Kaurikesel on peal suur isetegemise hoog, mis on iseenesest ju väga armas. Kõike tahab ta teha ISE. Kui me aias möllame, siis tahab ta tingimata ise suure lumelabidaga kaevata, kuigi labidas on kahe Kauri pikkune. Tingimata vajab ta sealjuures siis abi, mida ta ka küsimast ei pelga. Õigel hetkel pean ma siis jälle labidast lahti laskma, et ta saaks ise jätkata.
Ta tahab end ise riietada, eriti pükse ja sokke jalga saada või kombekat selga sikutada. Sealjuures on tal ka alati abi vaja, mida ta siis karjub: "Abi!" Aga jälle pean täpselt teadma, et sikutan ainult korraks, muidu kostab kohe järgmine signaal: "Isess!" (Nii ütleb ta praegu ise.) Kui tuleme lumise Kauriga õuest tuppa ja tahaks märja poisi kähku üleriietest vabastada, enne kui ta lund tuppa jõuab kanda, pean arvestama, et poiss läheb selle peale väga endast välja. Ei noh, riidest lahti võib ju võtta, aga isess! Saapad on alt veel pükste kummiga kinni tõmmatud, seda mõistatust Kaur veel lahti ei haruta ja on emmet vaja, nii et iga kord õuest tulles on väike heitlus...
Siis võtan armsa mütsaka Iti tema kärupoolelt välja ja tahan teda tema jänkukombekast vabastada, aga juba läheneb suurem mütakas ja nõuab: "Isess!" Just tema peab Itil mütsi peast võtma ja kombeka luku lahti sikutama.
Järgmiseks tahan riputada vannituppa dušikabiini toru külge minu jopet ja Kauri kombekat riidepuudega kuivama, sest me mängime korralikult, nii et oleme üleni lumised. Kahjuks see ei sobi Kaurile kuidagi, et mina neid sinna riputan, vaid iseeess! Pean Kauri tõstma üles lae alla, nii et tema hoiab kombeka riidepuud, ja tema seal siis sätib selle hoolikalt toru külge :D
Inimeseks kasvamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar