Ilus aasta 2023

Paari päeva pärast lõppeb aasta. Need viimased nädalad aastast on alati kuidagi mõtlikumad, kokkuvõtete tegemise aeg. Minul algab ju alati uue aastaga ka uus eluaasta ehk kõik lõpud ja algused on kuidagi eriti tähenduslikud.

2023 oli mu elus imeline aasta. Suuri muutusi täis. Põhimõtteliselt enamik suuri muutusi, mis ühe inimese elus üldse ette tulevad, mina sel aastal läbi tegin. Sünnitasin endale lapse - tehtud. Ilusa, terve, täiusliku väikese tüdruku.

Ostsime mehega kahe peale oma kodu - tehtud.

Kolisime - tehtud.

Abiellusime - tehtud.

Lisaks möödus terve aasta autokooli tähe all, aina voorisin sõidutundide vahet ja pidasin põhimõtteliselt üksi Zebra autokooli üleval :D On jäänud veel üksainus samm teha - Transpordiameti sõidueksam, ja siis on load käes! 

Mul on ikkagi suur saavutamise tunne ka selle autokooliga seoses sees, kuna just nädal-poolteist tagasi, 19. detsembril tegin ära oma kooli sõidueksami. Sain tunnistuse ka kätte: autokool läbitud. Juhheiiii! Olin maksimaalselt rõõmus, eriti kuna tegemist oli mu teise katsega sõidueksamil. Siis sain ikka natuke enesekindlust tagasi, et ma siiski saan need load ka kunagi kätte. Ja see tuli täpselt enne jõule ja aastalõppu, tõmbas selle teekonna ilusasti kokku. Ütlesin eksamineerijale ka, et nagu jõulukink mulle. Ta vastas, et tema mulle mingit kinki ei teinud, vaid ise tegin endale.

Aasta möödus väga perekeskselt, olen ju praegu kahe lapse kodune ema. Seda enam nautisin nüüd võimalust hiilida välja linna peale, kinno või kohvikusse või kunstisaali. Peale linnast Kiilisse kolimist on selle meelelahutusega palju kesisemaks jäänud. Jep, tõesti on vahet, kas elada maal või linnas. Ma endiselt meenutan Tallinna ja igatsen veidi. Mulle sobib linnas elada. Kuid see-eest on meil nüüd suur maja, kaks korrust, meil kõigil ruumi olla ja elada. Lapsed just ajasid üksteist ülakorrusel taga, sellal kui mina neile ette üritasin lugeda. Loobusin sellest lõpuks ja lihtsalt hoidsin neil silma peal, et keegi teisele toud ei annaks. Kiljumist oli terve maja täis. Kaur jooksis ja peitis end voodi alla, Iti ajas teda roomates ja käputades taga. Mees all tegi kööki korda ja naeris seda kuulates. 

Nii et see kodu, see oli seda kõike väärt küll. Ei möödu päevagi, kui ma ei vaataks oma kodus ringi ja ei rõõmustaks vaikselt endamisi, kui ilus ja mugav meil kõik on. Ja kord päevas vähemalt ütlen seda mehele ka. Ta pani just sel nädalal üles ühe pisikese riiuli esikusse ja suure riiuli elutuppa, kõrgele teleka kohale, ja mina hakkasin kohe sisekujundama ja neid asjadega täitma. Mu rõõm nendest kahest esemest on täielik. Ütle veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D 

(Tegin praegu pisikese pausi, et joosta üles virgunud boyot paitama. Mees muidu õhtuti jookseks neid jookse, aga ta praegu sõbraga väljas.)

Istun siin hämaruses, mul põleb kaks küünalt, maja ja majaesine on jõulutulesid, tähekesi ja pärgasid täis. Hästi sume ja hygge tunne on. Meil on elutoas ka kosmoselamp, millest saab seinale ja lakke lasta erivärvilist valgust, see meil ka põleb igal õhtul ja teeb olemist mõnusaks. Täna õhtul on roheline valgus roosade mullikestega, tunne nagu akvaariumis.

(Teine paus, nüüd ärkas Itipepu :D)

Kui oleks vaja nimetada üks asi, millest mul sel aastal puudus oli, siis oleks selleks uni. Itikene ärkab öö jooksul oma kolm korda, et isukalt süüa, ja mõned korrad veel õhtul, aga siis kiigutab teda uuesti magama issi. Loodame, et aasta 2024 toob natuke rohkem täitsa öö läbi magatud öid. Aga muidu ei oska küll midagi tahta. Sellist aastat nagu 2023 oleks raske järgi teha, suured põrutavad sündmused on enam-vähem otsa saanud.

Nii et lihtsalt panen siia kirja, kui tänulik ma möödunud aasta eest olen. Ma vihastan vähemalt kord päevas end täitsa pööraselt ära, mu hääl on vahepeal ära karjutud, aga vähemalt kord päevas tuleb mul oma lapsi vaadates ka õnnest pisar silma. Ja see on kohe kindlasti midagi, mille eest tänulik olla. Aitäh, 2023!