Väljas on nagu piltpostkaart, megailus. Loodan siiski, et nüüd päevagi uut lund juurde ei saja, sest meil käib iga päev ja iga öö mitu korda elekter ära, päris torssis olen sellest olnud. Võiks olla natuke rikkekindlam see elu siin vallas. Niimoodi oleme küll nagu kaitsetus olukorras omadega.
Täna rügasin lastega alevisse jalutada nagu alati. Käin alati poes ja asju ajamas - toon pakke, kui mees midagi tellinud; viin pudeleid ära või annan riideid riidekonteinerisse. Ja siis Kaur käib mängimas. Iti aga kasutab seda hommikust käiku alati oma esimese uinaku tegemiseks.
Praegu Kaur eriti mänguväljakule ei saa, kuna see on lume alla mattunud. Meil oli raske isegi omadega poeni jõuda, kuigi oli näha, et sahk oli kergliiklusteed hommikul lükkamas käinud. Aga pidevalt sajab ühtlase tempoga juurde. Lasin Kauri siis niisama jalutama, mängigu tee peal. Ta oli õnnelik, müttas tee kõrval hangedes, aitas mul käru lükata, vahepeal nõudis ka armsasti: "Käsi!" ja kõndis mul käest kinni. Möödakäivad inimesed naeratasid meile seda lumist mütakat nähes.
Varsti Iti aga ärkas, Kaur kõndis aga edasi ikka omas tempos (väga aeglane) ja omades suundades (teisele poole kui meie). See võtab mind nii läbi, kui pean teda sada seitseteist korda paluma, et ta juba tuleks. Lähen üpris kiiresti pahaseks ja hakkan kurjustama ning mütakas rändab tagasi kärusse, rihmadega kinni, et me üldse millalgi tagasi jõuaks. Kärru jõudnud, hakkas Kaur ikkagi nõudma: "Mängi!" Sa mängisid juba tee peal, vastasin talle.
Tee sadas aina rohkem täis ja Iti hakkas kurtma ning Kaur lõi ka siis seltskonna mõttes kaasa, nii et ma mõttes aina vandusin, kui seda käru lumest läbi lükkasin. Mõtlesin, et aitab: enam ma lumiste ilmadega sinna alevisse ei vantsi. Põrgusse see enesepiinamine. Poes võib käia õhtuti autoga ja Kaur saab mängida küla peal või üldse tagaaias.
Mu tujule ei aidanud kaasa ka, et elekter oli koju jõudes endiselt ära ning oli seda veel mitu tundi. Lapsed said lõunaks midagi külma ja mina ise näksisin niisama. Oi ma olin täna tujutu. See on lihtsalt ropp töö, olla täiskohaga kahe väikse lapse kodune ema. Mitte kuhugi pole minna, et puhata. Igalt töölt saab aeg-ajalt paar nädalat puhkust, aga minu omalt mitte.
Ja aru ma ei saa, kuidas inimesed üldse liigina ellu on jäänud, kui väikelapsed sellised deemonid on. Või on seda ainult meie oma? Kuidas inimesed üldse said üle ühe lapse??
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar