Iti ütles oma esimese sõna: lehvitas käega ja tegi tau. Algul mõtlesin, et ehk kuulsin valesti, aga siis tegi ta seda korra veel, ja registreerisin enda jaoks rõõmuga ära uue suure verstaposti lapse arengus: esimene sõna üheksakuuselt!
See oleks ka loogiline esimene sõna, kuna me Kauriga lehvitame Itile ja hüüame tsau küll kümme korda päevas.
Juba püüab Iti öelda ka tita - sõna, mida kuuleb minult samuti väga palju.
Harjutan teda üks kord päevas praegu rinna asemel pudelieinet sööma. Eriti ladusalt see pole läinud, Iti vehib jalgadega, lobiseb, vaatab ringi, tegeleb saja muu asjaga, ja lõpuks saame poole kogusest talle sisse. Ega kaasa aita ka see, et Kaur käib kelmikalt seal juures keksimas ja hüüab rõõmsalt: "Kõik!" Iti vaatab üles ja hakkab naerma. Kaur läheb keksib toale ringi peale ja tuleb jälle kummardub Iti kohale: "Kõik!" Lagistab naerda ja keksib edasi.
Eile, kui Iti pudeli kätte võttis, ta ütles ise, vannun jumalakeeli: "Kõik!"
Aga kuidagi ei taha oma kõrvu uskuda, kui ta seda ei korda. Mõtlen, et äkki ikka tundus ainult...
Kaur ka aina areneb. Nüüd ei hüüa ta oma igapäevaste toimetuste juures enam lihtsalt: "Abi!", vaid: "Abi tahan!" või "Potti tahan!" või "Palli tahan!"
Itile hüüdis: "Tšau, Iti!", mis on kuidagi nii samm edasi lihtsalt tšaust või lihtsalt Itist, no on kohe selline ilus lausekene.
Mees viis Kauriga sisse igaõhtuse unejutu lugemise, mis pidavat väga populaarne olema. Kaur on elevil ja kordab palju sõnu kohe järele. Ma ise seda ka päeval talle lugedes tähele pannud, et hästi palju kordab sõnu järele.
Lisaks on Kaurile tekkinud komme toa peal ringi hüpata ja hüüda: "Hopp-hopp-hopp." Küll on armas, nagu väike jänku.
Ainus, mis mind Kauri puhul pead kratsima võtab, on tema emotsionaalne areng. Peamiselt Iti kiusamine. No milleks on vaja teist kümme korda päevas ümber tõugata? Iga mänguasi on ka potentsiaalne surmarelv. No päris õudne, kui palju kordi ma olen oma emainstinktiga viimasel hetkel käe vahele saanud, kui mõni suur ese jälle Iti pea poole lennutatakse. Ja need sõnad, millega ma seepeale Kauri kostitan, ei ole küll sellised, millega arvasin, et oma last kasvatan. Kui üldse sõnadega piirduda suudan...
Et see osa on päris keeruline. Hankisin Paavlist veel ühe beebinuku ja kavatsen Kauri päeva lülitada rohkem nukkudega mängimist, et empaatiat kasvatada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar