Meil oli laupäeva hommikul paar vaba tundi, nii et sõitsime siia meie lähedale vastavatud Kurna parki veidi ostlema, aga peamiselt ringi vaatama. Tuulise ilmaga jalutama polnud kellelgi tahtmist minna.
Mina sõitsin ning parkisin teise auto kõrvale. Okei, teine pool oli vaba, aga ikkagi. Seal, kus võimalik, pargin muidu alati lihtsalt joonte vahele.
"Hehhe, kus ma olen alles täiskasvanud," kekkasin, kui mees mulle kõhukotti aitas peale siduda. "Sõidutasin oma pere laupäeval kaubanduskeskusesse."
"Yer a mother, Harry!" ütles mees.
"Ja parkisin siia nagu proff! Ma võiks põhimõtteliselt juba taksojuht olla!"
Nii seal kekkasin, kuni vaatasin, et üks auto edasi inimesed on auto juures ja mingi naine kuulas mind ning muigas. Siis jätsin järgi :D
See oli mul muuseas vist esimene kord Itit üldse kõhukotis kanda, samas kui mees on teda seal kandnud sada üks korda. Mõtlesin siis, et võtan üks kord löögi ka enda peale. Täitsa mõnus mütakas oli kanda, hea soe, ja kena vahetevahel (loe: kogu aeg) pealage musitada. Varsti aga hakkas Itil ebamugav, hakkas nutma ning mees nõutas ta jälle enda rinnale. Seal jäi ta paari hetkega nurruma ja pani silmad kinni. Natuke ohkasin seda nähes, sest kui Iti magab kasvõi kümme minutit ennelõunasel ajal, siis ta absoluutselt kindlalt ei maga enam peale 12 Kauri lõunaune ajal ja mina pean teda hüpitama ja kuidagi vait püüdma hoida, et ta Kauri ei ärataks. Aga kui ta enne lõunat ei maga, siis panen alati Kauri voodisse, lähen alla, Iti rinnale, kus ta viis minutit sööb ja nordi magama jääb. Tõstan ta maha ja lähen naudin ise tund-poolteist vabadust ehk loen terrassil raamatut ja näksin.
Aga noh, eks ta tegelikult peaks magama ikka enne lõunat, tema enda päevaplaani arvestades. Ärkab hommikul kuue paiku ning siis on ikka maru pikk vahe alles pool üks uuesti uinuda. Aga minu päevaplaani jaoks on see jälle parem variant... et ma saaks ka hetke täitsa end välja lülitada. Kuid ega beebit vägisi ärkvel hoidma ikka ei hakka, kui ta magama on jäämas.
Kodus tõstsin Itit pissile ja ütlesin: "Iti läheb..."
"Potile" ei jõudnudki öelda, sest Kaur karjatas sinna vahele: "Vangi! Vangi!"
Ta kobistas parasjagu konku ukse taga ja tahtis öelda: "Mängi!" ehk tahtis oma legoklotside kasti sealt kätte saada :D
Päris vangi ma Itikest vastupidiselt enamuse nõudmisele ei saatnud, aga panin ta tema aedikusse lesima. Mees tõi selle talveaiast ära, kuna hommikuti on juba nii külm, et teda ei saa sinna enam viia. Keskpäevaks umbes jõuab meile talveaeda päike ja läheb mõnusalt soojaks. Aga elutoas on see aedik palju universaalsem ja sinna on nüüd võimalik Itit igal ajal venna eest ohutult lesima panna. Iti veetis seal täna õhtupoolikult tublisti üle tunni, kuni meie Kauriga mängisime ja majapidamistöid tegime, ja... mängis klaverit. Tõesõna! Lastel on väike kaheksa klahviga teletupsude klaverike, ja Iti keeras end kõhuli ning muudkui klimberdas käpakestega seal klaveril. Ta jättis päris geniaalse mulje, ei saa eitada. Viiekuuse beebi kohta ikka proff.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar