Rabarber, ma armastan sind

"Misasja sa särad?" hüppas tuttav (hüüdnimega KB) kuskilt tühjast õhust ligi, ehmatades mind nagu alati.

"Ma olen jumala masekas, vastupidi," seirasin ma teda, mõeldes, kas ta ironiseerib. Ei ironiseerinud.

"Välja küll ei paista," imestas ta.

Ma peidan selle enda sisssssse.

Pöörasin pilgu telekale, kus kommentaatorite mahedad hääled mulle lihtsalt taustaks kõlasid, ja mõtlesin, et pööraks natuke mängule ka tähelepanu. Kümne sekundi pärast lõi Poola Venemaale viigivärava, ja millise värava veel! Võimas.

Mõnikord on paremad mängud ehk need, mis mind enam huvitavad, sattunud ajale, kui ei näe, kella seitsmele siis. Siis vaatan nukralt hilisõhtul päeva mängude kokkuvõttest helgemaid hetki, aga sellest ei piisa kaugeltki. Helgeimates hetkedes ei näidata Ramose lehvivaid juukseid ega piisavalt Casillast (teda võiks vaadata maksimaalselt, st niipalju kui üldse võimalik), ja Torres on niisama armas, temast nägin päeva kokkuvõttes ainult paar sekundit pettunud nägu, kui ta jälle mööda lõi... That was a good try, honey. Inglise-Prantsuse mängu oleksin meeletult näha tahtnud, aga sain ainult selja taga asuva spordipoe telekast natuke piiluda.

"Siit ei näe mitte midagi peale muru ja mängijate särgivärvide," kurtsin. "Kas sa skoori näed? Enne oli 1:1, milline draama!"

"Oleks pidanud töögraafiku ringi tegema," irvitas ülemus mitte eriti kaastundlikult. "Mine lippa, vaata siis skoori."

Ma ei läinud. Töö enne lõbu.

Nädalavahetusel vaatasin mänge emaga. Ühes mängus olin hoopis kohtuniku poolt, sest ta oli kena. Ja emale meeldis Saksamaa peatreener. Kahjuks kumbki neist ei võitnud. Kuigi Saksamaa võitis, seega ka treener. Peaaegu.

Viljandis käisime. Tol hommikul oli vihmane ilm ja ma magasin poole päevani ning arvasin, et täna pole lihtsalt kuhugi mineku päev, aga läks järjest ilusamaks ning ma pidin vaatamata täiesti pesemata peale ning laiskusele nentima, et ei tule siiski kodust laupäeva, ja kahe tunni pärast jooksime ikkagi Viljandi bussi peale. Meil vedas, terve päev oli jube päikeseline, sattusime mingitele Viljandi hansapäevadele, millest me ei teadnudki, et need toimuvad, oli palju inimesi, laat ja šašlõkk, mida ma küll ei söö, aga mille lõhn on siiski hulluksajav. 

Nii hästi puhkasin välja, Lossimägedes ringi uidates tundus päris uskumatu, et mingi töö ka maailmas olemas on. Õhtul, nii kui koju jõudsime, siis kibekähku rabarberit lõikuma, et järjekordne laar kisselli ja kooki meisterdada ning enne mängu valmis jõuda. Ema ei tahtnud kisselli puutudagi, sest tema jaoks liiga hapu, hiljem siiski võttis viisakusest ühe klaasi, aga näoilme rääkis enda eest. Siiski, hapu teeb lõbusaks.