Kaurike muudkui areneb, lausa mühinal. Teised emad siin mänguväljakutel ikka kiidavad, et ta nii palju räägib ja nii seltsiv on. Ja mul on nii suur põnevus ja rõõm teda jälgida ja iga uut sõna enda jaoks märgata.
Kui teised emad siis kurdavad või märgivad, et nende aasta kahe-kolme-neljakuused veel ei räägi sugugi, siis lohutan, et Kaur ka selles vanuses oli ikka suht vait veel. See areng on viimastel kuudel suur olnud. Et ei tasugi võrrelda näiteks aasta ja kolmekuust aasta ja üheksakuusega, sest see vahe peabki päris suur olema. Ja mäletan, et mina samavana Kauriga ka vaatasin kadedalt ligikaheseid lobisevaid lapsi ning kiitsin neid nende emadele.
Peamine, mis on mulle rõõmu toonud, on emme-sõna. Kaur kasutab seda, kui kuskilt tema silmapiirile ilmun, ja mul on iga kord nii kena seda kuulata. Ei saa mul sellest vist kunagi küllalt. Aga põhimõtteliselt vaatan, et laps saab tähtsamad igapäevased soovid ilusti juba edasi antud ja oma asjad aetud, mis on ju väga hea. Niimoodi ta tunneb ka, et saab end väljendada, ja ei teki seda frustratsiooni, et miks küll vanemad minust aru ei saa??
Näiteks küsib ta ise süüa või putru või piiaa (piima), küsib endale ette põlle, joogiks vett, oskab nimetada taldrikul mõningaid toiduaineid nagu kala, kurk. Siis oskab ta anuva häälega karjuda: "Veel!", mis tähendab, et ta tahab puuvilja. Mina enamasti temaga ei võitle, vaid annan talle puuvilja sinnasamma soolase toidu juurde, mis tähendab, et ta sööb enamasti kõik ilusti ära (jättes alles vaid mõned köögiviljad). Mõned sõnad on tal enda keeles, millest saame aru vaid meie vanematena, eriti mina. Näiteks ba on banaan, kaa on avokaado. Aga ploomi või õuna küsib täiesti arusaadavalt.
Kui kõht on täis, teatab ta: "Kõik!" Võtan ta toolist ära ja viin kraanikausi servale käsi ja nägu pesema, küsib ta eepi ehk seepi ka. Siis enamasti hüütakse terrass ja joostakse õue mängima.
Kaur oskab ka teada anda, et soovib alla või üles (korruste vahel), kuigi need lähevad ka tihti omavahel sassi ning ta palub allkorrusel alla minna. Õue oskab nõuda, toob endale ise jope, otsib taga tumbat... No täitsa kõik igapäevaelu aspektid on kaetud.
Õues mänguväljakul nõuab ta mõnikord koju!, tõstab näpu, näitab õigesse suunda ja hakkab aga minema. Väljakul on sihiks kiik ja kiigel tahetakse aina hoogu.
Pool teed mänguväljakult koju võib ta alati ise jalutada ja tamm-tõ ehk tammetõrusid korjata. Viimasel ajal tahab ta maast prügi korjata ja seda siis past'i ehk prügikasti visata. Ma ei keela ka, las teeb end siis kasulikuks. Mu kasvatuspõhimõte on valida oma lahinguid ehk keelata võimalikult vähe ja ainult siis, kui see on vältimatult vajalik. Pigem püüan keelatud asjad ja tsoonid elimineerida, suunan teda soovitud tegevusele jaatavate sõnadega. On ju loogiline, et ma ei hüüa iga päev kaks korda: "Kaur, ei tohi jahupurki võtta!", vaid paneme hoopis kuivainete sahtlile lapseluku ette. Või kui ta klõpsutab lampe põlema, no las siis klõpsutab. Mul pole tahtmist ka veel ühte "Ära tee'd" tema päeva lisada.
Prügikastiga oli naljakas lugu, kui olime naabrinaise ja ta pojaga siin mänguväljakul ja Kaur võttis liivakastist ühe mänguasja osa, teatas tarmukalt: "Past!" ehk prügikast, ning võttis suuna sinnapoole, et rämps nagu ikka ära visata. See osa oli aga liivaveski rattaosa, juhuslikult meie enda poolt sinna liivakasti toodud mänguasja oma, ja ma teadsin, et seda saab sinna tagasi panna ning ära pole vaja visata. Kaur läks täiesti hüsteeriasse ega leppinud sellega sugugi. Naabrinaine kõrval naeris ja ma ka, enne kui sain ta tähelepanu lõpuks liivaveskit uuesti kokku pannes kõrvale juhitud.
Õues tuntakse ära ka pink, kõik autod, pokk (kopp), kallu (kallur), tädid, koerad ja kassid. Poiss on ta ka korra juba teise lapse kohta öelnud.
Ja kui issi hommikul tööle hakkab sättima, siis on vähemaks jäänud kurvad karjumishood Kauri poolt, pigem teatab ta asjalikult: "Tööle!", lehvitab issile järgi ning läheb ajab oma asju edasi.
Tempo õues on Kauril küll väga aeglane, kogu maailma on vaja uurida, mulda ja kive katsuda, möödujatele lehvitada ning tihti ka omas suunas minna. Hüüan talle: "Tule-tule!" ning ta hüüab edasi astudes vastu: "Tule-tule!"
Nii et ettevaatlik tuleb olla, täpselt see, kuidas me ise temaga räägime, hakkab meile vastu kõlama. Nagu oleme mehega ka mõningate vandesõnade puhul juba kogenud... Lõpeta või ise lausa vandumine ära.
Kui Kaur mõne keelatud asjaga hakkama saab, siis kuulutab ta sinna ise juurde: "Oi-oiiii!" või tänitab: "Kaur!"...nähtavasti nii ma ise olen reageerinud nendel juhtudel :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar