Ilus aasta 2023

Paari päeva pärast lõppeb aasta. Need viimased nädalad aastast on alati kuidagi mõtlikumad, kokkuvõtete tegemise aeg. Minul algab ju alati uue aastaga ka uus eluaasta ehk kõik lõpud ja algused on kuidagi eriti tähenduslikud.

2023 oli mu elus imeline aasta. Suuri muutusi täis. Põhimõtteliselt enamik suuri muutusi, mis ühe inimese elus üldse ette tulevad, mina sel aastal läbi tegin. Sünnitasin endale lapse - tehtud. Ilusa, terve, täiusliku väikese tüdruku.

Ostsime mehega kahe peale oma kodu - tehtud.

Kolisime - tehtud.

Abiellusime - tehtud.

Lisaks möödus terve aasta autokooli tähe all, aina voorisin sõidutundide vahet ja pidasin põhimõtteliselt üksi Zebra autokooli üleval :D On jäänud veel üksainus samm teha - Transpordiameti sõidueksam, ja siis on load käes! 

Mul on ikkagi suur saavutamise tunne ka selle autokooliga seoses sees, kuna just nädal-poolteist tagasi, 19. detsembril tegin ära oma kooli sõidueksami. Sain tunnistuse ka kätte: autokool läbitud. Juhheiiii! Olin maksimaalselt rõõmus, eriti kuna tegemist oli mu teise katsega sõidueksamil. Siis sain ikka natuke enesekindlust tagasi, et ma siiski saan need load ka kunagi kätte. Ja see tuli täpselt enne jõule ja aastalõppu, tõmbas selle teekonna ilusasti kokku. Ütlesin eksamineerijale ka, et nagu jõulukink mulle. Ta vastas, et tema mulle mingit kinki ei teinud, vaid ise tegin endale.

Aasta möödus väga perekeskselt, olen ju praegu kahe lapse kodune ema. Seda enam nautisin nüüd võimalust hiilida välja linna peale, kinno või kohvikusse või kunstisaali. Peale linnast Kiilisse kolimist on selle meelelahutusega palju kesisemaks jäänud. Jep, tõesti on vahet, kas elada maal või linnas. Ma endiselt meenutan Tallinna ja igatsen veidi. Mulle sobib linnas elada. Kuid see-eest on meil nüüd suur maja, kaks korrust, meil kõigil ruumi olla ja elada. Lapsed just ajasid üksteist ülakorrusel taga, sellal kui mina neile ette üritasin lugeda. Loobusin sellest lõpuks ja lihtsalt hoidsin neil silma peal, et keegi teisele toud ei annaks. Kiljumist oli terve maja täis. Kaur jooksis ja peitis end voodi alla, Iti ajas teda roomates ja käputades taga. Mees all tegi kööki korda ja naeris seda kuulates. 

Nii et see kodu, see oli seda kõike väärt küll. Ei möödu päevagi, kui ma ei vaataks oma kodus ringi ja ei rõõmustaks vaikselt endamisi, kui ilus ja mugav meil kõik on. Ja kord päevas vähemalt ütlen seda mehele ka. Ta pani just sel nädalal üles ühe pisikese riiuli esikusse ja suure riiuli elutuppa, kõrgele teleka kohale, ja mina hakkasin kohe sisekujundama ja neid asjadega täitma. Mu rõõm nendest kahest esemest on täielik. Ütle veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D 

(Tegin praegu pisikese pausi, et joosta üles virgunud boyot paitama. Mees muidu õhtuti jookseks neid jookse, aga ta praegu sõbraga väljas.)

Istun siin hämaruses, mul põleb kaks küünalt, maja ja majaesine on jõulutulesid, tähekesi ja pärgasid täis. Hästi sume ja hygge tunne on. Meil on elutoas ka kosmoselamp, millest saab seinale ja lakke lasta erivärvilist valgust, see meil ka põleb igal õhtul ja teeb olemist mõnusaks. Täna õhtul on roheline valgus roosade mullikestega, tunne nagu akvaariumis.

(Teine paus, nüüd ärkas Itipepu :D)

Kui oleks vaja nimetada üks asi, millest mul sel aastal puudus oli, siis oleks selleks uni. Itikene ärkab öö jooksul oma kolm korda, et isukalt süüa, ja mõned korrad veel õhtul, aga siis kiigutab teda uuesti magama issi. Loodame, et aasta 2024 toob natuke rohkem täitsa öö läbi magatud öid. Aga muidu ei oska küll midagi tahta. Sellist aastat nagu 2023 oleks raske järgi teha, suured põrutavad sündmused on enam-vähem otsa saanud.

Nii et lihtsalt panen siia kirja, kui tänulik ma möödunud aasta eest olen. Ma vihastan vähemalt kord päevas end täitsa pööraselt ära, mu hääl on vahepeal ära karjutud, aga vähemalt kord päevas tuleb mul oma lapsi vaadates ka õnnest pisar silma. Ja see on kohe kindlasti midagi, mille eest tänulik olla. Aitäh, 2023!

Itipepu on suur tüdruk

Iti on viimase nädalaga teinud suure arenguhüppe edasi. Ta hakkas lõpuks käputama, juhhei! Aina sättis ja nõksutas end ühel kohal põlvili juba päevi ja nädalaid, nüüd võttis kätte ja sai käigu sisse ka. Juhtumisi tegi ta seda paari päeva jooksul hetkest, kui beebikiige kasutamise täitsa nulli viisime. Varem ikka kõikus ta seal kiiges mitu korda päevas - mitte sellepärast, et ma laisk oleks ja ei tahaks lasta lapsel maas areneda. Vastupidi, ma väga tahan lasta tal maas areneda, aga meil on majas väikelaps, kes beebile igal ajahetkel üks-null võib teha. Nii et see kiik oli meil kasutusel turvameetmena, kuna see oli laua peal ja sealt ei saanud Kaur Itit kätte. Siis aga läks kiik ise ohtlikuks, kuna Iti hakkas end sealt välja kallutama. Rihmad hoidsid kinni, aga ohtlik ikkagi. Iti aga ei viitsinud seal olla, tahtis välja, tahtis ümbrust uurida. Nii tegimegi kiige puhtaks ja ma viisin selle üldse teisele korrusele ära, ootama, kuni mees on selle maha müünud. Et ei tekiks enam kiusatust kiigest abi otsida.

Ja paari päeva sees hakkas Iti kohe käputama. Võib-olla tõesti see pikem põrandal oleku aeg oli nii arendav.

Itikene ajab end nüüd ka istuma. See on lõpp-armas. Ta on nii suur, targa pilguga tüdruk. Istub ja mängib endamisi millegagi, minu pilku kohates hakkab naerma ja viipama. Jumala eest süda sulab sees.

Kuna ta alles selle poosiga harjub, siis on ta ka ümber kukkunud, suure kolakaga vastu põrandat. Ja kui ise ei kuku, siis leidub alati abivalmis vanem vend, kes teda kergelt lükkama on valmis... Viimati kukkus Iti päris lähedalt näoga suurest legomajast mööda. Kaitseinglil on siin küll kõvasti tööd, või on kahte emmet vaja: üks seisab laste kõrval, neist hetkekski eemaldumata, ja teine teeb kõike, mida maja peal vaja teha on:D

Seni, kuni ma parema lahenduse mõtlen, on Kaur lihtsalt tavalisest rohkem aedikus vangis. Sai kõrini, et Iti peab aedikus olema, kui ta põranda peal lahti palju kiiremini areneb. Nii palju on seal uurida, nii palju ruumi asjadele järgi roomata. Et las siis olla parem see vangis, kes teisele liiga tahab teha, onju.

Kaur hüüdis just ülevalt oma toast "puhkeajalt": "Alla!" Lähme toome ta siis alla.

Kaur 2!

Homme saab meie väike boyo-pokoyo, meie rõõmus poiss, meie tegelinski kaheaastaseks! Issi tegi tema jaoks maitsva biskviiditordi, kaunistas banaani ja hurmaaga ära, ja mina kirjutasin piparkoogiglasuuridega peale palju õnne, Kaur. Ja homme toovad päkapikud talle number kahe kujulise küünla ja number kahe kujulise õhupalli (kui ma neid ridu kirjutan, siis tundub mulle kergelt, nagu räägiksin nr 2 hädast :D). Mõlema peale teeb ta kahtlemata pettunud nägu, aga õhupallist saab täis puhudes täiega mänguasi, nii et see loeb. Ja küünalt saab ära puhuda... see on ka tore.

Meie poiss on kohe kaheaastane, ütlen mehele ikka ja jälle. Ma mäletan tema sündimise õhtut-ööd, nagu see oleks eile olnud. Sel ajal kaks aastat tagasi olin ma õhtul aina suurenevates valudes, ise aga millegipärast kindel, et ega see see õige sünnitus ikka veel pole. Lõpuks läksime mehega ikka haiglasse kontrolli, mõeldes, et ilmselt tuleme varsti tagasi koju. Jätsime isegi jõulutuled sisse ja köögilaua peale pooleldi glasuuritud piparkoogimaja ootama.

Ja tulime tagasi alles mitu päeva hiljem oma pisipoisiga... kes aina nuttis lää ja lää. Meie väike lää.

Aga nüüd ta juba räägib! Ta hüüab hommikuti mind nähes rõõmsalt tau ja tau ning o'kust ehk hommikust. Kui küsida, kas talle hommikusöök maitses, vastab ta viisakalt: "Jah." Kui minna talle järele tema tuppa peale 40-minutilist puhkeaega päeval ja küsida, mida ta seal tegi, vastab ta suure naeratusega laia viipega enda taha osutades: "Magaa. Puhkaa." Kuigi ma kuulsin täpselt, et ta ei maganud hetkegi ja keeras otsustavalt oma tuba segi.

Ja ta kasutab vahel nii lahedaid sõnu - eks meilt endilt kuuldud. Ta tahab minna õue möllama. Küsin peale tükki aega, kas nüüd võime aiast tagasi sisse minna. "Möllaa," kurdab Kaur ja möllab lumes edasi.

Või kui Kaur tuleb minult, kui ma parasjagu datleid piimaga söön, midagi nuruma, siis ta ei ütle enam: "Anda!", vaid küsib palju peenemalt: "Maitsee."

Mul on kombeks öelda vahepeal: "Nii," või "Nõnda" või "Nonii" - täitesõnadena, onju. Kaur on ka need üle võtnud, aga ta ei taba alati samasugust konteksti. Nonii'd kasutab ta palju ja kõige lambikamates kohtades, näiteks nuttes ja midagi kurtes. Panen ta näiteks aedikusse, et saaksin rahulikult Iti ära toita, ta hüüab ahastavalt üle toa: "Noniiiii!"

Ja asjade isetegemise tuhin aina suureneb ja suureneb. Panen külmikuukse kinni, karjatab Kaur: "Ise!" ja teeb külmiku uuesti lahti ning paneb kinni, et alles siis rahulolevalt minema tatsata. Mine tea seda ema, onju. Kui tahad, et midagi õigesti tehtaks, tuleb see ise ära teha.

Samuti on kuri karjas, kui peaksin pesu ilma temata pesema panema. Selle eest ahastatakse ikka päris kõvasti.

Tänane vägitegu on Kauril selles, et ta õpetas õekese lehvitama. Ta aina viipab Itile ja hüüab tau, ning täna vaatasin, et Iti kohe päris tõsiselt viipab vastu ja naeratab laialt. Läksin toast ära, tulin tagasi, ja Iti oma söögitoolist tõstis mulle tervituseks käe ja naeratas jälle üle näo. Oh kui armas! Pisarad tulid silma.

Ise!

Kaurikesel on peal suur isetegemise hoog, mis on iseenesest ju väga armas. Kõike tahab ta teha ISE. Kui me aias möllame, siis tahab ta tingimata ise suure lumelabidaga kaevata, kuigi labidas on kahe Kauri pikkune. Tingimata vajab ta sealjuures siis abi, mida ta ka küsimast ei pelga. Õigel hetkel pean ma siis jälle labidast lahti laskma, et ta saaks ise jätkata.

Ta tahab end ise riietada, eriti pükse ja sokke jalga saada või kombekat selga sikutada. Sealjuures on tal ka alati abi vaja, mida ta siis karjub: "Abi!" Aga jälle pean täpselt teadma, et sikutan ainult korraks, muidu kostab kohe järgmine signaal: "Isess!" (Nii ütleb ta praegu ise.) Kui tuleme lumise Kauriga õuest tuppa ja tahaks märja poisi kähku üleriietest vabastada, enne kui ta lund tuppa jõuab kanda, pean arvestama, et poiss läheb selle peale väga endast välja. Ei noh, riidest lahti võib ju võtta, aga isess! Saapad on alt veel pükste kummiga kinni tõmmatud, seda mõistatust Kaur veel lahti ei haruta ja on emmet vaja, nii et iga kord õuest tulles on väike heitlus...

Siis võtan armsa mütsaka Iti tema kärupoolelt välja ja tahan teda tema jänkukombekast vabastada, aga juba läheneb suurem mütakas ja nõuab: "Isess!" Just tema peab Itil mütsi peast võtma ja kombeka luku lahti sikutama. 

Järgmiseks tahan riputada vannituppa dušikabiini toru külge minu jopet ja Kauri kombekat riidepuudega kuivama, sest me mängime korralikult, nii et oleme üleni lumised. Kahjuks see ei sobi Kaurile kuidagi, et mina neid sinna riputan, vaid iseeess! Pean Kauri tõstma üles lae alla, nii et tema hoiab kombeka riidepuud, ja tema seal siis sätib selle hoolikalt toru külge :D

Inimeseks kasvamine.

Meil on päkapikud käinud

Iti-tita näitab üles juba teadvuse kasvu. Kui ta oma soolast toitu sööb ja näeb, et mina kõrval banaani mugin, hakkab ta nördinult nutma - tema tahab ju ka banaani! Meil on mõlemad lapsed nüüd banaanihullud. See oli mulle üllatus, et ta niimoodi tähele paneb ja järeldusi teeb.

Sellepärast ka tulebki alguses neid puuvilju väga ettevaatlikult pakkuda, et ikka juurviljad ja liha löögile saaks ja neid mekkida üldse tahetaks.

Või eile Depos, kui jõuluehteid ostsime, hakkas Iti kassajärjekorras kärus istudes kurtma. Andsin talle kätte oma ilusa värvilise rahakoti, mille mees mulle Barcelonas kinkis, ja Iti jäi rahulolevalt vait ning hakkas seda uurima ja näkitsema. Kahjuks tähendas see ka, et maksta oli mul raske, kuna laps ei olnud seda rahakotti enam valmis ära andma. Sain siis valvsa silma all kuidagi kupüüre välja libistada. Pärast kassat, kui tuli rahakott siiski emme käekotti panna ja Iti ise turvatooli, läks suurem pahandamine lahti.

Täna, kui jõulukuuse järele sõitsime, nuttis vaene Iti ka suurema osa teest. Alles kodu lähedal tuli mehele meelde, et anna talle oma rahakott. Ja Iti vaikiski jälle rahulolevalt, nii kui mu rahakoti endale sülle sai.

Tark tüdruk!

Praegu kõik peale minu magavad lõunat, aga peale nende und paneme kuusepuu talveaeda üles ja ehime ära. Meie esimene päris suur kuusk! Kui põnev! Me saame ise algusest peale oma traditsioonid luua. Meil ei olnud ühtegi kuuseehet, karda ega isegi kuusejalga, saime kõik algusest lõpuni välja valida.

Võtsime alguses pigem vähem ehteid. Mees näitas, mis talle meeldis, ma ütlesin mõtlikult: "Hmm," ja sokutasin need vaikselt riiulisse tagasi:D Tegime komromissi ja võtsime kõik ehted ja karrad, mille mina valisin... aga mees tõi kärru jõulutähe aknale panekuks ning erinevaid LED-tulesid maja peale, mis on tema spetsialiteet. Ta jubedalt armastab LED-tulesid.

Mõtlen, et hakkame igal aastal natukene ehteid juurde valima, edaspidi siis mitte enam karbiga hulgi, vaid veidi kvaliteetsemaid ja ilusamaid. Näiteks kumbki laps saab igal aastal üks-kaks ehet ise valida, mis siis jõulupuu peale jõuavad.

Ja Kauril hakkasid päkapikud käima! Eile seletasime talle seda põhimõtet, näitasime jõuluraamatust üle, kes on päkapikud, ja kuhu ta peab igal õhtul oma jõulukinda (pajakinnas :D) riputama. Kaur teatas kohe resoluutselt, et tema ei taha, mis ei üllatanud meid üldse, sest on vähe asju, mida ta praegu teha tahab. Ta armastab üle kõige süüa, aga peaksid sa talt veidi turtsakamal hetkel küsima, kas ta lõunat tahab sööma tulla, vastab ta kindlasti: "Ma ei tahaaa..."

Sellepärast ma ei küsigi, vaid lihtsalt ütlen, et lõunasöögiaeg.

Hommikul utsitasime Kauri vaatama minema, kas päkapikk ka midagi toonud on. Esialgu ei mõiganud ta midagi ega mäletanud, mida me rääkinud olime. Andsime ukse küljes rippunud kinda talle ise kätte, aga ta jäi seda ja selle konksu niisama huvitatult uurima. Lõpuks sai ikka käe ka sisse pistetud ja leidis sealt purgi plastiliini. Esialgu oli mul parem meel kui Kauril, aga arvan, et paari päevaga jääb see talle pähe ning esimene käik hommikul hakkab olema terrassiukse juurde jõulukinnast kontrollima.

Ilus ja valus talv

Väljas on nagu piltpostkaart, megailus. Loodan siiski, et nüüd päevagi uut lund juurde ei saja, sest meil käib iga päev ja iga öö mitu korda elekter ära, päris torssis olen sellest olnud. Võiks olla natuke rikkekindlam see elu siin vallas. Niimoodi oleme küll nagu kaitsetus olukorras omadega.

Täna rügasin lastega alevisse jalutada nagu alati. Käin alati poes ja asju ajamas - toon pakke, kui mees midagi tellinud; viin pudeleid ära või annan riideid riidekonteinerisse. Ja siis Kaur käib mängimas. Iti aga kasutab seda hommikust käiku alati oma esimese uinaku tegemiseks.

Praegu Kaur eriti mänguväljakule ei saa, kuna see on lume alla mattunud. Meil oli raske isegi omadega poeni jõuda, kuigi oli näha, et sahk oli kergliiklusteed hommikul lükkamas käinud. Aga pidevalt sajab ühtlase tempoga juurde. Lasin Kauri siis niisama jalutama, mängigu tee peal. Ta oli õnnelik, müttas tee kõrval hangedes, aitas mul käru lükata, vahepeal nõudis ka armsasti: "Käsi!" ja kõndis mul käest kinni. Möödakäivad inimesed naeratasid meile seda lumist mütakat nähes.

Varsti Iti aga ärkas, Kaur kõndis aga edasi ikka omas tempos (väga aeglane) ja omades suundades (teisele poole kui meie). See võtab mind nii läbi, kui pean teda sada seitseteist korda paluma, et ta juba tuleks. Lähen üpris kiiresti pahaseks ja hakkan kurjustama ning mütakas rändab tagasi kärusse, rihmadega kinni, et me üldse millalgi tagasi jõuaks. Kärru jõudnud, hakkas Kaur ikkagi nõudma: "Mängi!" Sa mängisid juba tee peal, vastasin talle.

Tee sadas aina rohkem täis ja Iti hakkas kurtma ning Kaur lõi ka siis seltskonna mõttes kaasa, nii et ma mõttes aina vandusin, kui seda käru lumest läbi lükkasin. Mõtlesin, et aitab: enam ma lumiste ilmadega sinna alevisse ei vantsi. Põrgusse see enesepiinamine. Poes võib käia õhtuti autoga ja Kaur saab mängida küla peal või üldse tagaaias.

Mu tujule ei aidanud kaasa ka, et elekter oli koju jõudes endiselt ära ning oli seda veel mitu tundi. Lapsed said lõunaks midagi külma ja mina ise näksisin niisama. Oi ma olin täna tujutu. See on lihtsalt ropp töö, olla täiskohaga kahe väikse lapse kodune ema. Mitte kuhugi pole minna, et puhata. Igalt töölt saab aeg-ajalt paar nädalat puhkust, aga minu omalt mitte. 

Ja aru ma ei saa, kuidas inimesed üldse liigina ellu on jäänud, kui väikelapsed sellised deemonid on. Või on seda ainult meie oma? Kuidas inimesed üldse said üle ühe lapse??

Õnnelik emme

Astusin hommikul trepist alla, Iti-tita kaenlas ja olemine reibas. Me olime kahekesi kaheksani tossanud, mis on minu jaoks väga kaua. Tavaliselt mees hakkab juba pool kaheksa töö poole liikuma, nii et ta ei lasekski meil nii kaua magada - aga täna oli ta otsustanud hommikul koju jääda, et meid lastega perearsti visiidile viia. 

Mees oli lapsed ja minu just eelmisel kuul uue perearsti nimekirja susanud, et me ei peaks enam Tallinnasse sõitma ja ma saaksin lastega ise visiitidel käia. Kuid eile oli päris suur lumetuisk ja kõik teed kinni ning me poleks käruga liikuma saanud. Nii et ta viis meid ära.

Arsti juures oli ka päris mugav, kui oli kaks vanemat kahe lapse jaoks. Anonüümseks jääda sooviv poisslaps on nii intensiivne, et teda annab kinni ja tegevuses hoida. Õnneks seal oli lastenurk, mis visiiti oodates Kaurile anonüümsele poisile tegevust pakkus. Hästi ilus ja moodne kliinik oli ka.

Käisime Iti kaheksa kuu täitumise visiidil. Kõik oli korras nagu Norras, ponks tüdruk kaalub juba 8200 grammi ja on 68 cm pikk. Kõik kopsud kuulati üle, silmad kontrolliti, igapidi pinniti ja küsiti küsimusi. See on väga positiivne, meie eelmine perearst pmst ainult mõõtis ja kaalus ning aidaa! Kuigi ma tean, et perearstidel on tegelikult nimekiri, mille järgi lapse arengut tuleb hinnata.

Küsiti, kas Iti istuma juba end ajab. No ta kõigest väest üritab käputama hakata ning käputamisasendist alles tuleb istumine, paar korda olen näinud ka, et ajab end külili istuma sealt. Aga õde ütles, et näeb, selg ei ole veel nii tugev.

Järgmise visiidi aeg pandi ka kirja ja Kauri kahe aasta kontroll lubati tollega samal ajal ära teha. Kaur sai kiita ka, kui ilusti ta "traktor" ütles - praegu on teed kõik lumesahkasid täis.

Kodus lükkasin Iti talveaeda magama, Kaur sõi ja läks oma puhkeajale. Ise maru elevil, teab alati, et peale lõunasööki ta läheb "puhka", ronib rõõmuga voodisse, karu kaissu ja kõik värgid-särgid. Aga ometi ta tõuseb kohe voodist üles ja hakkab oma toas asjatama, ta ei maga enam sugugi lõunat. Ma siis vähemasti lasen tal pool tundigi vaikselt oma toas toimetada, et ma ise ka puhata ja taastuda saaks. Praegu oligi mul selline mõnus pooltund, nii mahe oli. Sõin ja lugesin mõnusasti vaikuses, tegin siis kohvi ja võtsin blogigi ette. Kaur küll äsja hakkas ülevalt kurtma, nii et lasin ta välja, aga ütlesin, et ma viis minutit veel puhkan ja joon kohvi ja seni saagu siin ise hakkama.

Kuna Kaur õppis uksi avama, siis puhkeajaks panen ta nüüd tema tuppa luku taha :D Hea, et uksed siin võtmega lukku käivad, kuigi veidi imelik tunne on alati seda võtit keerates, nagu teeks lapsele liiga. Aga no algul ta väga rõõmus seal ning kui ta palju hüüdma ja koputama hakkab, siis lasen välja.

Appi kui lihtne on ema olla, kui ma saan kasvõi pool tundi oma aega päeva keskel.

Aa ja hommikul ootas mind söögiks värskelt keedetud muna ja mehe eile õhtul küpsetatud pita-leivad. Küll oli luksuslik! Mees ise läks õue suurt lund rookima, ma saatsin veel Kauri ka talle kaela, kuna laps nii kurtis ukse taga, nähes ukseaknast aina issit õues lõbutsemas. Nüüd sai mütakas ka talle appi. Mõnus soe oli läbi akna Itiga nende tegutsemist vaadata. Iti sai ka tüki sulajuustuga pita-leiba ja tüki eilset omletti ja nätsutas neid rõõmsalt, naeratades mulle oma kahe hamba välkudes.

Me elame nüüd maal

...ütles mees eile kelgumäele sõites. Õigemini mina olin roolis ja tema sõitis vaimselt, juhendades mind siia-sinna, andes nippe lumes sõiduks (väga õudne minu meelest) ja öeldes aeg-ajalt, et siin võta eriti aeglaselt. Alati, kui mees palub mul aeglasemalt sõita, siis ma ehmatan, sest tavaliselt sõidab ta igal pool kiiresti ja utsitab mind ka gaasi juurde andma. Järelikult on reaalselt ohtlik kurv või muu teelõik.

Aga jah, maaelu on teine kui linnaelu. Näiteks käib meil umbes iga päev elekter ära, aina vilgutab tulesid ja piiksutab kodumasinaid. Käib ära, tuleb tagasi, käib ära. Vahel on selleks põhjust, st suur tuul, aga vahel sajab lihtsalt vaikselt lund. See on natuke tüütu. Siia alevisse on lühikese aja jooksul juurde ehitatud suur hulk maju ning ilmselt alajaam ei suuda enam võimsust tagada. 

Täna peaks mingid hooldustööd tulema, ehk läheb pärast seda lugu paremaks.

Lumest läbipääs on siin ka palju kehvem - ma olen pidanud mõni päev jalutama minnes lihtsalt tagasi pöörama, sest vankriga sellest lumest läbi ei murra. Linnas elasime Sõle tänaval, kus kõnniteed alati esimese prioriteedina lahti lükati, kuna seal on liiklust niivõrd palju. Alati sain käruga liikuma, ükskõik mis ilm.

Reedel pöörasime kohe tagasi, lükkasin käru talveaeda, nii et Iti sai mõnusalt norsata, ja meie Kauriga ehitasime aeda lumekindluse. Lumememme ja tema koera taha, mille olime ehitanud eelmisel päeval. See osa on tore, et saab enda aeda minna ja lumes möllata. Ja mulle makstakse selle eest! See on praegu minu töö.

Ühtlasi on mul vaja paremaid saapaid, täiesti lumekindlaid ja sooje. Vaatan uuel kuul. Et saaks paksus lumes tõesti muretult mässata.

Aga kelgumäel oli vahva. Lükkasime Kauri mõned korrad mäest alla, mida ta naeratusega tervitas. Siis teatas: "Välja," ja läks ringi jalutama. Ronis mäest üles, uuris männioksi ja teisi kelgutajaid, oli mõnusalt mõtlik. Kelgule rohkem keeldus tulemast, nii et Iti ja mina lasime edaspidi alla. Ära keeldus Kaur samuti tulemast, päästes valla suure jonnihoo. Ta ei tahtnud mängida ega midagi, vaid lihtsalt endamisi ringi uurida...

Kodus tegid poisid piparkooke, sellal kui meie Itiga diivanil rinnatasime. Piparkoogivormid olid kolimise käigus kaduma läinud, aga sellest ei olnud lugu. Glasuure samuti polnud, aga sellestki polnud midagi. Poisid rullisid koos issi tehtud tainast, tegid kooke tassipõhjadega vajutades ja noaga vormides. Erinevate köögiriistadega vajutasime mustreid ka peale, ja nii lahe oli! Kaur oli jube asjalik, aina rullis issi valvsa pilgu all, ja püüdis tainast varastada. See oli nii armas, täitsa idüll-hetk.

Ja koogid said pehmed ning mõnusalt vürtsikad. Priimad!

Iti-tita kaheksa kuud

Meie päikseke, meie printsessike, meie kahehambaline plika saab täna kaheksa kuud vanaks. Issi tegi talle mõnusa küpsise-kohvitordi, millest teada saades vennake kohe kooki!kooki! nõudma hakkas.

Itike on kohe-kohe käputama hakkamas. Mina muudkui passin peale ning alati, kui Iti end neljakäpukile sätib, ergutan: "Tule-tule! Sa suudad! Emme usub sinusse."

Kaur ka siis seal kõrval utsitab: "Iti, tule-tule!" Ja püüab minna ning õde käest tõmmata, et kaasa aidata.

Esialgu on lapsuke liikunud veel vaid paar käputussammu tagurpidi - edasikäik on veel roostes. Siis ta ise natuke vihastab, et oma teekonnal hoopis tagasi liigub, ja kurdab meile. Aga pea see päris edaspidi käputamine ka tulemas ei ole... tõesti iga hetk võib see juba juhtuda. Ma aina ootasin, et kas jääb seitsmenda kuu sisse või siiski kaheksandasse nagu Kauril, ja jääb kaheksandasse.

Öösiti Iti aina ärkab, kurdab gaase, tahab kussutamist või rinnale. Issi ka palju kussutab teda, mina vahepeal ei kuulegi teda teise tuppa, vaid magan magusasti edasi. Täna olin üpris unesegane, kui mees mulle Iti kell pool kolm rinnale tõi, sosistades, et lapsel mähe lekkinud ning ta vahetas kõik riided ja magamiskoti just ära. Võtsin siis uniselt endale lamades lapse rinnale, peagi virgus ka Kaur ning mees kadus teda kaissu võtma. Iti ei tahtnud kuidagi uinuda, vaid sõi-sõi, siis hakkas rõõmsasti endamisi kätega vehkima ja jutustama. Ma niiiii tahtsin edasi magada, ei tahtnud teda enam toita, aga muu seal uinutamiseks ei aidanud. Ta oma kahe terava hambaga kipub öösiti mind hammustama ka, mis ajab väga tigedaks. Nibust hammustada saamine on jube ebameeldiv! Siis öösiti on selline tunne, et ma võõrutan ta ära, söögu siis pudelit.

Kuid hommikul, nii kui magamistoas tule põlema paneme ja Iti mulle uniselt vastu pilgutab ja naeratama hakkab, ununeb see kõik. Anname ikka rõõmsalt rinda edasi kuni aastani, määrime usinalt igemegeeli ning topime lapsele sügavkülmast lelusid suhu, et seda igemepakitsust leevendada.

Ja õhtuse ning öiste ärkamistega seoses peab lihtsalt meeles pidama, et ta ju kohe-kohe hakkab käputama ning see kõik on nii uus ja rahutukstegev, nii et ta vajab praegu rohkem poputamist ja rinnalolekut.

Aga oi kui musitatud see lapsuke on, kui armastatud ja hoitud. Kaur on ka omapoolset hammustamist õnneks tagasi tõmmanud ja teeb õele nüüd pigem musi. Kui ta lapse kohal jälle midagi toimetab ja ma valvsalt vaatan, mis ta teeb, ütleb ta kaitsvalt: "Musi," ja näen, et tõesti ainult musitas beebit.

Kohutav kahene enne kahte??

Kaur aina nutab viimasel ajal kõige peale. Mu ema vaatas siin olles üht ta nutuhoogu mõtliku näoga ja ütles, tegu on kohutava kahesega. Ma olen sellest küll kuulnud, aga ma ei mõelnud, et kohutav kahene saab olla ka juba allakahesena. Ülesaavutaja Kaur.

Näiteks nutab ta alati, kui püüda teda poti peale panna (me enam ei püüagi suur osa ajast), mähkmeid vahetada, riideid vahetada, kombekat selga panna (kuigi ta armastab õueminekut). Süüa armastab ta ka, ja iga kord saab enne põlle ka ette, aga üks hetk võib nii kohutavalt vihastada selle peale, et talle seekord põlle ette taheti panna, ja nutta mitu minutit ning kogu söögikorra ajal pirtsutada.

"Ta kasvatab iseloomu," ütlesin mehele. "Ja tundub... et see iseloom on kohutav..."

Ei, muidu on ta vahva. Majapidamises tahab kõigiti kaasa lüüa. Pesu võtab alati ise masinast välja. Viimati istusin mina alles WCs, kui tema juba oli kõik mähkmed masinast välja viinud, pesukaussi pannud ja viis selle kausi elutuppa ning hakkas sehkendama, aina endamisi seletades: "Pesu! Pesu!"

Tulin vannitoast välja ja avastasin, et ta oli kogu pesu kuivama ka pannud - eelmise, kuiva pesu peale. On alles tubli laps :D

Prügimajandusest on ta samuti väga sisse võetud ja võib sattuda ahastusse, kui ma tahan ilma temata lipata prügi välja viima. Seepärast pühendan viimasel ajal need mõned minutid ja võtan ta kaasa. Aitame talle kingad jalga ja tipame koos konteinerite juurde. Täna läksime - mina võtsin kaasa kolm prügikastikest: tavaprügi, bioprügi ning pakendid. Kaur jäi midagi veel tuppa sehkendama, nii et läksin ise välja. Õues vaatasin, et väike tegelane on ise välja vinnanud pooltühja papiprügikasti ja toob seda asjalikult konteinerite juurde, ise üle näo särades. Tühjendasime siis tubli lapsega kastid ära ja ärgitasin teda kähku tagasi tuppa, sest väljas on krõbekülm, uks oli lahti ning Iti sees üksi põrandal. Kaur tahtis tingimata tagasi tuppa vedida kahte kasti korraga, üks mõlemas käes. Minu püüete peale üht enda kätte võtta sattus ta tuttavasse jonnihoogu. Andsin alla ja lasin tal siis minema hakata, mis oli päris pull, sest üks selline prügikast on pool tema enda suurusest. Ta kukkus nendega istuli ka, aga oli väga vihane igasuguse aitamiskatse peale, ajas end aga püsti, sättis mõlema kasti mõlemad käepidemed ehk kokku neli endale hoolikalt kätte ning hakkas uuesti tulema, õnnelik nägu peas. Tagasi koju polnud tal kiiret midagi. Muruplatsi peal peatus, vaatas lumekirmega kaetud muru, toksis kingaga ja küsis: "Mis see?" Tal meganunnu kahesõnaline lause tekkinud, ja aeg ka, sest kaheaastane laps peab juba kahe- või kolmesõnalisi lauseid moodustama.

Tagasi kodus sai lapsuke siis ohtralt kiita ning Iti kähku sülle, sest tema oli juba jõudnud hakata kartma, et on nagu Palle üksi maailmas.

Minu täiuslikud pulmad ehk tunne iseennast

Aga mina läksin vahepeal mehele! Sellest saab homme juba kaks nädalat. Just äsja viisin viimase meie suurtest uhketest lillekimpudest ära konteinerisse. Nii kauaks jagus seda ilu! Jagasin nad terve maja peale laiali: ühe panin trepihalli aknale, kust see kaugele paistis, ühe mehe "mehekoopa" aknalauale, üks rändas muudkui päevaks köögisaarele ja õhtul elutoa lauale, siis, kui väikesed sõrmed enam sinna taha ei saanud.

Meil oli hästi pisike ja privaatne pulm. Ühelt poolt oleksime me mõlemad mehega soovinud kutsuda ka oma lähemad sõbrad, aga tegime siiski ainult oma pereringis asja ära. Sest muidu me ei oleks ära hallanud seda päeva. Või vähemalt mina ei oleks. Ma tundsin eelnevalt, et mul on ainult kaks eesmärki pulmapäevaks: astuda abiellu ning seejuures mitte flippida ära. Ma kujutasin end elavalt ette selles reedehommikus alevikku juuksurisse või meiki minemas, ise meeletus ajahädas, sest meie registreerimise aeg oli juba kell üks päeval, aga me haldame samal ajal hommik otsa ka kahe pisikese lapse unegraafikuid ja toitmisi. Lisaks asjade pakkimised: kogu perele kõik asjad peoks ja hiljem ööbimiseks spasse ning spa-asjad.

Või ma kujutasin ette pilti, kus mulle tehakse selline soeng või meik, mis kohe üldse ei meeldi, ja ma hakkaksin sellest suurest pingest või pettumusest nutma. No ma olin suht kindel, et kuskil selle pulmapeo päeval ma pisardan ja kuidas mu mehe perekond siis mu punaseid silmi takseerib ja küsib, kas kõik on korras.

Nii et leidsin end lausa bloki ees panemast kinni meigi- või juuksuriaega ning ei teinudki seda. Ma ei suutnud. Leidsin, et ausalt mulle kõige pingevabam on mõlemad asjad ise kodus omas graafikus ära teha. Säästab meeletult aega ja närve. Jah, ma ei oska ise saavutada nii glamuurset tulemust, kuid ma tundsin nii suurt rahu ja pingelangust selle otsuse tegemisel. Hiljem kokkuvõtvalt tegin vist õigesti jah.

Küüned olid mul küll ilusad. Mu küünetehnik tegi mulle paar päeva enne registreerimist ilusa prantsuse maniküüri ja uuris sinna juurde, mis plaanid meil pulmadeks on, milline mul kleit on jne. Tal jäi suu lahti, kui ta kuulis, et mu kleit on valge asemel tumesinine, veidi meh ja istub nati kahtlaselt, aga... käib kah. Mul ei ole energiat ega tahtmist, et otsida endale ideaalset kleiti. See, et ma saaksin kuskil midagi rahus proovimas käia, nõuaks kahe väikelapse kõrvalt suuremat koordineerimist ja planeerimist. 

Siis küsis ta, kas meil fotograaf ikka on. Ma ütlesin ei - aga mehe õemees on hobifotograaf ja tema pildistab meid. (Ja ma jäin nende piltidega pärast nii rahule!) 

Ja üks küüs oli mul enne kodus murdunud, mida küünetehnik tahtis hakata korda tegema ja sinna uut küünt peale ehitama, et kõik ikka oleks tähtsal päeval nagu peab. "Kui sa tahad," kehitasin ma õlgu. See ausalt polnud minu jaoks oluline. Küünetehnik oli ahastuses, et ma olevat kõige külmema kõhuga pruut, keda ta kunagi näinud oli.

Aga mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, mulle ei meeldi, kui mind pildistatakse, ja valget pulmakleiti olen ma alati pidanud natuke igavaks ja... noh, maitsetuks. Sellepärast, et kunagi kuninganna Victoria valges kleidis altari ette astus, ei pea maailma naised aegade lõpuni nüüd end valges paari panna laskma. Kõik värvid on lubatud!

"Kui see oleks minu päev," ütles küünetehnik, "teeksin ma küll kõik endale nii, nagu peab. Ma otsiksin täiusliku kleidi, ma ei annaks enne alla, kuni oleks täpselt, nagu ma tahan."

Ütlesin rõhutatult, et minu jaoks ongi kõik nii, nagu ma tahan. Mu number üks prioriteet peale reaalse paarimineku oligi tol päeval kõige minek sujuvalt ja minimaalsete närviminekutega. 

Siis ta jäi tasa ja maalis vaid mu küüsi ilusaks.

Ja meie hommik läks tõesti päris kenasti! Mu ema oli meie juures ja aitas Kauri kantseldada, meie toimetasime vaikselt omas tempos, kuni üks hetk avastasime, et varsti on käes aeg Õnnepalee poole startida, ja meil on veel väga palju teha, kaasa arvatud kõigi asjade pakkimine, laste riietamine. Iti tuli alles päevaunest äratada ja rinna otsa panna, ajal, mil me oleks juba välja pidanud sõitma :D

Eks oleks võinud ehk eelmisel õhtul kõigi asjad kokku panna? Või riided ära triikida-aurutada? Ma aurutasin oma kleiti mingi pool tundi vist hommikul. Kuid mul polnud selliseid asju eelmisel päeval üldse mõttes, nii, kui vanaema meile laekus, tegime mehega hoopis kodunt sääred ja sõitsime kinno. 

Aga kõik läks lõpuks ikka ilusti, jõudsime Õnnepaleesse kenasti õigeks ajaks ja korjasime poolelt teelt peale ka mehe vanema poja. Keegi ei läinud närvi, kõik oli kaunis. Meid mehega pandi kabinetti veerandiks tunniks ootama, kuni sugulased end saalis valmis seadsid. Vaatasime koos aknast välja Tallinna kesklinna tänavatele, itsitasime, ja ma tundsin, kuidas mul kõhus keeras. Meie paaripanija tuli meie dokumente üle vaatama, võttis enda kätte sõrmused, õpetas, kuidas istuda ja astuda - saali astudes mina mehe vasakul käel, kuid kui peale paaripanekut ümber pöörame teiste poole, siis asun juba tema paremal käel, kuna nii olevat traditsioon.

Siis hakkas muusika ja me astusime saali ning ma nägin oma ema ja teiste naiste silmis ka pisaraid ning endal läks ka silm veidi märjaks. See oli tõesti säärane hetk, mil nutad õnnest. See oli nii ilus. Mees pigistas tugevasti mu sõrmi, kui me paaripanijat kuulasime.

Üldist pinget aitasid veidi leevendada Kauri hüüatused, ta küsis kõne vahele asju nagu: "Kes?", mis kõiki naerma ajasid.

(Minut aega peale sõrmuste sõrme saamist, kui läksin Kauri võtma, hammustas ta mind käest, sest ei tahtnud tulla:D)

Ja ma tundsin, et see hetk oligi meie kahe jaoks ja see oli täiuslik. See oligi kõik, mida ma oma pulmapäevalt soovida oleksin võinud, ja ma olen superrahul.

Igav meil selle tegelasega ei hakka

Istusin laua taha, tass kohvi ja kolm kommi ees, ning lubasin endale natuke aega nüüd üldse mitte lastest välja teha, vaid oma aega võtta - kuna Kaur ei teinud uinakut ka mitte enam pärastlõunal kärus jalutades, ning mul oli täna enda jaoks olnud null minutit. Lauaserva äärde tekkis hetkega Kauri blond pea ning nõudlik hääl hüüdis: "Anda-anda!"

Kaur pole kunagi ühtegi kommi söönud (*ütleb ta uhkustades*), aga teab ikkagi, et mida emme sööb, võiks ka laps väga hästi proovida. Kõike tahab ta praegu enda kätte saada ja ise proovida. Päevad läbi kõlab meil kodus üürgamine: "Anda! Andaaaa!" 

(Meeldiv külg asjal on, et niimoodi 'meilt ära napsates' sööb Kaur sisse ka nuikapsast ja porgandit, mida ta muidu oma taldrikult pigem järele jätaks. Kui teistelt nuruda saab, siis maitseb küll hea, ja vitamiinid tulevad! Me teeme näo, et jube suure kahjumeelega loovutame talle neid krõmpsuvaid juurikaid, mida Kaur kõiki kurgiks kutsub.)

Kommi ta siiski ei saanud. "Süüaa!" kurtis Kaur. 

"Sul ei ole söögiaeg," ütlesin rangelt. "See on emme eine."

"Sülle," kauples Kaur nüüd, aga sülle ma teda ka ei võtnud, et saaksin rahus oma lehte lugeda ja kohvi juua. Kaur ei leppinud asjaga mitte kuidagi, vaid püüdis mind peaga maha puksida. Ta oli üllatavalt tugev, pea oleks see tal õnnestunudki! Järgmiseks tõi ta oma kõnniabivahendi, mida kõndimiseks muidugi enam ammu ei vaja, aga millesse ikkagi siiamaani väga kiindunud on. Alailma kolistab ta sellega mööda elamist ringi. Me pole sellest lahti ka saanud, sest Iti jaoks läheb varsti juba vaja.

Nüüd mõtles Kaur välja mingi triki, kuidas masinale toetudes üles ronida ja minu taldrikuni pääseda. Masin on ratastega ja selline turnimine ohtlik, nii et tegin tsipa kõvemat häält. Nüüd lähenes Kaur asjale teiselt poolt: ronis diivanile, diivanilt küünitas nii kaua, kuni venitaski end nagu villane lõng lauale. "Koh'i," ütles ta mu kohvitassile osutades säravalt. Ohkasin ja lasin tal kommipaberitega mängida. Ta hakkas neid mu kohvitassi põhja kastma, tilgutades laua kohvi täis, aga ise oli nii õnnelik.

Vähemalt on ta järjekindel...

Paar tundi hiljem lükkas ta mööda elamist ringi oma raamatukasti. Mõtlesin, et niisama mööbeldamise tuju peal, aga ei: ta oli avastanud, et saab lükata kasti kuskile huvitavasse kohta nagu köögisaare äärde, ronida ise sisse raamatute peale ning ulatuda nii hea mitukümmend sentimeetrit kõrgemale kui tavaliselt. Nii saab igasugu asju roobitseda, mida muidu kätte ei saaks! Avastasin ta kiindunud ilmega endale näole beebide tsink-pepukreemi määrimas :D

Laps ei maga, aga mul jumala suva

Kaurikene on meil selline huumorimeelega poiss, olen juba ammu tähele pannud. Armastab end igale poole peita ja palju naerda. Lõunaunele minemise juures on tal ka viimastel päevadel tekkinud mingi humoorikas moment, kui on vaja lõkerdada ja toas ringi kõndida, selle asemel et ilusti karu kaissu võtta ja magama heita.

Vanemad, kellel on see võimalus, ilmselt kussutaksid last magama. Minul see võimalus puudub, sest mul on allkorrusel Iti, kes ka just umbes siis tähelepanu tahtma hakkab, seega ma Kauri ei kussuta. Palun tal pikali minna ja lähen ise toast välja. Paar korda max võin veel käia talle sama asja meelde tuletamas, siis annan alla. Las siis on seal toas vaikselt, kui und ei tule. Kaur on ka. Ma ei tea, mida ta seal täpselt teeb, sest mänguasju tal ühtegi seal enam pole - korjan enne uneaega kõik kokku ja viin suure kastiga teise tuppa peitu, et ei tekiks kiusatust voodist välja ronida. Aga Kaur ei lase end sellest morjendada, vaid leiab võimaluse. Kardin on alati eest tõmmatud, nii et ilmselt vahib ta välja. Täna lõunaajal oli ta kummuti pealt küünitades käte saanud oma veepudeli ja selle tühjaks tilgutanud. Otsisin toa pealt siis kohe, kus see märg loik peaks olema, aga ta oli segaduse ise ära ka kuivatanud. Oli kummutilt küünitanud kätte ka puhta läkaräti ja sellega mopitanud. Nüüd nühkis ta selle läbimärja rätiga ennastunustavalt aknalauda nagu väike tuhkatriinu. Ise säras üle kogu näo. Mind ajas see ka naerma.

Nii et võta lapselt mänguasjad käest, kuid tegevust leiab ta siiski. 

Toast välja lasen ta alles siis, kui ta vastu ust koputama ja "Välja! Välja" hüüdma hakkab. Vähemalt saab ta natuke aega vaiksemalt endamisi olla ja ehk siiski veidi puhata.

See, et need lõunauned nüüd ühtäkki ära kaduma on hakanud, häirib mind vähem, kui oleksin arvanud. Sest Iti, kes magab meie hommikuse jalutuskäigu kenasti maha, ärkab alati umbes-täpselt siis, kui Kaur on lõuna ära söönud ja läheb lõunaunele. Siis Iti tavaliselt paar minutit sööb rinnal ja edaspidi tahab... kiljuda. Jah. Ta ei taha mängida, ta ei taha rohkem süüa, ta tahab lihtsalt mulle oma beebikeeles midagi seletada ja kiljuda. Siis on mul alati tükk tegemist, et teda vakka hoida, et üleval Kaur ei virguks. See on füüsiliselt ja psüühiliselt väsitav ning mu enda paus jääb täitsa olemata. Viin Iti all lausa tihti vannituppa, et võimalikult vähe häält välja kostaks, panen ta seal roomama, ja ise söön kõrval põrandal kurvalt oma lõunamaiust ehk datleid ja piima. Need ei maitse seal vetsupoti kõrval üldse nii hästi nagu tavaliselt :D

Nii et nüüd, kui Kaur lõunat ei magagi, ei pea ma Itit kõigest väest tasa hoidma ning ausalt öeldes olen ise lausa lõõgastunum.

Ja pärastlõunal, kui lapsed jalutama viin, jäävad mõlemad magama, Kaur teeb paarkümmend minutit uinakut siis kärus ära. See on midagi ikka!

Küsisin täna Kaurilt, kes ta on, lootes kuulda tema nime. "Poiss!" ütles Kaur endale osutades, mõtles siis veidi ja lisas: "Aps!" (laps) No nii vahva. Minu väike poisslaps.

Ja temaga saab juba kergelt dialoogi pidada. Ma igal võimalusel püüan teda vestlusesse tõmmata ja tulemused on täitsa näha. Küsimusele, kuidas ta öösel magas, vastas Kaur mulle ühel hommikul asjalikult: "Hästi." 

Ning mängisime lastega üleval Kauri toas ja ta ei saanud üht lelu tööle. "Kas sa vajad abi?" küsisin. "Jah," vastas Kaur rahulikult ja hästi selgelt. Niimoodi "jah" polnud ta enne öelnud, olin jube uhke.

Iti-beebi on aga juba seitsmekuune. Kõigest väest roomab ringi, veedab oma päevad venna käest hammustada saades, täna kukkus korra diivanilt ka alla (ups!). Aga muidu on rõõmus ja rõõsa väike beebi, kelle vastu on mu süda suurt ja õrna armastust täis. Tal tulevad ka hambad, all keskel kaks teravat sakki. Nende saamisvalust ta meile vahel õhtuti jutustab, nii et emme nutab ja issi on ka närviline. Aga eks tuleb see aeg lihtsalt vastu pidada. 

Üks naljakas Kauri-ütlus eilsest tuli mulle ka meelde. Ta põrnitses Nigella Lawsoni kokaraamatut. "Kes see seal peal on?" küsisin.

"Tädi," ütles Kaur. "Ninna!" (rinnad) 

Hakkasin naerma ja ütlesin, et jaa, tädil on rinnad. Selle peale muidugi Kaur hakkas aina itsitama, kordama: "Ninna!" ja Nigella büsti peale näpuga toksima. Mehed jäävad meesteks... Emme rindade vastu on tal ka mõõdukas huvi ja neid märgitakse mitu korda päevas ära. Tuli ükspäev, vaatas söövat Itit ja nentis jälle: "Ninna." Teine rind oli imetamispluusiga kaetud, sinna osutas Kaur tõsiselt ja ütles: "Kinni."

Iti roomab!

Iti hakkas roomama, hip-hip-hurraa! Meil oli pühapäeval majas suur segadus: meie juures oli mehe vanem poeg; Kaur ei maganud lõunat, vaid karjus ja jauras ringi. Ta läheb alati närviliseks, kui meil külalisi on oodata, sest meie mehega oleme närvilised. Mina koristan ringi ja katan lauda, mees vuhib süüa teha, alati jääb ajast puudu ning lisaks kutsusime me rohkem inimesi, kui meile siia üldse korraga mahub. Aga lastega perede puhul ei ole tulek kunagi kindel, nii ka seekord oli kõik okei: lastega pere ehk mehe lapsepõlvesõbranna jättis oma kahest lapsest kolm nohuga koju, ning minu sõbranna Maria tuli tund aega hiljem, sest laps ärkas hommikul hiljem, ja jättis koju oma mehe. Nii et täpselt üks vahetus lahkus, kui teine peale jõudis.

Igatahes keset valmistumise segadust kõhutas Iti elutoas vaibal ning püüdis Kauri miniköögist pärit pehmet mängutomatit kätte saada. Sirutas, sirutas oma käekesi, kuni hakkas roomama. Tomat käes, skoor! Ja emme hakkas rõõmsalt huilgama :D

Naljakas on see, et Kauri beebiraamatut sirvides leidsin, et ta hakkas roomama täpipealt samas vanuses: kaksteist päeva enne seitsmekuuseks saamist. Päevapealt! Ja kõhuli pöörama hakkas vist ka täpselt nädal enne viiekuuseks saamist nagu Itigi.

Huvitav, et nad nii sarnase arenguga on olnud.

Kauri pidime mu sõbranna ja ta poja siinoleku ajal küll mitmel poel pagendusse saatma, sest ta tahtis aina teisele poisile tuupi teha. Teine ei saanud vastu ka anda, kuna ta napilt veel ei oska kõndida. Käputab. Seega Kauril oli mugav tema kohal kõrguda ja lüüa üritada, mis teise aina nutma ajas.

Mees võttis Kauri ja Iti ja läks lausa autoga sõitma, et me saaks kodus rahulikult juttu ajada ja olla. Pärast tagasitulekut käitus Kaur täpselt samamoodi, nii et tõstsime ta elutoa aedikusse vangi. Vaeseke karjus seal pisarsilmi: "Välja! Väljaaa!", nii et kahju hakkas. Siis hakkas mu sõbranna talle üht mänguasja loopima ja tema loopis seda sealt aedikust vastu ning rahunes maha.

No mis sa teed ära.

Mänguväljakult koju tulemine on meil Kauriga nüüd ka lausa piin. Ta ei taha enam üldse tulla ning mu varasemad nipid nagu varakult teatamine, mitme minuti pärast me astuma hakkame, on efekti täielikult kaotanud. Ta lihtsalt ei taha üldse koju tulla. Kui seal on teisi lapsevanemaid ka, siis on mul veidi piinlik Kauri karjumise pärast, aga mis ma muud ikka teha saan, kui ta jõuga siis kärusse aheldada ning astuma hakata. Kõndides rahuneb maha.

Samas on tal megaarmsaid käitumisjooni ka. Eile tulin kulmudest ja koputasin välisuksele. Ukseaknast nägin, kuidas issi istus diivanil, lapsed süles, ja luges neile raamatut. Kaur kuulis koputamist, karjus: "Emmeee!", jooksis mulle vastu ja andis musi, et siis tagasi issi rüppe raamatu juurde pöörduda. See oli igatahes väga nunnu!

Kauri keele areng

Kaurike muudkui areneb, lausa mühinal. Teised emad siin mänguväljakutel ikka kiidavad, et ta nii palju räägib ja nii seltsiv on. Ja mul on nii suur põnevus ja rõõm teda jälgida ja iga uut sõna enda jaoks märgata.

Kui teised emad siis kurdavad või märgivad, et nende aasta kahe-kolme-neljakuused veel ei räägi sugugi, siis lohutan, et Kaur ka selles vanuses oli ikka suht vait veel. See areng on viimastel kuudel suur olnud. Et ei tasugi võrrelda näiteks aasta ja kolmekuust aasta ja üheksakuusega, sest see vahe peabki päris suur olema. Ja mäletan, et mina samavana Kauriga ka vaatasin kadedalt ligikaheseid lobisevaid lapsi ning kiitsin neid nende emadele.

Peamine, mis on mulle rõõmu toonud, on emme-sõna. Kaur kasutab seda, kui kuskilt tema silmapiirile ilmun, ja mul on iga kord nii kena seda kuulata. Ei saa mul sellest vist kunagi küllalt. Aga põhimõtteliselt vaatan, et laps saab tähtsamad igapäevased soovid ilusti juba edasi antud ja oma asjad aetud, mis on ju väga hea. Niimoodi ta tunneb ka, et saab end väljendada, ja ei teki seda frustratsiooni, et miks küll vanemad minust aru ei saa??

Näiteks küsib ta ise süüa või putru või piiaa (piima), küsib endale ette põlle, joogiks vett, oskab nimetada taldrikul mõningaid toiduaineid nagu kala, kurk. Siis oskab ta anuva häälega karjuda: "Veel!", mis tähendab, et ta tahab puuvilja. Mina enamasti temaga ei võitle, vaid annan talle puuvilja sinnasamma soolase toidu juurde, mis tähendab, et ta sööb enamasti kõik ilusti ära (jättes alles vaid mõned köögiviljad). Mõned sõnad on tal enda keeles, millest saame aru vaid meie vanematena, eriti mina. Näiteks ba on banaan, kaa on avokaado. Aga ploomi või õuna küsib täiesti arusaadavalt. 

Kui kõht on täis, teatab ta: "Kõik!" Võtan ta toolist ära ja viin kraanikausi servale käsi ja nägu pesema, küsib ta eepi ehk seepi ka. Siis enamasti hüütakse terrass ja joostakse õue mängima. 

Kaur oskab ka teada anda, et soovib alla või üles (korruste vahel), kuigi need lähevad ka tihti omavahel sassi ning ta palub allkorrusel alla minna. Õue oskab nõuda, toob endale ise jope, otsib taga tumbat... No täitsa kõik igapäevaelu aspektid on kaetud.

Õues mänguväljakul nõuab ta mõnikord koju!, tõstab näpu, näitab õigesse suunda ja hakkab aga minema. Väljakul on sihiks kiik ja kiigel tahetakse aina hoogu.

Pool teed mänguväljakult koju võib ta alati ise jalutada ja tamm-tõ ehk tammetõrusid korjata. Viimasel ajal tahab ta maast prügi korjata ja seda siis past'i ehk prügikasti visata. Ma ei keela ka, las teeb end siis kasulikuks. Mu kasvatuspõhimõte on valida oma lahinguid ehk keelata võimalikult vähe ja ainult siis, kui see on vältimatult vajalik. Pigem püüan keelatud asjad ja tsoonid elimineerida, suunan teda soovitud tegevusele jaatavate sõnadega. On ju loogiline, et ma ei hüüa iga päev kaks korda: "Kaur, ei tohi jahupurki võtta!", vaid paneme hoopis kuivainete sahtlile lapseluku ette. Või kui ta klõpsutab lampe põlema, no las siis klõpsutab. Mul pole tahtmist ka veel ühte "Ära tee'd" tema päeva lisada.

Prügikastiga oli naljakas lugu, kui olime naabrinaise ja ta pojaga siin mänguväljakul ja Kaur võttis liivakastist ühe mänguasja osa, teatas tarmukalt: "Past!" ehk prügikast, ning võttis suuna sinnapoole, et rämps nagu ikka ära visata. See osa oli aga liivaveski rattaosa, juhuslikult meie enda poolt sinna liivakasti toodud mänguasja oma, ja ma teadsin, et seda saab sinna tagasi panna ning ära pole vaja visata. Kaur läks täiesti hüsteeriasse ega leppinud sellega sugugi. Naabrinaine kõrval naeris ja ma ka, enne kui sain ta tähelepanu lõpuks liivaveskit uuesti kokku pannes kõrvale juhitud.

Õues tuntakse ära ka pink, kõik autod, pokk (kopp), kallu (kallur), tädid, koerad ja kassid. Poiss on ta ka korra juba teise lapse kohta öelnud.

Ja kui issi hommikul tööle hakkab sättima, siis on vähemaks jäänud kurvad karjumishood Kauri poolt, pigem teatab ta asjalikult: "Tööle!", lehvitab issile järgi ning läheb ajab oma asju edasi.

Tempo õues on Kauril küll väga aeglane, kogu maailma on vaja uurida, mulda ja kive katsuda, möödujatele lehvitada ning tihti ka omas suunas minna. Hüüan talle: "Tule-tule!" ning ta hüüab edasi astudes vastu: "Tule-tule!"

Nii et ettevaatlik tuleb olla, täpselt see, kuidas me ise temaga räägime, hakkab meile vastu kõlama. Nagu oleme mehega ka mõningate vandesõnade puhul juba kogenud... Lõpeta või ise lausa vandumine ära.

Kui Kaur mõne keelatud asjaga hakkama saab, siis kuulutab ta sinna ise juurde: "Oi-oiiii!" või tänitab: "Kaur!"...nähtavasti nii ma ise olen reageerinud nendel juhtudel :D

Pallimeri = õnn on majas

Meil käisid eile külalised, oli väike lauamängu- ja saunaõhtu. Mina veetsin sellest õhtust suure osa üleval pimedas magamistoas Itit toites, nagu ma olin kahtlustanud ka, et juhtub. Iti on praegu toitmise ajal helide ja valguse vastu suht tundlikuks muutunud ja mul polnud enam illusiooni, et kolm võõrast ja lärmakad lauamängud teda ükskõikseks võiksid jätta. Tal on lihtsalt nii põnev, kõike tahaks vaadata ja järgi uurida!

Tegelikult suure osa ajast oli ta ikka väga tublisti vaikselt ka. Panin ta beebikiike põrandale ja ta siputas seal tükk aega jalgadega, vaatas meid ning naeratas mulle iga kord, kui ta pilgu tabasin. Aga jah, süüa anda sain ainult üleval vaikuses. Hakkasin teda juba hälli magama viima, kui ta uuesti virgus ja tagasi rinnale rändas. Siis läksin pooleks tunniks alla teiste juurde, aga Itil oli rahutu õhtu ja ta vajas emme lähedust. Mees küll läks teda võtma, aga tasa ta ei jäänud ning sain veel tükk aega rabelevat lapsukest toita ja kussutada, nii et isegi külalisi rohkem ei näinud - nad olid juba ära läinud, kui ma peale 11 lõplikult vabanesin.

Ütlen endale, et need on viimased säärased kuud, kuna lisatoiduga oleme juba alustanud ning piima osakaal hakkab siis varsti järk-järgult vähenema. Peaksingi õieti teda õhtuti mitte rinnal uinutama, vaid hakkama hälli viima ärkvel olekus, et ta seal ise uinuks...

Mees, kes siin meie uues kodukülas paljudega suhtleb, sai pakkumise kelleltki lapsest ülejäänud pallimere pallidele. Ütlesin, et okei, ja mees tõi Itiga jalutuskäigult tagasi kolm suurt kotti palle. Kaur oli kohe ekstaasis, istus maha, kilkas ja naeris ning hakkas palle välja pilduma ning "Pall!" hüüdma. Vaatasin elutuba, mis korraga värvilisi palle täis sai, ja ütlesin mehele, et kes pallid tõi, see hakkab neid ka koristama, eksju. 

Lastel igatahes oli väga lõbus. Itil ka. Ta istus issi süles, aina vaatas Kauri ja kõkutas naerda. Iti naer on maailma armsaim heli, mul ei saa sellest küllalt. See on väga omapärane, Kauril polnud kunagi sellist laginat. Suur osa venna tegevustest kutsub Itis selle naerukõõksu esile. Ta sai palle katsuda ka, sest venna viis talle neid lahkelt kätte, eriti kui ma palusin. Haaras neid oma käekeste vahele (motoorika areneb!) ja maitses suuga.

Siis avastasin, et meil on ju kuskil kelleltki saadud (99% meie laste mänguasjadest on kuskilt sõprade käest või teiselt ringilt saadud) pehmed reketid, millel palli pole. Need pallimere kerged pallid idekad nendega kõksida! Kui kuskile vastu lähevad, ei tee midagi katki ega kellelegi haiget. Kõksisime mehega algul toas istudes, Kaur juures kilkamas ja pallipoisina meile neid järjest sülle toomas. Siis kolisime õue, kus mäng märksa hoogsamad tuurid üles võttis. Seal oli hea, palju ruumi, sai kõrgust ja kaugust võtta. Pallipoiss sebis jälle kõigest väest ja tõi meile muudkui palle kätte, et puudust ei tekiks. Küll neid lendas mõlemale poole talveaedade katustele ja naabrite poole ka.

"Eeh, küll välja tulevad," kehitasin mina õlgu. Kaur aga suhtlemispelgust ei põe, läks padavai naabrite juurde ja ütles: "Pall?" Sai oma palli tagasi, naabrite samavana poissi kallistada ja meie nendega juttu ajada. Mõlema poole naabrid tulid selle kära peale välja, ühtede koer haukus kõigest väest meile kaasa ja tahtis vist ka lõbust osa saada. Mul oli kogu aeg, juba aasta enne kolimist olnud visioon, et seal murul hakkame mehega sulgpalli mängima, ja nüüd oli see visioon täide läinud. No max lõbus oli, kõik naabrid vaatasid meid kadedalt :D Seda kindlasti kordame.

Täiuslikud hetked

Venna on viiekuust Itit tutvustanud automaailmaga

Ärkasin hommikul kell viis, rinnad suured ja rasked. Iti oli terve öö maganud! Rõõm oli suur. Kohe ikka hoopis teine tunne on sees maganud inimesel. Nüüd kuulsin, kuidas ta vaikselt teises toas häält teeb - meil magavad lapsed nüüd mõlemad eraldi tubades ja meie magamistuba on üle mitme aasta ainult meie jaoks!

Tõin väikese naksuva ja nahiseva olendi hällist enda rinnale, kus ta kohe nohisedes sööma hakkas ja mu pakitsevaid rindu leevendama. Väljas kiskus juba valgeks. Meil on suured lopsakad roosad kardinad magamistoas, aga need on ette tõmmatud vaid mehe poolele, minu poolelt saab vaadet näha. Aknalaual vilkus rohekalt kolp :D Olin eile õhtul võtnud välja koti Halloweeni-asjadega ja selle ühe kolba juba õrrituseks välja tõstnud. Mõjus päris meeleolukalt küll.

Mõtlesin, et mina olengi maailma kõige õnnelikum naine. Mul ei puudu mitte midagi, mul on kõik olemas. Ilmselt lapse söömine ka süstib samal ajal kehasse õnnehormoone :D aga mõtlesin, kas mul oleks veel midagi vaja, et see hetk veelgi täiuslikum saaks olla. Ehk kui me oleks ajutiselt troopikasse kolinud või midagi, ja ma naudiks praegu vaadet merele ja palmidele? Aga ei tea, meil on megailus sügisealgus olnud, soe ja päikeseline, ja vaade meie magamistoa aknast põllule ja metsale on ka imeilus.

Pool seitse virgus Kaur, ronis oma toas oma suure poisi voodist välja ja hakkas oma uksele koputama. Mees tõi ta meie vahele veel natuke nurruma. Kaur sai minu kaisujänese kaissu ning jäi lesima, mind aeg-ajalt muiates vaadates. "Emme!" sosistas ta. Mul on süda suurt rõõmu täis, sest Kaur on hakanud emmetama. See on vahva! Issitab ta juba mingi pool aastat ja mina olin kurvalt kõrvale jäetud. Nüüd on emmeaeg ka käes!

Siis korises mul kõvasti kõht, Kaur tõstis pea ja naeris mulle vastu. Siis liigutas tuulehoog ust, Kaur tõstis näpu ja kuulutas teraselt: "Uks! Uks!" 

Iti, kes oli vahepeal uuesti oma hälli magama viidud, oli seal hommikuks ärganud ja tegi häält. "Iti!" viibutas Kaur näppu. "Iti!"

Issi sai aru, et pääsu pole, tõusta tuleb, ja hakkas end riidesse panema. Väike pidžaamas poiss oli suurt rõõmu täis. "Alla! Süüa! Putru!" hõikas ta ja oli padavai voodist väljas.

"Meie poiss! Räägib!" sosistasin ma mehele ja sain temalt musi.

Ja täna ma lähen linna, kinno! Vaja väga vahepeal oma hullukeste juurest ära ka saada. Juba mitu päeva ootasin seda.

Kelle päevaplaan on tähtsam?

 

Meil oli laupäeva hommikul paar vaba tundi, nii et sõitsime siia meie lähedale vastavatud Kurna parki veidi ostlema, aga peamiselt ringi vaatama. Tuulise ilmaga jalutama polnud kellelgi tahtmist minna.

Mina sõitsin ning parkisin teise auto kõrvale. Okei, teine pool oli vaba, aga ikkagi. Seal, kus võimalik, pargin muidu alati lihtsalt joonte vahele. 

"Hehhe, kus ma olen alles täiskasvanud," kekkasin, kui mees mulle kõhukotti aitas peale siduda. "Sõidutasin oma pere laupäeval kaubanduskeskusesse."

"Yer a mother, Harry!" ütles mees.

"Ja parkisin siia nagu proff! Ma võiks põhimõtteliselt juba taksojuht olla!"

Nii seal kekkasin, kuni vaatasin, et üks auto edasi inimesed on auto juures ja mingi naine kuulas mind ning muigas. Siis jätsin järgi :D

See oli mul muuseas vist esimene kord Itit üldse kõhukotis kanda, samas kui mees on teda seal kandnud sada üks korda. Mõtlesin siis, et võtan üks kord löögi ka enda peale. Täitsa mõnus mütakas oli kanda, hea soe, ja kena vahetevahel (loe: kogu aeg) pealage musitada. Varsti aga hakkas Itil ebamugav, hakkas nutma ning mees nõutas ta jälle enda rinnale. Seal jäi ta paari hetkega nurruma ja pani silmad kinni. Natuke ohkasin seda nähes, sest kui Iti magab kasvõi kümme minutit ennelõunasel ajal, siis ta absoluutselt kindlalt ei maga enam peale 12 Kauri lõunaune ajal ja mina pean teda hüpitama ja kuidagi vait püüdma hoida, et ta Kauri ei ärataks. Aga kui ta enne lõunat ei maga, siis panen alati Kauri voodisse, lähen alla, Iti rinnale, kus ta viis minutit sööb ja nordi magama jääb. Tõstan ta maha ja lähen naudin ise tund-poolteist vabadust ehk loen terrassil raamatut ja näksin.

Aga noh, eks ta tegelikult peaks magama ikka enne lõunat, tema enda päevaplaani arvestades. Ärkab hommikul kuue paiku ning siis on ikka maru pikk vahe alles pool üks uuesti uinuda. Aga minu päevaplaani jaoks on see jälle parem variant... et ma saaks ka hetke täitsa end välja lülitada. Kuid ega beebit vägisi ärkvel hoidma ikka ei hakka, kui ta magama on jäämas.

Kodus tõstsin Itit pissile ja ütlesin: "Iti läheb..."

"Potile" ei jõudnudki öelda, sest Kaur karjatas sinna vahele: "Vangi! Vangi!"

Ta kobistas parasjagu konku ukse taga ja tahtis öelda: "Mängi!" ehk tahtis oma legoklotside kasti sealt kätte saada :D 

Päris vangi ma Itikest vastupidiselt enamuse nõudmisele ei saatnud, aga panin ta tema aedikusse lesima. Mees tõi selle talveaiast ära, kuna hommikuti on juba nii külm, et teda ei saa sinna enam viia. Keskpäevaks umbes jõuab meile talveaeda päike ja läheb mõnusalt soojaks. Aga elutoas on see aedik palju universaalsem ja sinna on nüüd võimalik Itit igal ajal venna eest ohutult lesima panna. Iti veetis seal täna õhtupoolikult tublisti üle tunni, kuni meie Kauriga mängisime ja majapidamistöid tegime, ja... mängis klaverit. Tõesõna! Lastel on väike kaheksa klahviga teletupsude klaverike, ja Iti keeras end kõhuli ning muudkui klimberdas käpakestega seal klaveril. Ta jättis päris geniaalse mulje, ei saa eitada. Viiekuuse beebi kohta ikka proff.

Kellel uus tool, kellel voodi

Iti-tita on jututita, ütlen ma lalisevale ja jutustavale Itile.

Iti-tita on potitita, ütlen ma teda potile tõstes, kus temalt on viimasel ajal vist kergem pissit kätte saada kui Kaurilt, kes harrastab potistreiki ja pistab karjuma isegi poti mainimise peale. 

Iti-tita on spatitita, vaatan ma jalutuskäikude ajal nüüd regulaarsemalt magavat lapsukest.

Sobrasin laste digilugudes. Iti kohta on seal paar sissekannet, ortopeedi ja neuroloogi profülaktilistest külastustest. Neuroloog oli kirjutanud, et "väga kena emotsionaalse arenguga laps". Olen nõus. Itil on nii arukas pilk. Temas on midagi, mis mind õrnusega täidab. Ta on ühtaegu hästi rahulik ja mõtlik, aga samas seltskondlik: nii kui ruumis näeb mind, issit või vennat, tuleb ta näole lai naeratus ja ta hakkab jutustama. Ja uudishimulik on ta: meie igapäevase poeskäigu ajal ei tee ta kunagi piiksatustki. Ma keeran tal kärukatuse alati alla ja panen ta istuvasse asendisse ning ta vaatab suurima huviga alati ringi.

Iti on Kauri suur fänn. Pruugib Kauril tulla vaid meie juurde asjatama, kui parajasti rinnaga toidame, ja Iti jätab söömise katki ning hakkab itsitama. Kõik, mida Kaur teeb, on naljakas. Kaur viib talle oma autosid ning Iti katsub neid huviga.

Täna sai Kaur endale suure poisi voodi. Mees teatas, et võrevoodist on lapsel aeg välja kolida, kuna ta võib varsti juba nii osavaks muutuda, et püüab sealt välja ronima hakata, mis on ohtlik. Ma natuke pelgan, kuidas magamaviimised nüüd välja hakkavad nägema, kui laps voodist vabalt välja tulla saab. Võrevoodi oli ikka vanema jaoks väga mugav. 

Mees sebis voodi Facebooki turuplatsilt, pani täna koos Kauriga kokku, mina puhastasin pärast ära ning panin voodipesu peale. Vahepeal käisime lastega päeval lastetoas aega veetmas. Mina istusin uue voodikese peal, Iti süles, ja Kaur tegi sealsamas trikke. Ronis peatsist üle voodisse, rullis end meieni ning jälle põrandale, ja kordas. Iti naeris nii, et hakkas kõõksuma. See oli väga äge, tal on maksimaalselt armas naer. Iga naerukõrina lõpus ütleb ta kergelt: "Lää". Aga jah, iga kord, kui Kaur ronis, siis Iti naeris, ja kui Kaur parasjagu põrandal viibis, siis ei naernud. Ei tea mina, mis sellele viiekuusele nii naljakas paistis ja mida ta sellest ronimisest mõikas, aga midagi mõikas.

Esimesel õhtul igatahes Kaur voodist midagi teada ei tahtnud, korraldas issile suure draama. Mina ütlesin, et las olla, pole ju kiiret, las harjub aegamisi. Seni las olla mõlemad voodid seal toas. Ja kui uus voodi harjumatu on, siis see on ju ka vaid loomulik: Kaur on alles aasta ja üheksa kuud vana ning on terve oma elu maganud sellessamas võrevoodis. Suure poisi voodi on alles tema teine voodi ning see on suur osa elust, mida äkki muuta.

Ja Iti panime söögitooli istuma, mis on tema jaoks uus suur samm. Ta pole veel kuus kuud täis, aga las siis harjutab natuke seda istumist. Iti ise oli toolist maru elevil. Naeris ja uuris ümbrust ja nägi maru asjalik välja. Issi pakutud kurgiviilust ta midagi arvata ei osanud. Ei mõistnud seda veel hästi kätte võtta ja issi pakkumise peale natuke vist suhu sattus, aga enamus kukkus välja. Kui Kaur samal ajal vabakäigul juhtus olema, siis tuli ta vääramatu jõuna ja võttis selle kurgiviilu sealt endale. Märkis, et see asi on kurk, pistis rõõmsalt suhu ja sõi ära, ehkki ta küll oma taldrikul kurgiviilu alati alles jätab. Kaur sööb vist suurima heameelega mida iganes, kui ta selle ainult kellegi teise taldrikult tuuri saab pista. Et ta pole ebaviisakas poiss, siis pani ta õe ette hoopis oma auto ja seletas ka, et see on auto. Iti siis rõõmsasti mängis sellega. Kõik olid bartertehinguga rahul. 

Kauri viimase aja lahedamad uued sõnad:

Män-gi! Tähendab mängima. Kasutatakse õues jalutuskäigu ajal, kui ta tahab juba mänguväljakule jõuda. Kodus kasutab ta seda konku ukse taga paluvalt koputades, kui soovib, et ma tõstaksin sealt välja suure kasti legoklotsidega, mida ma muidu peidus hoian, et kogu elamine klotse täis ei oleks. Vahepeal saab män-gi'st suure korrutamise peale kogemata vangi, nii et lapsuke seisab konku ukse taga, patsutab seda ja ütleb anuvalt: "Vangi! Vangi!"

Uhhei ja brraa, mis tähendavad juhhei ja hurraa. Alati vahetult enne mänguväljakule jõudmist ütlen ma Kaurile: "Kohe olemegi mänguväljakul! Juhhei! Hurraa!" Kärust kostab siis vastuseks: "Uhhei! Brraa!" Megaarmas. Mõnikord teda uinakule sättides silitan tal pead, ta lesib, võtab oma karu kaissu ning ütleb uniselt: "Uhhei..."

Karu oma kaisukaru kohta. Uinakule minnes ta hakkab voodis korraldama: ütleb: "Karu!" või vahepeal ka: "Kaur!" :D Kaks tähte lähevad sassi, aga tean, et mõtleb karu. Voodis on ka kaisujänes, selle kohta ütleb ta kass. Mina seletan, et tegu on jänksiga, aga vahet polegi, sest segase nimetusega loom ulatatakse mulle ja ma pean selle voodist eemaldama. Praegu on päevakorras ainult karu. Ka tekk ulatatakse mulle. Seda mitte ainult ei taheta peale võtta, vaid see ei tohi ka üldse voodis olla. Siis heidab ta mõnusasti pikali, võtab karu kaissu ja paneb oma maailmapikkade ripsmetega silmad kinni.

Kõige pimedam on ikka enne koitu

Kohe, kui olin jõudnud eelmise halapostituse kirja panna, läks Itiga toimetamine kergemaks. Jess! Vähemalt sain end välja elada.

Iti ärkab nüüd kaks korda öösel, mis on mõõtmatult kergem kui kolm korda öösel. See on tehtav! Ja sööb ka palju paremini taas. Päeval, kui ei söö, siis ma enam ei punnita ka, sest küllap on tal siis kõht täis saanud. Tihti jääb ta siis jalutama minnes hopsti kärus magama ka, mis annab märku, et oli hoopis väsinud ega tahtnudki süüa.

Tulin just luksuslikust vannist. Põletasin kaht küünalt ja lugesin kolme raamatut :D Kaks olid tõsised, eneseabi või õppekirjandus, ja üks oli siis omaks lõbuks. Nüüd istun siin veel öösel üleval, et juukseid kuivatada.

Oi, täna oli intensiivne päev. Nii soe. Suvi kestab veel! Käisime kahel pikal jalutuskäigul alevisse sealsele suurele mänguväljakule. Kaur on mul alati kõige õhemalt riietatud laps väljakul. Teised väikelapsed kannavad juba sügismütse ja kombesid, Kaur käib tihti veel lühikeste käiste ja lühikeste pükstega. Aga no oli näha, et ühel vaesekesel, kellel ka Kaur nimeks ja seljas pikk paks kombekas ja peas kiiver, oli nii palav, et ta istus rammetult maha ja keeldus rohkem liigutamast. Emal endal oli õlapaeltega pluus seljas :D

Ma kavatsen võimalikult kaua suve nautida, panin pärastlõunal veel lühikesed püksid jalga ning kinnised kingad lükkasin ka tagasi kappi, sest armastan lahtiseid kingi üle kõige.

Mees käis täna õhtul väljas ehk ei hakanud peale tööd läbi tulemagi, vaid läks kohe üritusele. Lapsed olid terve päeva minu karjatada ja magama panna ja umbes sellel kellaajal, mil mees tavaliselt töölt tuleb, avastasin, et ma ikka päris läbi juba omadega. Kaur on parasjagu intensiivne laps, või intensiivses eas.

Lõunaunelt ärkab ta tihti nutuga, mis ei taha vaibuda. Mingi lohutamine siin ei aita. Ise pahaseks saamine ka mõistagi mitte, mida ma siiski vahepeal olen kahjuks teinud. Ükspäev küsisin talt jälle pahameelega: "No ütle, mis sul ometi on?" Kaur viskas nuttes oma käed mulle kaela ümber ja ma lihtsalt sulasin. Ega tal peagi midagi erilist viga olema, et pahur tuju võiks olla. Ta on ju nii väike! Endal ka peale päevaseid unesid on tihti torssis tuju, mistõttu ma päeviti kunagi magada ei tahagi. Ja lapsele tuleb lihtsalt toeks olla ja lasta tal siis rahulikult nutta, kui ta seda vahel teha tahab. Varem on aidanud, kui panen mõne laulu mängima ja tantsin, Kaur süles. Täna ajasid kõik "Nukitsamehe" laulud teda veelgi rohkem endast välja. "Karulaane jenkat" armulikult lubati mängida, aga rõõmsaks laps ikka ei läinud. Läks külmiku juurde ja ütles anuvalt: "Piim!" Kuigi tal oli pärastlõunaseks vahepalaks liiga vara ning ma tavaliselt ei kasuta toitu paha tuju peletamiseks (lapse puhul:D), siis tegin erandi ja panin ta söögitooli ning tavapärasest suurema vahepala ette, millega sai seekordse paha tuju lõpuks möödaläinuks lugeda.

Mida õhtusemaks kellaaeg sai, seda rohkem Kauri igale poole jätkus. Küll oli mingi sahtel jälle lastelukust lahti unustanud ja ta lammutas sealt asju välgukiirusel laiali. Küll jooksis ta naabrite aeda (elame värskes ridaelamus, kus ei ole veel vaheaedasid jõutud vahele paigaldada), jõudis nende terrassile ja nende perepoja autoga mängima hakata, enne kui talle jälile sain. Küll võttis ta ette väljas kuivava pesu ja hakkas seda asjalikult resti pealt talveaeda maha loopima, öeldes iga riideeseme juures asjalikult: "Siia! Siia!"

Kupatasin väikese pahanduse tuppa, kust ta leidis kogemata tuppa jäänud tooli (ma olen kõik toolid muidu talveaeda peitu viinud, kuna ta kasutab neid muidu kõrgematele pindadele ligipääsuks), lükkas selle osavalt pliidi juurde ja hakkas nuppe vajutama. Meil on lastelukuga induktsioonpliit, nii et mõtlesin, las siis toimetab. Leidis pliidilt poti ning hakkas kõrvalt asju haarama, millest õhtusööki võiks valmistada. Meepurgi ma võtsin kohe käest ära, järgmisena läks loosi korvike sibulate ja küüslaukudega. Nendega ma lubasin tal toimetada ning nii möödus sulnis pooltund, mil ta pani sibulaid potti, kaant peale, lülitas pliidil nuppe sisse ja välja (ehk siis lihtsalt lasteluku piiksu sai kätte, aga see oli talle hea küllalt), võttis jälle kaant ära ja nii lõpmatuseni. Ise oli nii rahul. Ma ise läksin Itiga terrassile tekile tegelema ning käisin vaid vahepeal kööki piilumas. Kaur oli asunud sibulaid koorima. Muigasin ja lasin tal tegutseda. Kui sibul käest kukkus, hüüti mulle: "Kukkus! Anna!" Õnneks mul hea vaist, sain täpselt sekundipealt veel käe ette, kui ta pliidi kõrvalt leitud toiduõli pudelit potti tahtis tühjendama hakata. Ei tea, kas issi oli korgi lahti jätnud või ta ise juba oskab keerata. Tõstsin õlipudeli kaugemale tööpinnale, aga ei jõudnud peadki keerata, kui ta oli toolilt maha roninud, tooli lükanud uuele, õigele kohale, ise jälle peal, võttis taas õlipudelit ning lülitas kähku sisse ka veekeedukannu. Nüüd sai toidutegu kiire lõpu, tool pagendati talveaeda saatusekaaslaste juurde ning tegevuseta jäänud Kaur jooksis üheksa ringi ümber köögisaare. Puhkas hetke ja jooksis teistpidi veel kolm ringi. Mul hakkas lihtsalt tema vaatamisest pea ringi käima. Kust need lapsed selle energia võtavad? Püüdsin minna Itikest toitma, aga Kaur ei lasknud meil üldse olla ning Iti helide suhtes maru tundlikuks muutunud, eelistaks süüa täitsa vaikuses. Ega ei aita jaa, kui sina püüad soojal rinnal lesida ja mugida ning keegi tuleb, kummardub su kohale ja hüüab läbilõikavalt: "Itiii! Eiii!"

Läksin Itiga trepile istuma ja toitma, lapsevärava panin kinni ning Kaur jäi meid värava taha vaatama ja kõõluma.

Aga Iti taas ärkas, pean minema.

Kas tõesti peab see nii raske olema?

Keeruline aeg on praegu. Iti-tita, kes magas juba kahekuuselt öö läbi, on selle praktika otsustanud minetada ja viimased nädalad ärkab öösiti kaks, kolm või neli korda, et süüa. See on mulle raske olnud: psühholoogiliselt, kuna mul juba ammu oli hästi magav beebi! Millest siis nüüd tagasiminek? Ja füüsiliselt. Sest, noh, ma ei maga enam. Olen nördinud. Ja ta sööb pikalt iga kord, tunni ringis. Kui kolmandat korda öö jooksul tõused, et jälle teda tunniks rinnale võtta, tahaks nutta.

See juhtus umbes samal ajal, kui Iti kõhuli pöörama hakkas, nii et võib-olla on see seotud uute oskuste omandamisega.

Vähemalt Kaur sai aru, et tema vahetus on praegu läbi, ja jättis oma öised ärkamised. Neil tõesõna on omavahel koostöö, peavad silmas, et vanemaid mitte päris hulluks ajada...

Ja päeval, päeval on Itil kerge rinnastreik. See tähendab, et ta tahab vaadata igale poole mujale. Nii palju põnevat toimub! Venna toimetab ringi, igasugused hääled on. Maailm on liiga huvitav, et süüa. Ja kui natuke saabki söödud, siis juba viskab Iti end pulgaks, karjub koleda häälega ja kurdab gaase ja krooksusid. Siin tuleb mul ikka pisardamist ette. Kas tõesti peab see nii raske olema? Mul on beebi, kes ei söö ega maga, tänan väga. Mida ma temaga siis tegema pean??

Et Iti füüsiliselt täitsa võimeline on ilusti vaikselt sööma, saan ma aru öistest söögikordadest. Ööd ta veedaks hea meelega vaikselt rinnal. Siis jälle puudub minul suurem söötmishuvi. Nii et teema on psühholoogiline peamiselt.

Meil on viimased nädalad olnud väga seltskondlikud ja pidevalt on maja rahvast täis olnud. See on olnud tore, aga ka stressirikas, just peamiselt lapse toitmise pärast. Istume mingi seltskonnaga elutoas, tuleb aeg Itit toita, ja algab tema karjumise soolo ning meie katsed teda hüpitada ja sööma saada. Iga kord, kui ma kurtva lapse rinnalt tõstan, istun ma lihtsalt seal diivanil, rind paljas, mis mind ennast häirib, kui juures on meesterahvaid. Ja siis teeb keegi mõne abivalmi märkuse, nagu: "Tal on vist gaasid." Selle peale on mul: "Aa, päriselt või? Aitäh!"

Pärast selliseid nädalavahetusi on olnud tunne, et tahaks lihtsalt oma beebiga kuhugi pimedasse tuppa peitu pugeda ning järgmine kord seltskondlik olla, kui ta juba rinnatoidult maas on.

Ja mõnikord varahommikul poole viie paiku, kui on laps toidetud ja teda hälli asetan, mõtlen rõõmuga, et nüüd kuni hommikuni saan küll magada, aga siis ei jää laps kas üldse enam rahule või virgub juba poole tunni pärast ja ma saan ikkagi ühe toitmiskorra veel kirja.

Nii et jäin haigeks ja olen siin reedest alates vahelduva eduga maas olnud. Immuunsüsteem viskab pillid kotti, kui sa ei maga.

Aga nüüd ärkas Iti uuesti, ma parem lähen.

Uus autojuht peres valmis

Istun siin oma terrassil kahe pleedi all, teetass ees, ja naudin uut terrassilampi, mis sai just sellel nädalavahetusel pandud. Lamp ise on väike, valge, diskreetse välimusega asjandus seinal, aga nii sümpaatset valgust annab! Selle valguses võiks lausa lugeda, kuigi väljas on nüüd juba täitsa pime.

Ongi sügis tulemas. Kasepuudes on juba esimesed kollased sälgud, hommikud on udused. Mulle udu meeldib ja meeldiv on see vaatepilt hommikuti. Näen ümbrust vaid meie aiani, edasi on juba udulaam. Täitsa paksult oleme kõige majaga udu sees. Kolisime rappa!

Iti keerab end nüüd kõhuli. Ta sai tähtsa sammuga hakkama neljakuuselt. Jätsin ta üksi talveaeda ta aedikusse ja tagasi tulles leidsin ta kõhuli. Endal oli küll tunne, et mina jätsin ta ikka selili...Lugu oli kahtlane. Kohe tunni pärast keeras Iti end minu silme all seljalt kõhuli, ja lugu ei olnud enam kahtlane, vaid tähistamistvääriv!

Leidsin siitsamast blogist, et Kaur hakkas end kõhuli keerama täpselt samal ajal, nädal enne viienda elukuu täitumist.

Natuke üritab Iti liikuda ka, keerab end ümber oma telje. Roomata tahtes liigub tagurpidi. Ükski kõrgem pind ei ole talle enam ohutu, mitu korda oleme ta viimasel sekundil kinni püüdnud, kui on mähkimislaualt või beebipesast pudenema hakanud.

Itis on mingit lausa sõnulseletamatut armsust ja mahedat mõtlikkust. Ta on väga uuriva pilguga. Ta mäletab veel üsna äsja sündimata laste maalt tulnuna küll suuri tarkusi... Mees arvas vist sama Kauri kohta, et see, küll juba väikelapseeas, mingeid saladusi või nippe võiks teada.

"Kaur, mis selle nädala bingo võidunumbrid on?"

"Auto," ütles Kaur enesekindlalt. Mina kõrvalt naersin, aga mees rõõmustas: "Ta ütleb: "Automaatne!" Tuleb pliks-plaks valida."

Kauri sõnavara täieneb praegu vist küll kiirusega üks sõna päevas. Juba küsib ta hommikuti ise piima, tahab minna õue, magustoiduks talle õuna lõikudes kordab innukalt: "Õuna!" Aga suurim lemmiksõna on tal praegu kindlasti auto. Autod tuntakse ära tänaval, autod põrisevad ringi põrandal, diivanil, emme jalgade ja Iti pea peal. Saime sõpradelt kingiks sellise automängu, kus saab ise keerata rooli, lasta signaali, lülitada tööle suunatulesid. Selline vahva värk. Kui rooli keerata, siis maantee liigub kaasa ja saad nö edasi sõita. Kaur mängis sellega suure innuga päeva, mängis kaks. Siis ühel õhtul ujuma sõites ei läinud ta enam selle autoukse juurde, kus taga peitub tema turvatool, vaid juhikoha juurde, ja püüdis istmele ronida. Kui issi ta sealt maha tõstis, tõstis Kaur omakorda suurt kisa. Meeste enesekindlus: kaks päeva mängib ja juba juht valmis...

Sõnu tuleb mühinal

Kõndisime Itiga trepist alla, et leida Kaurike hommikust söömas ja issi pliidi juures askeldamas. 

"Tere hommikust, Kaurike," ütlesin. "Putru!" vastas Kaur tähtsalt. Ilmselt oli ta äsja uue sõna selgeks saanud. Kaur sai palju kiita ja ka mitu korda putru juurde, nii et issile jäi päris väike portsjon endale tööle kaasa võtta. Mina sõin luksuslikku fritata't, mida mees on hakanud valmistama. Sellega on veidi rohkem jebimist kui tavalise hommikusöögiga, aga see on nii maitsev! Ta paneb pannile hulga köögivilju ja muna ja teeb kui omleti, aga siis pistab selle panniga ahju ning välja tuleb selline mõnus pirukas. Väga meeldib mulle ja kaks päeva saan tavaliselt sellest söönuks.

Onud tulid meile fassaadil värviparandustöid tegema. Kaur tõstis pea oma legoklotsidelt ja küsis lootusrikkalt: "Iss?" 

"Issi on tööl, need on onud, kes remonti teevad."

Kaur otsib igalt poolt oma kallist issit. Vahva, kui issi koju tuleb ja talle iss-iss karjudes vastu jookstakse. Aga mõnikord läheb iss natuke valele aadressile ka. Käisime ehituspoes ning mees läks Itiga korraks kaugemale midagi otsima, seni kui mina Kauriga ringi kärutasin. Vaene laps ei saanud enam rahu, vaid küsis kurvalt iga minuti tagant: "Iss?" ja näitas näpuga erinevates suundades, kuni me lõpuks issi ühest riiulivahest üles leidsime.

Teine kord tulime jalutamast ja Kaur ütles naabrimehele issi, mille peale me mõlemad muigasime. Põhimõtteliselt iga meesterahvas on praegu issi. Või ka... naabri koer. Ma ei suutnud jätta mehele naerdes edasi rääkimast, et Kaur naabrite suurele musta karvaga koerale osutas ja iss ütles :D Mees vandus selle peale natuke.

"Ei, Kaur, see on koer."

"Koer," kordas Kaur innukalt. Seda sõna teab ta küll. Ilmselt läks ajus kahe sahtli vahel seekord midagi sassi lihtsalt.

Aga jalutuskäigul küsis Kaur ise juua juua-sõnaga! Ja ulatas pudeli aitäh-iga pärast tagasi. Okei-okei, enamasti ta virutab pudeli asfaldile maha, aga nii meeldiv, kui mõnikord käitub musterlapsena ka.

Varastatud asi maitseb kõige magusamini

Käisin massaažis. Mees ise täna küsis, kas tahan minna, viis mu kohale ning sõitis tund aega lastega ringi, kuni ma mõnulesin. Enne luges veel sõnad peale, et ma ei laseks teha mingit kohta, mis mulle ei meeldi, vaid saaksin, mida tahaksin. Ma mõnikord tulen massaažist veidi pahuralt välja, muljega, et massöörid tahavad teha su keha peal mingit oma kava ning ei ole kuigi huvitatud erisoovide täitmisest või palvest mingit ala mitte puutuda.

Igatahes lasin massööril ilusasti oma kava teha, ainult ütlesin, kui mul valus või kõdi oli kuskilt, ja ta tegi sealt siis õrnemalt. Sääremarjad näiteks on selline koht, kus mul massaažides valus on, ja olen lõpuks hakanud seal juures suud lahti tegema. 

No nii kulus ära. Oli hea lõõgastunud surisev tunne üle keha. Mees tuli veidi varem tagasi ja et tegemist on tema tuttava massööriga ning sessioon toimus tolle kodus, tuli lastega läbi akna kõõritama, kuidas mul seal läheb. Vedas ajastusega, et just pöörasin end paljana selili. Kaur olevat ka läbi akna naeratanud ja minu naeratusega olnud.

Koju jõudes vaatas mees elutoas valitsevat mänguasjaküllust ja ütles Kaurile, et nüüd hakkame koristama. Kaur läks padavai esikusse, võttis mehe enda kingad, mis too just hooletult ukse ette oli jätnud, ja seadis need veidi korralikumalt eemale matile. Siis läks ta mängima. Hakkasime mehega itsitama, sest see tundus selline tagamõttega žest olevat.

Kaur läheb aina vahvamaks. Tal on juba nii palju sõnu! Ta on nii asjalik väike tegutseja. Praegune lemmiksõna mängides on tal "Appi!", mis kõlab päris naljakalt. Vanaema õpetatud. Vahepeal läheb see konteksti ka, kui ta liivakastis turnides auku libisemas on või kui tal miskit kukub, aga vahepeal on need appid niisama muhedad mängutäited. Siis meeldib talle endiselt diagnoosida: "Kukkus!" iga asja peale, mis päeva jooksul kuskilt kukub. Eriti palju kukub neid mõistagi sellepärast, et väike tegelane ise viskab. Mu lemmikhetk oli see, kui Kaur viiesajase paki hambatikke köögipõrandale laiali kallas. Mees oigas ja hakkas neid koristama. "Kukkus!" ütles Kaur abivalmilt, mille peale mees silmi pööritas. "Ära sa märgi!"

Aken on samuti üks suur lemmiksõna. Aknaid märkab Kaur igal pool ja iga kell ja annab sellest alati teada. Esimene asi teda lõunaunest võtma minnes on kuulda, et magamistoal on aken :D Puid märkab ta õues samuti. Vahel on lilled ja niisama muru ka puuks kuulutatud - masinõpe. Sisend on olemas, aga ei leia veel päris õigeid vasteid.

Lisaks oskab Kaur nüüd nõuda endale vajalikke asju, nagu lõunasöögi ajal "Veel!" karjuda, mis enamasti tähendab puuviljasoovi. Ett tähendab vett, ba banaani ja kaa avokaadot, mis on tal väga armastatud toidud. Kui lähed talle söögiajaks põlle ette siduma, saad kohe kuulda, et tegemist on põllega. 

Kõige rohkem aga meeldib Kaurile näpuga Itile osutada ja kuulutada: "Iti!" See on vahva. Kui olin saanud aru, et Kaur lööb ja hammustab Itit tähelepanuvajadusest, hakkasin talle igal võimalikul hetkel hästi palju hellust pakkuma, paid ja kallisid. Eriti kui ta tuleb rinnaga toitmise ajal meie juurde diivanile asjatama, siis kallan ta armastusega üle, ja ta ei löö enam kedagi, vaid tuleb Itit kallistama ja musitama ning talle nina peale piip tegema. Juba küünitab Iti ka Kauri autode järele, haarab neid endale ning naerab suure häälega Kauri tegutsemist vaadates. Aina enam ja enam paneb Iti venda tähele ja tundub üks venna fänn olevat. Ükspäev oli just lahe hetk: Kaur käis sügavkülma rüüstamas (lastelukk oli järele andnud) ja ma ei tahtnud Itit rinnalt maha panna, et teda takistada. Kui ta siis meist diivanil mööda jalutas, suu kahtlaselt punnis ja salapärane nägu peas, küsisin kahtlustavalt, mida ta seal sööb. Kaur tõstis efektse žestiga üles külmutatud köögiviljakotleti ja hammustas uue ampsu, endal nii uhke olemine. Neid pihve ta muidu oma taldrikul ei puutu ka, kui talle neid üles soojendatuna muu toidu juurde serveerin. Aga varastatud kraam on see kõige parem kraam, hoopis teise mekiga. Hakkasin naerma, Kaur hakkas ka ja teda vaadates Iti mu süles ka. Naersime kõik kolmekesi niimoodi mitu minutit, eriti lõbusalt kõkutas Iti. Empaatiline tita, ise alles neljakuune!

Korjasime vana elu kokku ja koristasime ära

Ja siin me siis elame nüüd. Meil on oma maja! (Põhimõtteliselt :D)

Kolimine ise läks päris kenasti. Minu ema käis meil abiks lapsi hoidmas ja mina siis pakkisin kodus asju, mees vedas neid uude koju, hankis jooksvalt uusi mööblitükke järelturult ja käis neil järel, et meil oleks kuhugi uues kodus oma asju paigutada. Jooksu pealt veel pani ta kokku meie voodit, diivanit, söögilauda... On mul alles võimekas mees. Olid hullud päevad! Mina samal ajal panin hullu eelmises kodus, üürikas: saades lõpuks kõik asjad pakitud, hakkasin seda puhtaks küürima. Väljakolimise koristamine pole koristamine nagu iga teine, vaid eriti põhjalik. Vähemalt mina alati koristan sel puhul seinad, liistud, aknad, no lihtsalt kõik pinnad. Isegi laelambilt saab lõpuks tolm pühitud - see ainus kord seeselamise jooksul. Mul on suht lühikese aja, kahe aasta jooksul see kolmas kolimine ja kolmas säärane põhjalik koristamine ning iga kord lõpetades ja ringi vaadates mõtlen, et pagan, ilus on nii. Miks enda jaoks nii ei viitsi koristada?

Aga eks realistlikult pole aega ega tahtmist niimoodi lilletada päriselus regulaarselt. Tahan elada ikka.

Muidu mulle päris meeldiv tegevus, sest koristamine mõjub mulle rahustavalt ning kahe väikese lapse emana on täitsa teretulnud tundide kaupa vaikset aega, mil saab millegagi põhjalikult tegeleda. Panen aga Youtube'ist vloge taustaks, kuulan ja küürin. Kas see on kurb, et mul on "aeg enda jaoks" koristamine ja ma olen selle üle rõõmus?:D 

Vahepeal tegin veel poeringi, võtsin maitsvaid snäkke, lattet ja koristustarbeid juurde. Tuttav Selku müüja naeris mu oste silmitsedes, et võ naverno mama. Oleksin võinud talle öelda, et me kolime nüüd ja rohkem Kaurike enam tal rõõmuks kassasse ei tule, aga ei öelnud midagi... Pärast jäi kiusama veidi see. Mõtlesin, et ei oska seda vene keeles öelda, aga ehk oleks ta eesti keelest ka aru saanud.

Mõtlesin seinu küürides lillelapsena ka uutele elanikele, kes sinna peale meid kolivad. Kas nemad on ka seal nii õnnelikud kui meie? Mees ei sallinud seda korterit üldse, selle mittetoimiva ühistu ja väga kärarikka Sõle tänava asukoha tõttu, aga mul isiklikult ei olnud selle vastu suurt midagi, kui tõesti liiklusmüra välja arvata. Aasta aega oli see ikkagi meie kodu. Siin hakkas Kaurike käputama ja kõndima ja ütles oma esimesed sõnad. Siia koju tõime me Iti ja kohe varsti peale kolimist selle korteri elutoas diivanil veetsin ma unetu öö, mõeldes, ega ma äkki rase ei ole.

Muuseas põrkasime äsja ehituspoes oma sõprade, selle korteri omanikega kokku ning nad ütlesid, et uued elanikud on juba sees. Olin hämmastunud, et nii ruttu. Üks tumedanahaline paar pidi olema. Nunnu! Siis pole välistatud, et sinna üks väike vääksuke taas ei tooda.

Majarahvas aga kindlasti hindab vaiksemat elu. Me olime ikka üpris lärmakad oma kahe väikese lapsega. 

Kuidas on siis oma majas? No päris mõnus ikka. Esiteks kõik see uudsuse võlu ja päris omaenda kodu tunne, mida mina tunnen elus esimest korda. Teiseks kogu ruum, mis on meie kasutada! Hommikuti võib kasvõi sadada, aga see ei takista mul Kauri terrassile laskmast. Kummikud jalga, punane vihmakeep selga ja seal ta vahvasti tatsub. Vihma Kaur ei karda, pigem naudib. Ja meil jälle mõnus hommik, sest laps tegevuses ega kurda. Päikeselisel hommikul veel eriti lihtne.

Ja vabadus tõesti rahulikult elada ja lapsel mängida lasta. Äsja Itike mul süles sõi ja Kaur rallis ringi oma taasavastatud kõnnimasinaga, mille ma tal üürikas lõpuks käest ära võtsin ja ära peitsin, sest ta hakkas sellega suure hoo ja rõõmuga ringi jooksma, aga rattad põrisesid vastu põrandat nii kõvasti, et alumine naaber meile koputama hakkas. Nüüd aga võib ta seda teha, palju tahab - meie all ei ela kedagi. Meie peal ei ela kedagi. Ühel pool seina on paar meetrit tühja maad, enne kui teine ridaelamuboksi osa algab, ja ainult teise seina vastas on siis päriselt naabrid, kelle pärast veidi vaiksemalt võtta, aga nemad pole veel sisse kolinud.

Võrratu vabadus lasta oma väiksel lapsel mängida ja sealjuures loomulikku kära teha, ilma et peaks teda pidevalt keelama ja vaigistama.

Muidu kogu selle kolimise juures ma ei taha varjata, et on olnud ka päris palju stressi ja me mehega tavalisest närvilisemad, aga tuleb endale ka armu anda ja enda vastu lahke olla, sest lapse sünd ja kolimine on mõlemad ühed suured stressorid ja murdepunktid inimese elus, ja meil võtsid need sündmused aset paarikuuse vahega. Lisaks meie väikelaps Kaur, kes praegu iseloomu harjutab ja ego kasvatab ehk iga väikese asja pärast kõrvulukustavalt kriiskama võib kukkuda. See teeb huvitavaid asju paarisuhtega ja paneb mitu korda lihtsamalt üksteisele ka nähvama. Nii et ma olen olnud nende nädalate jooksul siin väga rõõmus, aga vahepeal nutsin vist iga päev korra ikka, sest kõik jooksis kuidagi kokku. Aga nüüd on taas tekkinud oma rutiin ja me kõik rahulikumad ning stabiilsemas meeleolus.

Kell on üksteist õhtul saamas, aga meile peaks homme tuldama kardinaid panema. Kas ma viitsin minna ehk aknaid pesema...? Tegelt tuleks Kaurile homseks midagi süüa ka teha, sest päeval ei ole selleks aega. #momlife