Karu on ikka maru, jah.
Hommikul tööle tulles läksin jälle turult läbi. Ilm oli sombune, aga maasikad jumala olemas ning veelgi kukkunud kilohinnaga. Mina vähemalt ostsin 1.20-ga. Praegu on siis see aeg, mil sissetegemiseks osta. Paremaks enam ei lähe. Minul läksid ka maasikad otsekohe sisse - minu sisse. Nii head.
Kell oli pool üksteist, kui ema helistas ja kohe norides alustas: "Magad oma noort elu maha, jah?"
"The joke's on you," vastasin ma. "Ma olen juba pea ära pesnud, laadung pesu on mul kuivatis ja ise olen juba peaaegu Lõunakasse jõudnud."
Ostsin endale armsa väikese poti. Kuna oma eelmise jätsin ükskord pliidile nii kauaks, et vesi jõudis ära aurata ning pott ise kergelt ära sulada. Juhtub, igaühel võib juhtuda. Kui ma seda tookord Liisule rääkisin, ütles ta pilkavalt: "Võib jah igaühel. Aga juhtub, Anne-Mai, ikka sinul."
Nüüd saan jälle sooja toitu süüa. Õndsus.
No aga naabripoistel juhtus ka. Paar nädalat tagasi tundsin kesköö paiku kõrbelõhna levivat ja hiivasin ennast kööki kontrollima. Keegi oli kartulipoti unustanud ning ma arvan, et kogu korrus ja kaks alumist ka tundis seda kärsahaisu, ainult mitte naabripoisid, kes mingit labrakat pidasid. Ma koputasin nende uksele. Sees jäi kõik hiirvaikseks, aga vastu ka keegi ei tulnud. Võib-olla nad arvasid, et ma käsin neil vaiksemalt võtta (kui keegi seda tuleb ütlema, ei tohi kunagi uksele vastu minna. Vähemalt Heleni filosoofia on selline). Võib-olla oli ema õpetanud, et öösel ei tohi võõraid sisse lasta. Niisiis läksin ma ise sisse, õnneks ei olnud keegi alasti, ja ütlesin, et teil toit kõrbeb. Nad olid kergendunud, et ma midagi hullemat ei tahtnud, ja ütlesid, et tänks, meeeeeees, sa oled ingel. Peaaegu.
Sellegipoolest naljakas, kuidas nad nii ära ehmatasid.
Eile käisin kinos. "Lumivalgeke ja kütt". Ei tea, miks ma seda endale tegin. Masohhistlikud jooned löövad välja. See oli ikka pä-ris halb film. Ainuke hea asi oli Lily Cole, kes on mu lemmikmodell maailmas ja punapea ja meeeeeeeeletult ilus, aga temal oli ainult pisike kõrvalosa. Lumivalgekest teeskles Kristen Stewart oma näoga. Selle ainsa ilmega, mis tal on.
Kui seal korrutati, mismoodi Lumivalgeke on kauneim kogu maal, siis ma mõtlesin: "Tõesti, see on parim, kes teil on välja panna? Ei vea..."
Ma ei saa aru, miks Lily Cole ei oleks võinud Lumivalgekest mängida, kui tema on nagunii maailma kõige ilusam naine ja see lugu nõudis kõige ilusamat. Ta on küll punapea, aga... parukad on olemas ja puha.
Ma hiivasin jalad kõrvaltoolile ja heitsin niivõrd-kuivõrd pikali ning lasin natuke silma looja. Lahingustseenide ajal, sest nendest ma ei hooli. Selleks peab ikka päris mööda film olema, et ma lausa uniseks muutuks. Ma mäletan, et "Turisti" (Johhny Deppiga) vaadates tukastasin ka natuke.
Muidu oli superlämbe, ainult et randa ei jõudnud ikkagi, sest siis, kui mina kodust välja läksin, ei paistnud mingit päikest ja hommikul üldse sadas, meeletult kuumaks läks alles siis, kui olin juba kesklinnas, nii et paras mulle. Külitasin kõikvõimalikes asendites pargipingi peal ja lugesin "Moest" sellesama Lily Cole'iga intervjuud. Grupp õpilasmaleva noori püüdis mulle kolme kilo maasikaid maha äritseda. Maasikad olid ilusad, aga mul ei olnud kolme kilo vaja ning ma pidin kohe kinno minema.
Kui nad ära läksid, tuli keegi suitsule tuld küsima. Ma olen alati meelitatud, kui seda tehakse. Ma tunduks nagu lahedam kui tegelikult olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar