Pealkiri

Niisiis põrkan mina kokku ühe turvamehega sellest poest, kus ma aasta tagasi töötasin. "Igor!" karjusin ma üle Kaupsi, enne kui ta mind märkas, aga lõpuks märkas ikkagi ja jutustas, et ta oli ka töökohta vahetanud - lihtsalt liiga võimatuks olevat läinud. Minu arvestuse kohaselt peaks seal umbes neli inimest alles olema sellest koosseisust, millega mina töötasin. Metsik kaadrivoolavus, mis? I jutustas, kuidas üks päris kõrge ülemus (see, kes minu ajal ainult juhatajale kurje kirju saatis, mida ma infotahvlilt lugesin ja mille rämedaid õigekirjavigu imestasin) oli aidanud müügisaalis kaupa välja panna, kuna lihtsalt töökäsi polnud enam võtta, aga ladu oli täis... Päris košmaar. No see on nüüd küll karma mis karma. Kui tõesti sellised tingimused korraldada, siis ühel hetkel ongi lihtsalt inimesed läinud ja tuleb ise kaupa välja panna või muul moel tagajärgede eest vastutada. Alati oli ju kõik valesti ja halvasti või vähe tehtud, kuigi me jooksime ringi nagu rattal. Aga minu meelest on tendents positiivne: et inimesed kahekümne esimesel sajandil orjad ikkagi olla ei taha. Kui väljakannatamatuks muutub, siis lahkumisavaldus lauale ja minek!

Kusjuures sirvin töökuulutusi ning seesama koht otsib nelja uut töötajat. Nelja. Mida see teile ütleb - kui tegemist on ikkagi päris väikese poega? Vapšee olukord noh.

Samas ega mina ka mingi taeva kingitus ole, lihtsalt endale meeldetuletuseks. Kui I küsis, mida mina nüüd siis teen, ei olnud muud öelda kui et olen meeletult töökohti vahetanud... Hakka või mõtlema, et asi on minus. Kuigi, muidugi mitte. Ma olen mõnede kohtade jaoks lihtsalt liiga täiuslik. Nad ei saa sellega hakkama.

:D

Polina sünnipäev oli mõnsa. Mõnsik. Keegi liiga vinti ei jäänud (maru hästi kannavad ikka inimesed - rahvuslik eripära), isegi mina mitte, ja pohmakat ei olnud ka. Harjutamine teeb meistriks noh. Nelja paiku sain tuttu, selleks et varsti jälle tõusta. Polina õde irvitas, et mul pole üldse mõtet magama minnagi, aga ma läksin nimelt, ja paarist tunnist täitsa piisas. Pühapäeval tegin unevõlga tasa, tossasin oma kaksteist tundi ja nüüd on igapidi etem olla. Palju energiat. Kuigi on ka kahju lihtsalt maha laiseldud päeva pärast, oli seda vaja.

Tahan kinno minna. Nägin maas kellegi kasutuks muutunud kinopiletit, pöörasin tagasi, mõeldes: mis filmile see pilet oli, seda lähen vaatama. Oli tantsufilmile. Step Up 4. Mul on tõsiselt hea meel, et polnud tollele punapäise tüdrukuga animafilmile. Ma vihkan animafilme. Huvitav, kas ma oleks ikka oma lubadusele kindlaks jäänud ja tollele läinud? Vist mitte. Ma murran pidevalt endale antud lubadusi, see on väga lihtne! Kuigi iga korraga sureb midagi iseloomust... Aga suva! See on lihtne!