Ilmselt on rabarberist saanud minu jaoks midagi sümboolset, millega mind sel suvel meelitatakse. Kõigepealt mainib ema alati, et ta hankis paar rabarberivart, et ma koju tuleksin (selleks pole tegelikult muidugi mingeid meelitusi vaja, et ma koju läheksin... seal on ikka mõnus), teiseks pandi paar nädalat tagasi töö juures, kus rabarber maha kanti, sest keegi seda ei ostnud (fools!), ikka paras sületäis õhtul mulle kaasa, ehkki ma kurtsin, et kuhu ma nendega lähen? Aga nutad ja võtad. Eile tekkis uues töökohas järjekordne rabarberiintsident. Mulle on mingi püsiklient juba tekkinud, kuuekümnendates mees, mingi poole kohaga mesinik, kes ikka iga päev läbi hüppab ja praktiliselt midagi ei osta. Kuigi ma kõigest hingest tahaks, et ostaks, ja midagi odavat määrin ikka pähe. Eile nentis ta kurvalt, et sind ei olegi iga päev tööl. Ma pole ka supernaine, alati ei jõua. Muidugi räägin ma endast igal võimalusel ja kuidagi jõudsin mainida, et mulle rabarber maitseb. Klient läks minema, sest naine helistas ja kutsus teda auto juurde (haha). Õhtul, paar tundi hiljem, kui pausilt tulin, tuiskas too papi jälle sisse, ilmatu sületäis rabarberivarsi süles, ütles: "Jõudsin ikka ära oodata!" ja tuiskas jälle välja, ilma et ma oleksin saanud midagi vastata. Jäin lihtsalt, suu ammuli, nende meetripikkuste vartega sinna seisma. On ikka inimesed. Tuletab meelde seda korda toidupoes, kui mingi suvaline klient mulle kotitäie õunu tõi, kui olin juhtunud mainima, et mulle maitsevad (ma ei tea, kuidas ma kogu aeg juhtun mainima).
Et ma elan tunni aja kaugusel töölt, ei usu, et viitsin neid koju toimetada. Eile jätsin nad tööle, sest õhtul pidin minema Liisu poole poolfinaali vaatama, aga Liisu-mis-siisu kutsus mind tänaseks teiseks poolfinaaliks ka. Sinna on pool tundi ja pärast öösel enda koju veel kolmveerand... no kohe kuidagi ei usu, et viitsin neid varsi tassida. Samas ära visata ei luba südametunnistus. Oh jah. Pean vist ikka kaasa võtma.
Poolfinaalist rääkides... kohustuslikk jalgpallijuttu ka. (Sae pekki, kui sind ei huvita!) Enne eilset Portugali-Hispaania mängu lugesin sellest Delfi artiklit ja artikli aluseid kommentaare, mis olid väga head. Keegi kutsus Ronaldot Kristiinaks Cristiano asemel, sest ta pidavat iga asja peale nutma hakkama. Tal on suht pisarad silmas olnud küll, kui ta endast väljas on. Ja keegi nimetas teda Ronaltsikuks, mis jäi pähe kinni, nii et terve mängu kutsusin teda Liisu ärrituseks vaheldumisi kas Kristiinaks või Ronaltsikuks. Vaene Kristiina ei saanud isegi penalteid lööma, sest nad hoidsid teda mingiks trumpkaardiks... kuid võimalust oma trumpi lauale lüüa ei tulnudki kunagi. Saagige pekki, Portugal. Ei, Portugal mulle muidu meeldib, aga Hispaania siiski rohkem. Kes on nüüd finaalis!!!
Ramos see-eest sai penalteid lööma ja lõi enda oma sisse nagu proff, kes ta on. Armas. Terve mängu häiris meid Liisuga - lisaks kõigile löömata jäänud väravatele - ka Torrese puudumine. Ei saa Hispaania peatreenerist nagu ÜLDSE aru. Olgu, kui ta algkoosseisu mingi strateegia pärast ei mahtunud... aga teda isegi mitte vahetusest sisse tuua?? See on sigadus. Finaalis olgu ta parem kohal.
Isegi mängu operaatorid ja režissöör said sellest aru, et see sigadus on, miks muidu vahetevahel nukralt varumeeste pingil istuvat Torrest kaadrisse püüti.
Täna õhtul Saksamaa-Itaalia. Eelviimane mäng sellel turniiril... Niuniu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar