Kaur 2!

Homme saab meie väike boyo-pokoyo, meie rõõmus poiss, meie tegelinski kaheaastaseks! Issi tegi tema jaoks maitsva biskviiditordi, kaunistas banaani ja hurmaaga ära, ja mina kirjutasin piparkoogiglasuuridega peale palju õnne, Kaur. Ja homme toovad päkapikud talle number kahe kujulise küünla ja number kahe kujulise õhupalli (kui ma neid ridu kirjutan, siis tundub mulle kergelt, nagu räägiksin nr 2 hädast :D). Mõlema peale teeb ta kahtlemata pettunud nägu, aga õhupallist saab täis puhudes täiega mänguasi, nii et see loeb. Ja küünalt saab ära puhuda... see on ka tore.

Meie poiss on kohe kaheaastane, ütlen mehele ikka ja jälle. Ma mäletan tema sündimise õhtut-ööd, nagu see oleks eile olnud. Sel ajal kaks aastat tagasi olin ma õhtul aina suurenevates valudes, ise aga millegipärast kindel, et ega see see õige sünnitus ikka veel pole. Lõpuks läksime mehega ikka haiglasse kontrolli, mõeldes, et ilmselt tuleme varsti tagasi koju. Jätsime isegi jõulutuled sisse ja köögilaua peale pooleldi glasuuritud piparkoogimaja ootama.

Ja tulime tagasi alles mitu päeva hiljem oma pisipoisiga... kes aina nuttis lää ja lää. Meie väike lää.

Aga nüüd ta juba räägib! Ta hüüab hommikuti mind nähes rõõmsalt tau ja tau ning o'kust ehk hommikust. Kui küsida, kas talle hommikusöök maitses, vastab ta viisakalt: "Jah." Kui minna talle järele tema tuppa peale 40-minutilist puhkeaega päeval ja küsida, mida ta seal tegi, vastab ta suure naeratusega laia viipega enda taha osutades: "Magaa. Puhkaa." Kuigi ma kuulsin täpselt, et ta ei maganud hetkegi ja keeras otsustavalt oma tuba segi.

Ja ta kasutab vahel nii lahedaid sõnu - eks meilt endilt kuuldud. Ta tahab minna õue möllama. Küsin peale tükki aega, kas nüüd võime aiast tagasi sisse minna. "Möllaa," kurdab Kaur ja möllab lumes edasi.

Või kui Kaur tuleb minult, kui ma parasjagu datleid piimaga söön, midagi nuruma, siis ta ei ütle enam: "Anda!", vaid küsib palju peenemalt: "Maitsee."

Mul on kombeks öelda vahepeal: "Nii," või "Nõnda" või "Nonii" - täitesõnadena, onju. Kaur on ka need üle võtnud, aga ta ei taba alati samasugust konteksti. Nonii'd kasutab ta palju ja kõige lambikamates kohtades, näiteks nuttes ja midagi kurtes. Panen ta näiteks aedikusse, et saaksin rahulikult Iti ära toita, ta hüüab ahastavalt üle toa: "Noniiiii!"

Ja asjade isetegemise tuhin aina suureneb ja suureneb. Panen külmikuukse kinni, karjatab Kaur: "Ise!" ja teeb külmiku uuesti lahti ning paneb kinni, et alles siis rahulolevalt minema tatsata. Mine tea seda ema, onju. Kui tahad, et midagi õigesti tehtaks, tuleb see ise ära teha.

Samuti on kuri karjas, kui peaksin pesu ilma temata pesema panema. Selle eest ahastatakse ikka päris kõvasti.

Tänane vägitegu on Kauril selles, et ta õpetas õekese lehvitama. Ta aina viipab Itile ja hüüab tau, ning täna vaatasin, et Iti kohe päris tõsiselt viipab vastu ja naeratab laialt. Läksin toast ära, tulin tagasi, ja Iti oma söögitoolist tõstis mulle tervituseks käe ja naeratas jälle üle näo. Oh kui armas! Pisarad tulid silma.