Täiuslikud hetked

Venna on viiekuust Itit tutvustanud automaailmaga

Ärkasin hommikul kell viis, rinnad suured ja rasked. Iti oli terve öö maganud! Rõõm oli suur. Kohe ikka hoopis teine tunne on sees maganud inimesel. Nüüd kuulsin, kuidas ta vaikselt teises toas häält teeb - meil magavad lapsed nüüd mõlemad eraldi tubades ja meie magamistuba on üle mitme aasta ainult meie jaoks!

Tõin väikese naksuva ja nahiseva olendi hällist enda rinnale, kus ta kohe nohisedes sööma hakkas ja mu pakitsevaid rindu leevendama. Väljas kiskus juba valgeks. Meil on suured lopsakad roosad kardinad magamistoas, aga need on ette tõmmatud vaid mehe poolele, minu poolelt saab vaadet näha. Aknalaual vilkus rohekalt kolp :D Olin eile õhtul võtnud välja koti Halloweeni-asjadega ja selle ühe kolba juba õrrituseks välja tõstnud. Mõjus päris meeleolukalt küll.

Mõtlesin, et mina olengi maailma kõige õnnelikum naine. Mul ei puudu mitte midagi, mul on kõik olemas. Ilmselt lapse söömine ka süstib samal ajal kehasse õnnehormoone :D aga mõtlesin, kas mul oleks veel midagi vaja, et see hetk veelgi täiuslikum saaks olla. Ehk kui me oleks ajutiselt troopikasse kolinud või midagi, ja ma naudiks praegu vaadet merele ja palmidele? Aga ei tea, meil on megailus sügisealgus olnud, soe ja päikeseline, ja vaade meie magamistoa aknast põllule ja metsale on ka imeilus.

Pool seitse virgus Kaur, ronis oma toas oma suure poisi voodist välja ja hakkas oma uksele koputama. Mees tõi ta meie vahele veel natuke nurruma. Kaur sai minu kaisujänese kaissu ning jäi lesima, mind aeg-ajalt muiates vaadates. "Emme!" sosistas ta. Mul on süda suurt rõõmu täis, sest Kaur on hakanud emmetama. See on vahva! Issitab ta juba mingi pool aastat ja mina olin kurvalt kõrvale jäetud. Nüüd on emmeaeg ka käes!

Siis korises mul kõvasti kõht, Kaur tõstis pea ja naeris mulle vastu. Siis liigutas tuulehoog ust, Kaur tõstis näpu ja kuulutas teraselt: "Uks! Uks!" 

Iti, kes oli vahepeal uuesti oma hälli magama viidud, oli seal hommikuks ärganud ja tegi häält. "Iti!" viibutas Kaur näppu. "Iti!"

Issi sai aru, et pääsu pole, tõusta tuleb, ja hakkas end riidesse panema. Väike pidžaamas poiss oli suurt rõõmu täis. "Alla! Süüa! Putru!" hõikas ta ja oli padavai voodist väljas.

"Meie poiss! Räägib!" sosistasin ma mehele ja sain temalt musi.

Ja täna ma lähen linna, kinno! Vaja väga vahepeal oma hullukeste juurest ära ka saada. Juba mitu päeva ootasin seda.