***

Hispaania-Prantsusmaa mäng oli SUPER-põnev. Teisel poolajal võttis Prantsusmaa tuurid üles ja puutus ka vähe palli. Põhimõtteliselt ainult kahe prantsuse mängija nime võis kommentaatorite suust kuulda - Ribery ja Benzema. Ribery mulle meeldib ja oli prantsuse koondises Henry (teda praeguses pole) kõrval lemmik, aga...

"Ribery ja Ribery," ütlesin ma emale. "Ta mängib terve koondise eest üksi. Kuidas ta jõuab?"

Varsti peale seda kukkus Ribery kuskil keskväljal ja sekundi pärast võis juba tunnistada teda Hispaania värava ees ründamas. "Müstika. Mitu tükki neid õieti on?"

"Rohkem kui üks," arvas ema.

"Absull. Neid on kaks või isegi kolm ja keegi pole lihtsalt märganud. Natuke ebaaus muidugi, et Prantsusmaa on nii sättinud..."

Nad on vist vennad. Vanim ja keskmine ja noorim Ribery. Noorim on muidugi turak. Kõige lollim, aga kõige paremini mängib palli. Ja kivi viskab kõige kaugemale.

Ribery söödab Riberyle. Kaugemal nõuab söötu Ribery, aga Ribery otsustab tagasi mängida.

Vot sellist teksti võib varsti kuulda, kui nad ennast natuke tagasi ei tõmba või teised prantsuse mängijad rohkem jalga sirutada ei otsusta.

Nüüd on kõikide Riberyde jaoks turniir lõppenud. Te vähemalt püüdsite. Aga Hispaania-Portugali kohtumine poolfinaalis saab eriti südanlõhestav olema, kuna mul on mõlema meeskonna vastu sooojad tunded... Hispaania vastu siiski soojemad. Hola, Ramos! 

Muide, mis mõttes sai Ramos viimases mängus kollase kaardi?? Kohtunik võiks enne ikka mõelda.

Maailm meeldib mulle. Muidugi teen ma alatihti ennast lolliks ja olen seda tüüpi tüdruk, kellega alati juhtub midagi piinlikku. Muidugi olen ma alati armunud ja KUNAGI ei pälvi ma vastukiindumust. Väga harva. Asi pole selles, et ma üldse tähelepanu ei saaks. Kui seelikut kannan, või natuke tähelepanu pööran, mis hommikul selga tõmban, siis mingeid pilke ikka tuleb või ütlevad suvalised inimesed tänaval tere. Aga tüüp, keda ma ligi tõmban, kvalifitseerub nimetuse TROPP alla. Iialgi mitte normaalsed mehed. Oh jah.

Aga ikkagi meeldib. Lõppude lõpuks on maailm võluv. Kõik ei saa ju olla piltilusad, enesekindlad ja ligitõmbavad inimesed. Mõned peavad olema ka ebatäiuslikud. Tavalised inimesed nagu mina. Ja vahel ma meeldin endale ja siis on üldse kõik okei.

Hommikul sain läbimärjaks. Sadas, juhul kui keegi ei märganud. Raamatupoes sirvisin plaate ning silmitsesin huvitatult Ewerti pluss draakonite vinüüli. Keegi mees ehmatas mind, astudes ligi ja küsides: "Noh, mis sa leidsid?" Mõtlesin juba, et eriti huvitav pick-up line, ja leidsin talle näkku vaadates, et pole vigagi. Kuid ta võpatas ja vabandas, sest oli mind kellegagi sassi ajanud. Dämit :D

Lõket ei saanudki. Oh jah. Võib-olla järgmisel aastal. Küünal oli laual...