Kohe, kui olin jõudnud eelmise halapostituse kirja panna, läks Itiga toimetamine kergemaks. Jess! Vähemalt sain end välja elada.
Iti ärkab nüüd kaks korda öösel, mis on mõõtmatult kergem kui kolm korda öösel. See on tehtav! Ja sööb ka palju paremini taas. Päeval, kui ei söö, siis ma enam ei punnita ka, sest küllap on tal siis kõht täis saanud. Tihti jääb ta siis jalutama minnes hopsti kärus magama ka, mis annab märku, et oli hoopis väsinud ega tahtnudki süüa.
Tulin just luksuslikust vannist. Põletasin kaht küünalt ja lugesin kolme raamatut :D Kaks olid tõsised, eneseabi või õppekirjandus, ja üks oli siis omaks lõbuks. Nüüd istun siin veel öösel üleval, et juukseid kuivatada.
Oi, täna oli intensiivne päev. Nii soe. Suvi kestab veel! Käisime kahel pikal jalutuskäigul alevisse sealsele suurele mänguväljakule. Kaur on mul alati kõige õhemalt riietatud laps väljakul. Teised väikelapsed kannavad juba sügismütse ja kombesid, Kaur käib tihti veel lühikeste käiste ja lühikeste pükstega. Aga no oli näha, et ühel vaesekesel, kellel ka Kaur nimeks ja seljas pikk paks kombekas ja peas kiiver, oli nii palav, et ta istus rammetult maha ja keeldus rohkem liigutamast. Emal endal oli õlapaeltega pluus seljas :D
Ma kavatsen võimalikult kaua suve nautida, panin pärastlõunal veel lühikesed püksid jalga ning kinnised kingad lükkasin ka tagasi kappi, sest armastan lahtiseid kingi üle kõige.
Mees käis täna õhtul väljas ehk ei hakanud peale tööd läbi tulemagi, vaid läks kohe üritusele. Lapsed olid terve päeva minu karjatada ja magama panna ja umbes sellel kellaajal, mil mees tavaliselt töölt tuleb, avastasin, et ma ikka päris läbi juba omadega. Kaur on parasjagu intensiivne laps, või intensiivses eas.
Lõunaunelt ärkab ta tihti nutuga, mis ei taha vaibuda. Mingi lohutamine siin ei aita. Ise pahaseks saamine ka mõistagi mitte, mida ma siiski vahepeal olen kahjuks teinud. Ükspäev küsisin talt jälle pahameelega: "No ütle, mis sul ometi on?" Kaur viskas nuttes oma käed mulle kaela ümber ja ma lihtsalt sulasin. Ega tal peagi midagi erilist viga olema, et pahur tuju võiks olla. Ta on ju nii väike! Endal ka peale päevaseid unesid on tihti torssis tuju, mistõttu ma päeviti kunagi magada ei tahagi. Ja lapsele tuleb lihtsalt toeks olla ja lasta tal siis rahulikult nutta, kui ta seda vahel teha tahab. Varem on aidanud, kui panen mõne laulu mängima ja tantsin, Kaur süles. Täna ajasid kõik "Nukitsamehe" laulud teda veelgi rohkem endast välja. "Karulaane jenkat" armulikult lubati mängida, aga rõõmsaks laps ikka ei läinud. Läks külmiku juurde ja ütles anuvalt: "Piim!" Kuigi tal oli pärastlõunaseks vahepalaks liiga vara ning ma tavaliselt ei kasuta toitu paha tuju peletamiseks (lapse puhul:D), siis tegin erandi ja panin ta söögitooli ning tavapärasest suurema vahepala ette, millega sai seekordse paha tuju lõpuks möödaläinuks lugeda.
Mida õhtusemaks kellaaeg sai, seda rohkem Kauri igale poole jätkus. Küll oli mingi sahtel jälle lastelukust lahti unustanud ja ta lammutas sealt asju välgukiirusel laiali. Küll jooksis ta naabrite aeda (elame värskes ridaelamus, kus ei ole veel vaheaedasid jõutud vahele paigaldada), jõudis nende terrassile ja nende perepoja autoga mängima hakata, enne kui talle jälile sain. Küll võttis ta ette väljas kuivava pesu ja hakkas seda asjalikult resti pealt talveaeda maha loopima, öeldes iga riideeseme juures asjalikult: "Siia! Siia!"
Kupatasin väikese pahanduse tuppa, kust ta leidis kogemata tuppa jäänud tooli (ma olen kõik toolid muidu talveaeda peitu viinud, kuna ta kasutab neid muidu kõrgematele pindadele ligipääsuks), lükkas selle osavalt pliidi juurde ja hakkas nuppe vajutama. Meil on lastelukuga induktsioonpliit, nii et mõtlesin, las siis toimetab. Leidis pliidilt poti ning hakkas kõrvalt asju haarama, millest õhtusööki võiks valmistada. Meepurgi ma võtsin kohe käest ära, järgmisena läks loosi korvike sibulate ja küüslaukudega. Nendega ma lubasin tal toimetada ning nii möödus sulnis pooltund, mil ta pani sibulaid potti, kaant peale, lülitas pliidil nuppe sisse ja välja (ehk siis lihtsalt lasteluku piiksu sai kätte, aga see oli talle hea küllalt), võttis jälle kaant ära ja nii lõpmatuseni. Ise oli nii rahul. Ma ise läksin Itiga terrassile tekile tegelema ning käisin vaid vahepeal kööki piilumas. Kaur oli asunud sibulaid koorima. Muigasin ja lasin tal tegutseda. Kui sibul käest kukkus, hüüti mulle: "Kukkus! Anna!" Õnneks mul hea vaist, sain täpselt sekundipealt veel käe ette, kui ta pliidi kõrvalt leitud toiduõli pudelit potti tahtis tühjendama hakata. Ei tea, kas issi oli korgi lahti jätnud või ta ise juba oskab keerata. Tõstsin õlipudeli kaugemale tööpinnale, aga ei jõudnud peadki keerata, kui ta oli toolilt maha roninud, tooli lükanud uuele, õigele kohale, ise jälle peal, võttis taas õlipudelit ning lülitas kähku sisse ka veekeedukannu. Nüüd sai toidutegu kiire lõpu, tool pagendati talveaeda saatusekaaslaste juurde ning tegevuseta jäänud Kaur jooksis üheksa ringi ümber köögisaare. Puhkas hetke ja jooksis teistpidi veel kolm ringi. Mul hakkas lihtsalt tema vaatamisest pea ringi käima. Kust need lapsed selle energia võtavad? Püüdsin minna Itikest toitma, aga Kaur ei lasknud meil üldse olla ning Iti helide suhtes maru tundlikuks muutunud, eelistaks süüa täitsa vaikuses. Ega ei aita jaa, kui sina püüad soojal rinnal lesida ja mugida ning keegi tuleb, kummardub su kohale ja hüüab läbilõikavalt: "Itiii! Eiii!"
Läksin Itiga trepile istuma ja toitma, lapsevärava panin kinni ning Kaur jäi meid värava taha vaatama ja kõõluma.
Aga Iti taas ärkas, pean minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar