Kärrr

Miski kuskilt otsast käriseb. Võib-olla mu elu.

Tööl oli täna viimane päev. Ühel neist. Teisel tööl ei olnud viimast. Veel. Üldiselt paistab tulevik tume. Eile oli selline masekas, millist ei mäleta tükil ajal. Tegelikult valetan. Mäletan küll, kui viimati oli. Aga sellest teadmisest ei hakanud parem. Passisin poole kolmeni üleval, vaatasin poole silmaga mingit filmi ja mõtlesin. Pisaraid ka ei tulnud, ja parem ongi.

Täna on vist natuke parem... mitte palju, aga natuke. Hea oli pool neli viimase päeva puhul ära saada ja endale vaba õhtupoolik lubada. Mureleid pakiti kaasa, sest ma olen nende järele üldtuntud arvamuse kohaselt hull. Natuke võtsin, rohkem polnud tahtmist. Maasikaid ei võtnud üldse. Kui Maarja mingil hetkel seda siin loeb, siis ma tean, et tal tuleb mureliisu peale, kuna ta oli eriline mihkel neid minu juures lõunapauside ajal nosima.

Ma hakkan vist oma tuttava turvanaise järele natuke igatsema. Juba nädal aega enne lõppu ma ei näinud teda, sest ta võttis puhkuse. Ja ma veel vannutasin teda, et teen talle tuupi, kui ta poole puhkuse ajal tööle ilmub, sest helistatakse ja kästakse. Ütlesin, et püsigu kodus... või muidu.

Tõmbasin mugavad püksid jalga, pleedi ümber ja vaatasin filmi "Bridesmaids". Aasta tagasi kinos naersin end selle peale ribadeks ning ka nüüd tuli neid kõvasti naermise hetki parajalt. Natuke vist tšiiris mind app.

Homme on FINAAL.