Istun siin oma terrassil kahe pleedi all, teetass ees, ja naudin uut terrassilampi, mis sai just sellel nädalavahetusel pandud. Lamp ise on väike, valge, diskreetse välimusega asjandus seinal, aga nii sümpaatset valgust annab! Selle valguses võiks lausa lugeda, kuigi väljas on nüüd juba täitsa pime.
Ongi sügis tulemas. Kasepuudes on juba esimesed kollased sälgud, hommikud on udused. Mulle udu meeldib ja meeldiv on see vaatepilt hommikuti. Näen ümbrust vaid meie aiani, edasi on juba udulaam. Täitsa paksult oleme kõige majaga udu sees. Kolisime rappa!
Iti keerab end nüüd kõhuli. Ta sai tähtsa sammuga hakkama neljakuuselt. Jätsin ta üksi talveaeda ta aedikusse ja tagasi tulles leidsin ta kõhuli. Endal oli küll tunne, et mina jätsin ta ikka selili...Lugu oli kahtlane. Kohe tunni pärast keeras Iti end minu silme all seljalt kõhuli, ja lugu ei olnud enam kahtlane, vaid tähistamistvääriv!
Leidsin siitsamast blogist, et Kaur hakkas end kõhuli keerama täpselt samal ajal, nädal enne viienda elukuu täitumist.
Natuke üritab Iti liikuda ka, keerab end ümber oma telje. Roomata tahtes liigub tagurpidi. Ükski kõrgem pind ei ole talle enam ohutu, mitu korda oleme ta viimasel sekundil kinni püüdnud, kui on mähkimislaualt või beebipesast pudenema hakanud.
Itis on mingit lausa sõnulseletamatut armsust ja mahedat mõtlikkust. Ta on väga uuriva pilguga. Ta mäletab veel üsna äsja sündimata laste maalt tulnuna küll suuri tarkusi... Mees arvas vist sama Kauri kohta, et see, küll juba väikelapseeas, mingeid saladusi või nippe võiks teada.
"Kaur, mis selle nädala bingo võidunumbrid on?"
"Auto," ütles Kaur enesekindlalt. Mina kõrvalt naersin, aga mees rõõmustas: "Ta ütleb: "Automaatne!" Tuleb pliks-plaks valida."
Kauri sõnavara täieneb praegu vist küll kiirusega üks sõna päevas. Juba küsib ta hommikuti ise piima, tahab minna õue, magustoiduks talle õuna lõikudes kordab innukalt: "Õuna!" Aga suurim lemmiksõna on tal praegu kindlasti auto. Autod tuntakse ära tänaval, autod põrisevad ringi põrandal, diivanil, emme jalgade ja Iti pea peal. Saime sõpradelt kingiks sellise automängu, kus saab ise keerata rooli, lasta signaali, lülitada tööle suunatulesid. Selline vahva värk. Kui rooli keerata, siis maantee liigub kaasa ja saad nö edasi sõita. Kaur mängis sellega suure innuga päeva, mängis kaks. Siis ühel õhtul ujuma sõites ei läinud ta enam selle autoukse juurde, kus taga peitub tema turvatool, vaid juhikoha juurde, ja püüdis istmele ronida. Kui issi ta sealt maha tõstis, tõstis Kaur omakorda suurt kisa. Meeste enesekindlus: kaks päeva mängib ja juba juht valmis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar