Aga mina läksin vahepeal mehele! Sellest saab homme juba kaks nädalat. Just äsja viisin viimase meie suurtest uhketest lillekimpudest ära konteinerisse. Nii kauaks jagus seda ilu! Jagasin nad terve maja peale laiali: ühe panin trepihalli aknale, kust see kaugele paistis, ühe mehe "mehekoopa" aknalauale, üks rändas muudkui päevaks köögisaarele ja õhtul elutoa lauale, siis, kui väikesed sõrmed enam sinna taha ei saanud.
Meil oli hästi pisike ja privaatne pulm. Ühelt poolt oleksime me mõlemad mehega soovinud kutsuda ka oma lähemad sõbrad, aga tegime siiski ainult oma pereringis asja ära. Sest muidu me ei oleks ära hallanud seda päeva. Või vähemalt mina ei oleks. Ma tundsin eelnevalt, et mul on ainult kaks eesmärki pulmapäevaks: astuda abiellu ning seejuures mitte flippida ära. Ma kujutasin end elavalt ette selles reedehommikus alevikku juuksurisse või meiki minemas, ise meeletus ajahädas, sest meie registreerimise aeg oli juba kell üks päeval, aga me haldame samal ajal hommik otsa ka kahe pisikese lapse unegraafikuid ja toitmisi. Lisaks asjade pakkimised: kogu perele kõik asjad peoks ja hiljem ööbimiseks spasse ning spa-asjad.
Või ma kujutasin ette pilti, kus mulle tehakse selline soeng või meik, mis kohe üldse ei meeldi, ja ma hakkaksin sellest suurest pingest või pettumusest nutma. No ma olin suht kindel, et kuskil selle pulmapeo päeval ma pisardan ja kuidas mu mehe perekond siis mu punaseid silmi takseerib ja küsib, kas kõik on korras.
Nii et leidsin end lausa bloki ees panemast kinni meigi- või juuksuriaega ning ei teinudki seda. Ma ei suutnud. Leidsin, et ausalt mulle kõige pingevabam on mõlemad asjad ise kodus omas graafikus ära teha. Säästab meeletult aega ja närve. Jah, ma ei oska ise saavutada nii glamuurset tulemust, kuid ma tundsin nii suurt rahu ja pingelangust selle otsuse tegemisel. Hiljem kokkuvõtvalt tegin vist õigesti jah.
Küüned olid mul küll ilusad. Mu küünetehnik tegi mulle paar päeva enne registreerimist ilusa prantsuse maniküüri ja uuris sinna juurde, mis plaanid meil pulmadeks on, milline mul kleit on jne. Tal jäi suu lahti, kui ta kuulis, et mu kleit on valge asemel tumesinine, veidi meh ja istub nati kahtlaselt, aga... käib kah. Mul ei ole energiat ega tahtmist, et otsida endale ideaalset kleiti. See, et ma saaksin kuskil midagi rahus proovimas käia, nõuaks kahe väikelapse kõrvalt suuremat koordineerimist ja planeerimist.
Siis küsis ta, kas meil fotograaf ikka on. Ma ütlesin ei - aga mehe õemees on hobifotograaf ja tema pildistab meid. (Ja ma jäin nende piltidega pärast nii rahule!)
Ja üks küüs oli mul enne kodus murdunud, mida küünetehnik tahtis hakata korda tegema ja sinna uut küünt peale ehitama, et kõik ikka oleks tähtsal päeval nagu peab. "Kui sa tahad," kehitasin ma õlgu. See ausalt polnud minu jaoks oluline. Küünetehnik oli ahastuses, et ma olevat kõige külmema kõhuga pruut, keda ta kunagi näinud oli.
Aga mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, mulle ei meeldi, kui mind pildistatakse, ja valget pulmakleiti olen ma alati pidanud natuke igavaks ja... noh, maitsetuks. Sellepärast, et kunagi kuninganna Victoria valges kleidis altari ette astus, ei pea maailma naised aegade lõpuni nüüd end valges paari panna laskma. Kõik värvid on lubatud!
"Kui see oleks minu päev," ütles küünetehnik, "teeksin ma küll kõik endale nii, nagu peab. Ma otsiksin täiusliku kleidi, ma ei annaks enne alla, kuni oleks täpselt, nagu ma tahan."
Ütlesin rõhutatult, et minu jaoks ongi kõik nii, nagu ma tahan. Mu number üks prioriteet peale reaalse paarimineku oligi tol päeval kõige minek sujuvalt ja minimaalsete närviminekutega.
Siis ta jäi tasa ja maalis vaid mu küüsi ilusaks.
Ja meie hommik läks tõesti päris kenasti! Mu ema oli meie juures ja aitas Kauri kantseldada, meie toimetasime vaikselt omas tempos, kuni üks hetk avastasime, et varsti on käes aeg Õnnepalee poole startida, ja meil on veel väga palju teha, kaasa arvatud kõigi asjade pakkimine, laste riietamine. Iti tuli alles päevaunest äratada ja rinna otsa panna, ajal, mil me oleks juba välja pidanud sõitma :D
Eks oleks võinud ehk eelmisel õhtul kõigi asjad kokku panna? Või riided ära triikida-aurutada? Ma aurutasin oma kleiti mingi pool tundi vist hommikul. Kuid mul polnud selliseid asju eelmisel päeval üldse mõttes, nii, kui vanaema meile laekus, tegime mehega hoopis kodunt sääred ja sõitsime kinno.
Aga kõik läks lõpuks ikka ilusti, jõudsime Õnnepaleesse kenasti õigeks ajaks ja korjasime poolelt teelt peale ka mehe vanema poja. Keegi ei läinud närvi, kõik oli kaunis. Meid mehega pandi kabinetti veerandiks tunniks ootama, kuni sugulased end saalis valmis seadsid. Vaatasime koos aknast välja Tallinna kesklinna tänavatele, itsitasime, ja ma tundsin, kuidas mul kõhus keeras. Meie paaripanija tuli meie dokumente üle vaatama, võttis enda kätte sõrmused, õpetas, kuidas istuda ja astuda - saali astudes mina mehe vasakul käel, kuid kui peale paaripanekut ümber pöörame teiste poole, siis asun juba tema paremal käel, kuna nii olevat traditsioon.
Siis hakkas muusika ja me astusime saali ning ma nägin oma ema ja teiste naiste silmis ka pisaraid ning endal läks ka silm veidi märjaks. See oli tõesti säärane hetk, mil nutad õnnest. See oli nii ilus. Mees pigistas tugevasti mu sõrmi, kui me paaripanijat kuulasime.
Üldist pinget aitasid veidi leevendada Kauri hüüatused, ta küsis kõne vahele asju nagu: "Kes?", mis kõiki naerma ajasid.
(Minut aega peale sõrmuste sõrme saamist, kui läksin Kauri võtma, hammustas ta mind käest, sest ei tahtnud tulla:D)
Ja ma tundsin, et see hetk oligi meie kahe jaoks ja see oli täiuslik. See oligi kõik, mida ma oma pulmapäevalt soovida oleksin võinud, ja ma olen superrahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar