Loivamise laupäev

Mul on piinlik saladus. No kui tegelikult mõelda, siis on mul piinlikke saladusi ikka hulgim, aga teisi ma ei kavatse avalikustada. Hetkel juba nädal aega kummitab mul One Directioni laul One Thing. Teised nende laulud mind ei huvita, aga see on peas mis peas. Eriti salmide algused on head. Samuti on need poisid väga nunnud, pole ime, et kõik noored tüdrukud nende järgi arust ära on. Nad ju vajavad ka oma magusaid iluspoisse... nagu meil olid N'Sync ja BSB. Ajad lähevad küll edasi, aga tüdrukud on ju ikka samad. Kohe ei saa kõik Korni ja Mansonit kuulama hakata, enne tuleb teised perioodid läbida. Kuid noh... eelistatavalt võiks ikkagi lõpuks Mansonini jõuda, sest see on parim. Mõnikord tipin ikka youtube-i "evidence instrumental" ning see ajab mul külmavärinad üle selja.

Teinekord siis seisan seal oma poes, mitte kedagi ei tule, ja ümisen endamisi:

now I'm climbing the wall, but you don't notice at all

ja siis keegi ikkagi tuleb ja vaatab imelikult.

Üks One Directioni poistest on megasonks ikka. Mingi harakapesa peas, täitsa lõpp. Ma arvan, et ta on jube popp. Tüdrukutele meeldivad hullud juuksed. Üks põhjus, mis Bieber nii kuulus on, on kindlasti see tukk.

Poisile kõrvaltoast meeldib samuti see laul. Ma arvan. Sest ta kuulas seda üks hommik kaheksa paiku oma kuus-seitse korda järjest. Seina taga. Kui mina lasin. Ma tegin seda tänutäheks, et ta kell pool kolm nii kenasti köögi vahet tiirutas ja välisust kriiksutas. Meil on jube kriiksuvad uksed. Ja see on parim heli kell pool kolm öösel, mille peale ärgata ja mõelda: Porqueeee sa teed nii??

Ma arvan, et ta nautis hommikust kontserti.

Mul on takoine loivamise päev olnud. See on meil emaga mingist eesti raamatust pärit nali, kus keegi tegelane oli Reet, kes, kui ta laiskles, ütles, tal on parajasti loivamise päev. Nüüd, kui ma mõnikord üldse mitte midagi ei tee, siis mul on loivamise päev. Magasin täiega kaua ja lesisin enamiku päevast. Püüan end ravida. Ma arvan, et põhiline ongi puhkus, nii et ma olen õigel teel. Ainult et tuba haiseb küüslaugu järele... JUBE.

TV3 uudised käivad telekas. Mind ei huvita uudised üldse, aga mõnikord, kui ma olen õhtupoolikul kodus, panen teleka Reporteri või TV3 uudiste peale ja tõmbun oma voodil kerra. See tekitab kuidagi turvalise ja koduse tunde. Kuulama ei pea neid üldse, lihtsalt selline Puhja-tunne tekib ja hea on.

Eile õhtul läksin Poli ja vastsaabunud Heleniga välja. Ma ei teadnudki, et ta eile pidi saabuma, mõtlesin miskipärast, et neljandal. Arvan, et ta söötis mulle mingil hetkel vale kuupäeva ette või midagi, et ma ei teaks. Naljakas oli, et kõik kolm jäid hiljaks, Helen kui staar muidugi kõige rohkem. Ta teab, kuidas oma saabumist planeerida, eks ju? Ma vaatasin teisi ja mõtlesin: oh, damn it. (Nagu Brendan Fraser oma saatana-filmis ütles: "Damn the Devil! Damn the Devil to Hell!") Sest Pol&Hel (see kõlab nagu mingi firma. Nagu, mis seelikut sa kannad? Ah, see on Pol&Heli uuest kollektsioonist :D) olid megaüleslöödud, seelikud, kleidid, meik ja täisvärk, ja mina olin töölt tulnud, veits tõbine, juuksed kolm päeva pesemata, teksades ja kampsunis ja meiki pole ma enam vist kuid teinud. Ükspäev mõtlesin, kas ma enam üldse oskan. Väga sürreaalne tunduks võtta pintsel ja lauge värvida. Ma vist viskasin mingeid värve ühe oma minemaviskamishoo käigus minema ka. IGATAHES ei meeldi mulle üldse olla see lohvakalt riietatud inimene seltskonnas. Pigem natuke üle pakkuda, kui... alla. Aga pidi hakkama saama. Läksime kuhugi kõrgest trepist üles, vist Shotibaar oli selle koha nimi? Ei tea. Hästi kodune ja mõnus atmosfäär, küünal laual, hämarus, Somersby ja mõnus seltskond. Kiikasin vahetevahel aknast välja sumedasse augustiöösse ja küünlaleek laperdas selle pehme tuule käes. Vaimud. Kui kahe paiku hakkasime koju sättima, oli alla viiv trepp paksult inimesi täis. Miks keegi välja ei lähe? mõtlesin ma, enne kui nägin, et sadas padukat ja lõi äikest ka. Jälle üks damn the devil to hell hetk. Keegi ei olnud huvitatud selle vihma kätte minekust ning teised jäidki sinna trepile maha, aga mina tahtsin siiski koju maxi ja hakkasin minema. Liiati kuna mulle äike meeldib. Samas veidi  tõbise oleku kohta on kummaline valik öösel kolmveerand tundi paljajalu paduka käes koju kõndida, aga... mis teha? Vihm on tegelikult mõnus, kui sul ei ole vaja pärast vihmasadu kuhugi JÕUDA ja normaalne välja näha, vaid ainult koju magama. Ainult et öösel nägin tänu äikesele jube vastikut unenägu, kus mu väike õde jooksis mööda lagedat välja ja oli äike ja äkki lõi äike ta maha, ja mina sain ainult kaugusest vaadata ja nutta. Hoolimata sellest, et mul ei ole mingit väikest õde, oli väga vastik ja kurb ja mu alateadvus lisas igasugu värvikaid veriseid detaile ka. Ma olen päris kindel, et kui välk kedagi tabab, siis ei juhtu niimoodi. Nagu, aju. Mõtle loogiliselt.

Üks märgilise tähendusega asi juhtus nagu ka eile. Ma passisin tööl ja igavlesin, kui keegi vana naine astus sisse ja tahtis nagu midagi osta, aga lubas siis oma tütrega tagasi tulla, kuna ta ei kuulvat ega nägevat enam hästi. Ta oli nii kena ja hoolitsetud ja muutus korraga väga härdaks. Rääkis (jah, inimesed puistavad mulle tihti südant), et ta on kõik kaotanud, oma tervise, et ta oli kunagi muusikaõpetaja. Ma täitsa uskusin seda, sest ta nägi täitsa sedamoodi välja. Muusikaga tegelevad inimesed on alati teistmoodi. Kuidagi... tundelisemad. Väärikamad. Ma ei teagi, noh. 

"Ma tean, miks see kõik on minuga juhtunud," ütles ta ning ta silmades olid pisarad. Mul hakkas juba väga kahju tast sel hetkel. "Ma alati ütlen noorematele inimestele seda..."

"Jah? Mida te ütlete noorematele inimestele?"
"Et ei tohi kunagi midagi hinge võtta," ütles ta rõhuga. "Kõik, mis minuga on elus juhtunud... Ma olen liialt südamesse võtnud."
Varsti läks ta ära, aga mina jäin mõtlema. Üks minu vigadest on kindlasti, et ma võtan liialt südamesse. Seal ma seisin ja põdesin seal jälle millegi üle, ja lihtsalt keegi astus sisse ning käskis mul asju mitte hinge võtta... see pani natuke mõtlema. Kui ma ainult suudaksin muretum olla. Endal oleks nii palju kergem. Aga ei tea, kas oma põhiolemust saab muuta.

Ja see komme teisi süüdistada, et mida ta mulle jälle tegi ja miks keegi minust ei hooli ja nii... Mis õigusega enda meelerahu teise õlale panna? Keegi ei saa kedagi teist rõõmsaks teha. Ise tuleb selle eest hea seista. Kui ma olen kellegi või millegi peale solvunud, siis on see mitte ainult minu probleem, vaid ka minu süü, mitte selle teise. Vähemalt olen ma sellest aru saanud. Algus seegi.

Ma torkan siia lõppu ühe kiire karuonmaru...