Ma sain load!!!

Aasta 2024 võtab juba jõudsalt eelmisele suurepärasele aastale järgi ning näitab taset - ma sain load kätte! Juhhuuuuu!

See oli mul number üks uusaastalubadus ning kohe saan öelda ka, et tehtud, ning selle maha tõmmata, juhhei. Tõele au andes oli see, saada load kätte, juba mu eelmise aasta lubaduste seas. Alustasin autokooliga detsembris 2022 ning poleks arvanud, et ma niiii kaua neid lube teen. Aga kaua tehtud, kaunikene, onju. Ja lõpuks tegin ikkagi ära.

Sellest, et ma just sünnipärane ja suurepärane juht ei ole, sain üpris ruttu aru :D Sõitsin manuaaliga kõik kohustuslikud tunnid täis ja veel mõned teise õpetaja juures peale, ning ta ütles mulle peale esimest tundi ka päris halvasti: et mu tase on nagu viienda sõidutunni oma. See mõjus mulle raskelt ning arvan senimaani, et ta oli liiga karm selle ütlusega. Aga samas tema soovitas mul mõelda automaadiga sõitmise selgeks õppimisele ning siis manuaali tagasi tulemisele, ja seda ma tegingi. Välja arvatud tagasi tulemine. Sain kohe esimeses automaaditunnis aru, et nii on sõit kaks korda lihtsam ja et see on ka ilmselt ainus variant, kuidas ma elus sõitma õpin. Ja üldse, milleks enda elu raskemaks teha? Kui ma olen automaadiroolis parem ja tähelepanelikum juht, sest mul jätkub seda tähelepanu tee ja ümbruse jaoks, mitte ainult käigukangi jaoks, siis seda parem ju kõigile.

See on see ütlus, et parem tehtud kui täiuslik. Sada protsenti käib minu otsuse kohta. Ma ei teinud neid täiuslikke lube, aga ma tegin ikkagi load ära, ja ma olen nii õnnelik.

Kirjutasin kohe oma kolmandale sõiduõpetajale, sellele automaadiomale, kes mind siis lõpuks sõitma õpetas. Ta on lihtsalt täiuslik sõiduõpetaja. No mis teha, naised teevad kõike paremini :D Selline hästi rahulik, asjalik naine, seletas kõik lahti, käis minuga kõik veaolukorrad hiljem autos läbi, näitas mudelautode peal lausa. Temaga ma enam ei kartnud sõidutundi minna, sest seal polnud enam midagi karta.

Millalgi juuli lõpus või augustis siis ta ütles, et mine nüüd koolieksamile. Et harjuta parkimist veel ja pane eksamiaeg. Ja mina... lihtsalt ei teinud enam midagi umbes neli kuud. Nii kui mingit tähtaega kukil pole, jäin lebotama. Mul oli kogu aeg tunne, et ma pole veel eksamilt läbisaamise tasemel, pean veel mehega harjutama. Aga samas kui sul pole kindlat ajaraami silme ees, siis sa ei harjuta kuigi aktiivselt. Istusin ehk kord nädalas rooli. Heal juhul. Nii hakkasid oskused ja enesekindlus pigem kaduma. Mees aina surus, et pane juba eksamiaeg, sa saad läbi! Ma et ma ei saaa, mul pole mõtet sinna veel minna.

Siis üks hetk mul plahvatas peas, et no nii ma jäängi igaveseks tiksuma. Et jah, ma ilmselt kukun esimese koolieksami katse läbi, aga ikkagi ma pean seda tegema. Muidu ei ole mul mingit edasiminekut. Panin koolieksami aja ja kukkusin üpris suurejooneliselt läbi jah. Mul oli neli sellist viga, millega igaühega kukuks juba läbi. Aga teate... ma võtsin seda üpris rahulikult. See oli ikkagi kogemus, see eksamitund oli vist esimene selline sõit, kus ma tõesti maksimaalselt oma peaga mõtlesin, kelleltki ju küsida ei saanud, pididki näitama, et oskad iseseisvalt sõita. Ja juba see tund aega arendas mind tohutult. Eksaminaator ütles, et mine võta veel üks topeltsõidutund oma õpetajaga ja siis tule tagasi. Ja ma panin juba samal päeval sõidutunniaja ning samal pühapäeval juba õpetaja tegi mulle tunni. Ta oli nii vastutulelik, et oli nõus lausa nädalavahetusel välja tulema.

Ega see sõidutund just kõige paremini läinud. Hakkasin näiteks ristmikul vastassuunavööndisse sõitma... ka kohe eksamit lõpetav viga. Aga no ma alla ei andnud, panin uue eksamiaja kirja ja sain sellelt enda üllatuseks läbi ka. Eksaminaator ütles, et enne Transpordiameti eksamit siiski kenasti harjutaksin veel... mida ei juhtunud üldse. Koolieksamilt sain läbi 19. detsember, Transpordiameti eksamiks esimene aeg oli 10. jaanuar, ja ma ei jõudnud kogu see aeg kordagi rooli taha. Nii palju oli teha kogu aeg, pühad vahel, külmad ilmad, no sada jama. Üheksandal jaanuaril siis mees ütles, et lähme ikka harjutame kas või üks kord. Lapsed mõlemad nutsid, oli jube külm, keegi ei tahtnud autosse minna, aga käisime tegime siis ühe väikse tiiru õhtul pimedas peale mehe töölttulekut.

Eksamile kohale sõitsin ka ise, mees kõrval, lapsed taga, nagu ikka.

Imelikul kombel ma polnudki üleliia närvis. Ma ei tea, ma lihtsalt mõtlesin, et realistlikult ma ei saa esimesel katsel läbi. Tallinna sõidueksamil kukub esimesel katsel läbi 50%, kui mitte rohkem. Nii et ma otsustasin seda võtta jälle kogemusena, mille najal ehk teisel katsel olla rahulikum ja ära teha.

Veidi pinget lisas vaid, et mu teooriaeksam oli (perfektselt :D) sooritatud juba eelmise aasta 7. veebruaril ning sõidueksamit saab teha kuni aasta peale seda. Muidu tuleb teooria ka uuesti teha. Seda nagu poleks tahtnud, peamiselt rahalistel põhjustel, uuesti maksta vaja. Kuid usun, et läbi saaksin ikkagi nagu naksti, teooria oli minu jaoks väga lihtne.

Siis tuli mu eksaminaator, kes oli jube rahulik ja sõbralik vana mees. Kohe võttis pinge maha. Läksime autosse, ta mult midagi teada ei tahtnudki. Veidi naljakas fopaa oli, et otsisin tükk aega, kust käsipidurit maha saab. Kõige elementaarsem asi, onju. Kodusel autol me ei kasuta seda pmst üldse, automaadil pole vajagi. Ja koolisõiduautol käis see automaatselt ära. Et hakkad sõitma, tuleb ise maha. Ja osadel autodel on see mingi nupuga. Eksamiautol oli see kõige tavalisem mehaaniline käsipidur, ja ma ei leidnud seda üles, sest ma otsisin nuppu! Hakkasin siis ise ka naerma, ja ütlesin, et närvidest tuleb see. Ta rahustas mind ja hakkasime sõitma. 

Põhimõtteliselt kogu sõidu aja ta eriti midagi ei rääkinud välja arvatud juhised, kuhu pöörata. Ma olin suhteliselt rahulik ja sada protsenti keskendusin teele. Käänasin aina igale poole pead, lasin jalakäijaid üle tee, tegin perfektseid vasakpöördeid ja jõllitasin kiiruspiirangu märke, nii et silmamunad valusad. Ühes kohas oli mul küll korraks paanika, et kas siin on 50 või 70 ala, aga järelikult läks õnneks, sest viga mul seal ei leitud. Muidu ikka hästi püüdsin piirkiirust hoita ja kindlasti ka mitte aeglasemalt sõita, sest see oleks loll viga, millega läbi kukkuda. Ja ka liigselt teisi autosid ootama ei jäänud, vaid olin kärme suurele teele keerama, kui piisav vahe teistest autodest tekkis, sest uimerdamist oli mulle koolieksaminaator ette heitnud.

Harjutused läksid mul väga kenasti. Kõigepealt parkisime ühte vaiksemasse kohta tee äärde autode vahele ja paluti mul teha tagasipööre. Hetkeks olin segaduses. 

"Mismoodi tagasipööre? Me oleme ju pargitud."
"Sõidad siit välja ja keerad tagasi."

"Aaaa."

Selle sain tehtud nagu naksti ja kohe öeldi ka, et väga kenasti tehtud, mis insta enesekindlust tõstis. Siis paluti mul parkida suhteliselt tühjal Prisma parkimisplatsil vabalt valitud kohale vabalt valitud viisil. Teadsin, et tuleb valida enda jaoks kõige lihtsam koht ja mitte üle mõelda. Koolieksamil olin valinud eksaminaatori jutu järgi kõige raskema koha üldse: tegin parempöörde ühest autost otse paremale, misjuures pidavat olema eriti raske manööverdada.

Nüüd valisin lihtsalt täitsa tühja koha teistest autodest kaugel ja tegin sinna vasakpöörde. Parkisin kohe ideaalselt. Käisin väljas kontrollimas ja sõitsin natuke ette veel välja, aga tegelikult poleks vaja olnud, olin igapidi täpselt joonte vahel ja paralleelselt. Üks mu elu parimaid parkimisi ilmselt. 

Sealsamas parklas paluti mul teha ka sirgjooneline tagurdamine, mis läks samuti väga lihtsalt. 

Ja siis sõitsime edasi ning ainus märkus, mille ta mulle kogu sõidu jooksul tegi oli, et klaasipesuvedelikku ei pea kokku hoidma, vaid võib ikka kasutada ka, mille peale ma esiklaasi ikka puhtamana hoidsin :D

Ja siis üliruttu olimegi juba tagasi Transpordiameti parklas. Siin parkisin naljakalt, täitsa tühjas reas niimoodi vasakult teisele kohale, et eksaminaator küsis, kas minu meelest minust vasakule mahub veel üks auto. Jooni polnud lume tõttu näha, aga see oli selline ülemõtlemise koht, et oleks võinud lihtsalt kõige vasakule kohe parkida. Tegin asendi korda ja asusime kokku võtma. Ta küsis, mis mul enda arvates ilusti läks sõidu jooksul, ja ma hakkasin siis üles lugema, et no kiirust hoidsin hästi ja tähelepanelik olin ja märke jälgisin kenasti...

"Aga kuhu sa pääsed, tuleb jälgida," ütles ta muigega ja teatas, et load saan kümne päeva jooksul kätte siitsamast büroost, aga sõita võin nüüd kohe samast hetkest alates.

Olingi läbi saanud! Täitsa ootamatult esimesel katsel ja mitte mingite märkustega, vaid eksamikaardi andmetel täiesti perfektselt. Endal ka raske uskuda, aga kui ma tagasi mõtlen, siis... ma ei teinudki ühtegi viga. Ise teenisin selle ära ja ise läbisin selle eksami täiuslikult.

Elus poleks uskunud, et teen selle ära esimesel katsel ja ilma märkusteta. Olen nii õnnelik juba teist päeva, et kõnnin pilvedel!