Mees saatis mind õhtul Ikeasse kohvikusse, kus ma sõin eri magustoite ja jõin kohvi, sellal kui tema lastega poes ringi vaatas. Ma armastan, kuidas mees aeg-ajalt ise ütleb, et mine õhtul kohvikusse. See on mul see lõdvestumise aeg. Mulle jubedalt meeldib lihtsalt üksi vaikuses olla:D
Sprintisime lastega läbi külma tagasi autosse. Iti oli väga nördinud, et tal lausa sall oli kaelas ja aina kiskus seda autos...aga teisiti poleks ka saanud, praegu on jube krõbe tõesti.
"Ma sain kaks magustoitu, ühe kohvi ja ühe apelsinimahla, kokku neli seitsekümmend seitse," ütlesin rahuolevalt mehele. "Neil on see kohvik väga heade hindadega, et inimesi sinna meelitada, aga inimestele, kes reaalselt lähedal elavad nagu meie... me saame seda supersoodsa kohvikuna kasutada."
Siis jäin vait, sest mulle meenus, et mees oli äsja saja euri eest Ikeast oste ka teinud. Kellele ikkagi jäi viimasena naermise õigus?
Ja pole vist olnud ühtegi korda, kus ma päriselt tulen, istun Ikea kohvikus, ja pärast kõnnin sama targalt välja tagasi ning me tuleme null eurot kulutanuna tagasi koju. Ükskord oleks see seis olnud, aga siis ma välja kõndides avastasin jube armsa autovaiba, sain aru, et just see on Kauri elus veel puudu, ja ostsin insta ära.
Maja võidab alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar