Iti hakkas roomama, hip-hip-hurraa! Meil oli pühapäeval majas suur segadus: meie juures oli mehe vanem poeg; Kaur ei maganud lõunat, vaid karjus ja jauras ringi. Ta läheb alati närviliseks, kui meil külalisi on oodata, sest meie mehega oleme närvilised. Mina koristan ringi ja katan lauda, mees vuhib süüa teha, alati jääb ajast puudu ning lisaks kutsusime me rohkem inimesi, kui meile siia üldse korraga mahub. Aga lastega perede puhul ei ole tulek kunagi kindel, nii ka seekord oli kõik okei: lastega pere ehk mehe lapsepõlvesõbranna jättis oma kahest lapsest kolm nohuga koju, ning minu sõbranna Maria tuli tund aega hiljem, sest laps ärkas hommikul hiljem, ja jättis koju oma mehe. Nii et täpselt üks vahetus lahkus, kui teine peale jõudis.
Igatahes keset valmistumise segadust kõhutas Iti elutoas vaibal ning püüdis Kauri miniköögist pärit pehmet mängutomatit kätte saada. Sirutas, sirutas oma käekesi, kuni hakkas roomama. Tomat käes, skoor! Ja emme hakkas rõõmsalt huilgama :D
Naljakas on see, et Kauri beebiraamatut sirvides leidsin, et ta hakkas roomama täpipealt samas vanuses: kaksteist päeva enne seitsmekuuseks saamist. Päevapealt! Ja kõhuli pöörama hakkas vist ka täpselt nädal enne viiekuuseks saamist nagu Itigi.
Huvitav, et nad nii sarnase arenguga on olnud.
Kauri pidime mu sõbranna ja ta poja siinoleku ajal küll mitmel poel pagendusse saatma, sest ta tahtis aina teisele poisile tuupi teha. Teine ei saanud vastu ka anda, kuna ta napilt veel ei oska kõndida. Käputab. Seega Kauril oli mugav tema kohal kõrguda ja lüüa üritada, mis teise aina nutma ajas.
Mees võttis Kauri ja Iti ja läks lausa autoga sõitma, et me saaks kodus rahulikult juttu ajada ja olla. Pärast tagasitulekut käitus Kaur täpselt samamoodi, nii et tõstsime ta elutoa aedikusse vangi. Vaeseke karjus seal pisarsilmi: "Välja! Väljaaa!", nii et kahju hakkas. Siis hakkas mu sõbranna talle üht mänguasja loopima ja tema loopis seda sealt aedikust vastu ning rahunes maha.
No mis sa teed ära.
Mänguväljakult koju tulemine on meil Kauriga nüüd ka lausa piin. Ta ei taha enam üldse tulla ning mu varasemad nipid nagu varakult teatamine, mitme minuti pärast me astuma hakkame, on efekti täielikult kaotanud. Ta lihtsalt ei taha üldse koju tulla. Kui seal on teisi lapsevanemaid ka, siis on mul veidi piinlik Kauri karjumise pärast, aga mis ma muud ikka teha saan, kui ta jõuga siis kärusse aheldada ning astuma hakata. Kõndides rahuneb maha.
Samas on tal megaarmsaid käitumisjooni ka. Eile tulin kulmudest ja koputasin välisuksele. Ukseaknast nägin, kuidas issi istus diivanil, lapsed süles, ja luges neile raamatut. Kaur kuulis koputamist, karjus: "Emmeee!", jooksis mulle vastu ja andis musi, et siis tagasi issi rüppe raamatu juurde pöörduda. See oli igatahes väga nunnu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar