Kas tõesti peab see nii raske olema?

Keeruline aeg on praegu. Iti-tita, kes magas juba kahekuuselt öö läbi, on selle praktika otsustanud minetada ja viimased nädalad ärkab öösiti kaks, kolm või neli korda, et süüa. See on mulle raske olnud: psühholoogiliselt, kuna mul juba ammu oli hästi magav beebi! Millest siis nüüd tagasiminek? Ja füüsiliselt. Sest, noh, ma ei maga enam. Olen nördinud. Ja ta sööb pikalt iga kord, tunni ringis. Kui kolmandat korda öö jooksul tõused, et jälle teda tunniks rinnale võtta, tahaks nutta.

See juhtus umbes samal ajal, kui Iti kõhuli pöörama hakkas, nii et võib-olla on see seotud uute oskuste omandamisega.

Vähemalt Kaur sai aru, et tema vahetus on praegu läbi, ja jättis oma öised ärkamised. Neil tõesõna on omavahel koostöö, peavad silmas, et vanemaid mitte päris hulluks ajada...

Ja päeval, päeval on Itil kerge rinnastreik. See tähendab, et ta tahab vaadata igale poole mujale. Nii palju põnevat toimub! Venna toimetab ringi, igasugused hääled on. Maailm on liiga huvitav, et süüa. Ja kui natuke saabki söödud, siis juba viskab Iti end pulgaks, karjub koleda häälega ja kurdab gaase ja krooksusid. Siin tuleb mul ikka pisardamist ette. Kas tõesti peab see nii raske olema? Mul on beebi, kes ei söö ega maga, tänan väga. Mida ma temaga siis tegema pean??

Et Iti füüsiliselt täitsa võimeline on ilusti vaikselt sööma, saan ma aru öistest söögikordadest. Ööd ta veedaks hea meelega vaikselt rinnal. Siis jälle puudub minul suurem söötmishuvi. Nii et teema on psühholoogiline peamiselt.

Meil on viimased nädalad olnud väga seltskondlikud ja pidevalt on maja rahvast täis olnud. See on olnud tore, aga ka stressirikas, just peamiselt lapse toitmise pärast. Istume mingi seltskonnaga elutoas, tuleb aeg Itit toita, ja algab tema karjumise soolo ning meie katsed teda hüpitada ja sööma saada. Iga kord, kui ma kurtva lapse rinnalt tõstan, istun ma lihtsalt seal diivanil, rind paljas, mis mind ennast häirib, kui juures on meesterahvaid. Ja siis teeb keegi mõne abivalmi märkuse, nagu: "Tal on vist gaasid." Selle peale on mul: "Aa, päriselt või? Aitäh!"

Pärast selliseid nädalavahetusi on olnud tunne, et tahaks lihtsalt oma beebiga kuhugi pimedasse tuppa peitu pugeda ning järgmine kord seltskondlik olla, kui ta juba rinnatoidult maas on.

Ja mõnikord varahommikul poole viie paiku, kui on laps toidetud ja teda hälli asetan, mõtlen rõõmuga, et nüüd kuni hommikuni saan küll magada, aga siis ei jää laps kas üldse enam rahule või virgub juba poole tunni pärast ja ma saan ikkagi ühe toitmiskorra veel kirja.

Nii et jäin haigeks ja olen siin reedest alates vahelduva eduga maas olnud. Immuunsüsteem viskab pillid kotti, kui sa ei maga.

Aga nüüd ärkas Iti uuesti, ma parem lähen.