistega. Kodumaised olid ikka niiiiiiii magusad!
Täna hommikul tööle tulles põikasin turult läbi ja ostsin veel pool kilo maasusid ning natuke virsikuid. Maasude kilohind on vapšee odavaks läinud, mina sain 1.90-ga. Ja magusad olid!
Mm. Turult hakkan nüüd küll igapäevaselt läbi käima, kui vaid sinnapoole satun. Herneid ja mustikaid tahaks ka...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar