Mõtlik tunne on. Täna oli pilves. Ilm, mitte mina. Tuttavad jalutasid mööda ja mõnitasid, et istun nii korralikult ja kannan oma punast T-särki. Minuni jõuavad memod alati hiljem, et ükski teine tüdruk oma vormi ei kanna. Ohkasin ja kraamisin leti alt raamatu välja. Ma olen tõesti korralik olnud, aga mis mõte sel on, kui kedagi ligi ei astu? Et kas ma passin seal niisama või loen?
Eile koristasin nagu maniakk. Koristamine pidi rahustavalt mõjuma. Olen kuulnud, et kui on vaja mingeid mõtteid selgeks mõelda, siis soovitatakse hoopis oma toad ära kraamida. Et luues korda enda ümber, võid luua korda ka enda sees. Tõesti? Pärast pidin küll tunnistama, et oli parem.
Vaja oli normaalseisukorda viidud korter majajuhatajale ette näidata, nagu igal suvel - et lepingut pikendataks. Kuigi aega oli poolteist kuud, oli mul ikkagi kibekiire käes veel paar päeva enne tähtaega, just nagu igal suvel. Tüüpiline. Alustasin eile õhtul, siis tuli jalgpall ette, õieti pidin taas Liisu poole mängu vaatama kiirustama, ning jätsin pooleli. (Eilne jalkamäng oli unistuste täideminek! Lisaaeg pluss ülipõnev penaltiseeria!!) Öösel jalutasin jälle mõtlikult enda koju. See on sel suvel juba harjumuseks saanud, öösel Liisu juurest enda poole jalutada, ja alati on nii mõnus ööõhk ning telefonist tuleb kõvasti halba muusikat. Alati on eranditult järgmisel päeval vaja vara tõusta. Naabripoisid olid teinud üllatusliku naasmise ja käratsesid minu saabudes veel lustlikult. Hommikul vara, kui suurpuhastust lõpetasin, ja seda ei ole võimalik vaikselt teha, õieti on hommikul magajale kõik hääled nagu kõuekärgatus, nad mõtlesid kindlasti jälle, kui super ma olen. Parim naaber ever.
Kuigi ma olen suht super.
Kolm mängu on seda turniiri veel. Siis on kõik... Oo ei.
Saksamaa saab üldlevinud arvamuse kohaselt kindlasti finaali. Itaalial pole nende vastu mingit lootust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar