Kuidagi imelik päev on olnud. Närviline. Töö suhtes vaikne, aga muidu närviline... muutused on õhus. Ikkagi pole kindel, mul on raske nii ruttu otsuseid teha, nagu oleks vaja. Äkki tuleks veel ringi vaadata ja otsida...? Ei tea!
Ma kannan uut ampiirlõikelist tumesinist pluusi, mille ma eile ostsin. Ampiirlõige on üks mu lemmikutest, väga armas. Pluus on nii pikk ja justkui number liiga suur ka. Ongi soojem.
Eile oli nii soe päev, täielik paradiis. Jalutasime Tiina ja lapsega ringi ja käisime minu juures. Seda armsust ei ületa küll miski. Minu toa oma siis. Laps oli ka okei :D Me ei mahtunud käruga lifti ja jätsime selle alla, need poolteist tundi, mis me minu juures veetsime, korrutas ikka üks või teine: "Ma loodan, et käru vahepeal tuuri ei panda!" Õnneks oli alles. Muidu oleks hambad olnud!
Lift on väike küll. Ma mäletan, kui me mulle külmkappi transportisime. Me polnud samuti kindlad, kas mahume lifti, aga väga lootsime, et mahume, sest teine variant oleks olnud üheksa korrust pluss külmkapp, mis on kahtlemata lõbus. Vaadata. Mitte ise läbi teha. Tookord mahtusime, terve sentimeeter jäi veel varu ka.
Kui näiteks selles liftis on korraga kolm inimest, siis on juba väga kitsas. Nagu mingi kääbuslift.
Teine lugu veel liftiga (ilmselgelt tänase postituse staar) seoses: nimelt kui Helen külas käis, siis ta tahtis jala minna. Üheksa korrust. Trenni mõttes või nii. Mul jäänuks karp lahti, kui ma poleks ise sama praktikat kevadel harrastanud. Aga see kadus ruttu ära, sest... noh, laiskus. Igal juhul mina läksin liftiga nagu normaalne inimene ja tema jala, ning hommikul alla tulles uuesti sama, ja see põrguline jõudis veel jala enne mind alla ja naeris täiega! Milline füüsiline jõud! Jõu- ja ilunumber.
Teeninduse koha pealt oli mul eile kummaline päev. Ma muidu eriti ei koge halba teenindust, sest ma ise olen nendega viisakas ja saan alati naeratuse vastu. (Üldiselt kui kliendina ise tervitada, naeratada ja vb veel midagi head soovida, ei tohiks halva teeninduse kogemust kuigi sageli ette tulla! Teenindajal on nagu peegel.) Aga eile kiskus küll igas kohas mul kiiva. Humanas pidin kaks minutit ootama, et keegi leti taha ilmuks. Kui lõpuks ilmus, siis hästi aeglaselt ja ühtegi viisakussõna ei kasutanud. Humana sakib nagunii.
Kodupoes õpetasin kassapidajat triipkoodi sisse lööma. Tema oli tegelikult hästi kena, seal uus, tema teenindus oli super. "Suunake skännerit rohkem selle koodi, mitte numbri peale," õpetasin ma, kui ta natuke jamas. (Kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab!)
"Ei, ma.... aaaaa. Aitäh!"
Tuleb ka edaspidi kasuks. Ma arvasin ka kunagi, et masin loeb seda numbrit, aga loeb ikka triipkoodi, number on müüjale, kui kood läbi ei lähe. Igatahes jama algas, kui kaks toodet olid vale hinnaga. Vahetusevanem oli suht ülbe, ütles, et kui ma neid ei taha, võib tagasi osta, aga kui tahan, on kõrgema hinnaga. No ei ole nii, tegelikult on kliendil õigus saada kaup selle hinnaga, mis seal juures on. Ma pole mingi metsast ju, et suvalisi silte kuskilt kõrvalt vahiks, vaid kontrollin triipkoodi, ning kui suur kollane silt on otse toote juures ja mingeid muid tooteid ega muid silte seal ka pole... siis kõlab nagu räme tüng.
Suht nõme. Nii väikses poes oli tõenäoline, et kumbki neist selle tol päeval ise välja oli pannud, kuivõrd tegemist oli piimatootega. Seega oleks vahetusevanem võinud vähemalt vabandada. Kusjuures tegelik müüja oli siiski kenam.
Igatahes. Kolmas kogemus oli Suudlevates tudengites. Istun maha. Kõigepealt ootan menüüd. Ei tule. Lähen ise otsima, poole tee peal ettekandja ulatab selle mulle, jeei! Valin ära, sulgen menüü. Mitte kedagi ei tule. Juurdlen, kas peaks ise sisse tellima minema, aga samast kohast on meile kunagi ise tellima minnes öeldud: "Meil on tellimine lauast!", kus me ka tookord sama kaua ootama pidime. Nii et võid ju püüda endale elu lihtsamaks teha, aga...
Lõpuks ettekandja võttis tellimuse ja kokteil tuli ka ruttu. Ainult et arvet maksta jälle ei olnud võimalik. Aargh! Kohvik ise oli pooltühi ja ettekandjaid kolm tükki, ma ei näe nagu vabandust sellele, kusjuures ma ise polnud ainuke, kes nii kaua ootas, kamp soomlasi kõrvallauas läks ikka väga närviliseks. Kui ettekandjad ei vaevu isegi niipalju pilku peal hoidma, et uutele klientidele menüü viia, siis minu jaoks see tähendab, kliente ei soovita.
Lihtsalt et kui sind on teenindanud ka väga hea ettekandja, kes nö loeb soove silmist ja on kohe kohal, kui sa midagi tahad, siis on vahe sees küll.
Brr. Porisesin ära, nüüd tahaks siia lõppu midagi kena kirjutada... aga mida? Et karu on maru? See ei tohiks nüüd küll kellelegi saladus olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar