Pärnu!!!

Jah, lõpuks jõudsin Pärnusse! Veel suve lõpus, ühel viimastest headest ilmadest. Sutsti, paariks tunniks. Käisin isegi ujumas, kui sa loed püksisäärte üles keeramist ja jalgadega vees solberdamist ujumiseks... vastasel juhul mitte. Aga siiski. Ma ootasin rannas pingi peal, kui Helen ujumas käis. Kuulasin tema tahvelarvutist Lana Del Reyd. Nii hea heli oli kõrvaklappidel.

 

Läksime nelja autoga Tartust Pärnusse ja samamoodi neljaga tagasi. Minu jaoks küll täielik rekord, tegelikult saaks sama otsa ka kahe autoga läbida, aga seekord juhtus nii. Kõik ütlesid a la, et ma sõidan siit kaheksa kilomeetri kaugusele, aga tulge ikka peale. Ja nii veetsime päris palju aega tee ääres. Minnes sadas veel veits vihma, aga me peitusime Heleni vihmavarju alla ja kuulasime magedat üheksakümnendate muusikat, mis mulle veel totaalselt meeldib, mida ma aga kunagi tunnistada ei tahaks. Kui auto peatus, karjusin Helenile: "Ruttu, pane muusika kinni!" ja tormasin ust lahti tegema. Äkki ei võta peale, kui Backstreet Boysi kuuleb. Vangutab pead ja ütleb: "No see nüüd küll ei lähe, tüdrukud. Oodake järgmist lolli."

Ükskord peatus isegi minibuss ja käskis meil peale tulla. Kuigi ma üldsegi ei hääletanud bussi, ega ma lollakas ei ole. Aga nii häid bussijuhte leidub!

 

Aahh, Pärnu on ikka parim. Mingi laksu saab kätte juba nii väikesest külaskäigust. Kesklinn ja rand ja sada kilomeetrit pikk tee linna ääreni, kust saab hääletama hakata (see pole üldsegi nii pisike linn, vaid kahtlaselt pikk!), ja üldse kõik majad ja kohvikud... mulle nii meeldib! Ilm läks ka spetsiaalselt ilusaks, kui me kohale jõudsime, õndsus!

Kui me siis tagasi tulime, nojaa... teine auto, mis meid Viljandini viis, sisaldas kahte meest, kellest üks oli ikka väga kena. Tõmmu ja slaavilik, kuigi väitis, et on puhas eestlane. Ta võttis meid ristküsitluse alla nagu ikka tehakse, ainult et kuidagi väga agressiivselt. Mul tekkis tunne, nagu ta oleks hunt ja meie jänesed ja kohe ta nabib meid kinni ja sööb ära. Ja millised silmad tal veel olid! Huultelt ka ei saanud pilku lahti. Ta oli suht sarmikas... või seisnes see selles, et ta hetkekski vait ei jäänud? Samas kui autojuht ütles terve reisi jooksul umbes viis sõna. Alati on nii, et kui neid on autos kaks tükki, siis üks räägib mõlema eest ja teine on vait kui surm. Juhtub kuidagi nii olema.

Helen arvas pärast, et tal see sarm on õpitud käitumine: naistele lihtsalt alati meeldis, mida ta ütles, sest ta on kena, ja nüüd ütlebki, mida tahab, kellele tahab, ja see enesekindlus või ülbus tõmbab järjest uusi inimesi ligi! Täiesti jube.

Kui me Viljandis järgmist autot ootasime, siis ega suurt muust ei rääkinud kui nendest huultest ja silmadest :D Aga selle aja peale hakkas juba vaikselt hämarduma, autosid jäi vähemaks ja kui mingi vene papi peatus ja ütles, ta kaheksa kilti mingisse teeristi sõidab edasi, mõtlesin, kurat küll! Nagu needus oleks peal! Kui seal teeristis maha pandi, oli lihtsalt pauhti! pimedaks läinud ja meie ilusti Viljandi ja Tartu vahel kinni. Siis jäi autosid aina vähemaks ja meil hakkas pisut kõhe. Jumala hea, et ikka kahekesi olime, ma ei tea, mis ma üksi oleks teinud. Lõpuks mingi naine pidas kinni, ütles, et pidi juba mööda sõitma, aga vaatas, et kuidas meid siia pimedasse ikka jätab, ja vajutas pidurit. Ta oli ka kunagi hääletanud ja mõistis biiti. Täielik ingel ikka. Enne ühtteist maandusime õnnelikult Tartus. "Tee autode TOP3," käskis Helen enne lahkuminekut. Ma kaua ei mõtelnud. "Nr 1 on see Hunt, kellega me nüüd tulime, nr 2 on see teine kena mees, kellega me saime hommikul Viljandini, ja nr 3 on viimane naine, sest ta on elupäästja."

"Mul on täpselt sama TOP3," nõustus H pärast mõtlemist.

Üldiselt oli ikka väga meeleolukas ja rohkem kui Pärnu ise jäi meelde tulek ja minek. Eks teel veetsime ka oluliselt rohkem aega kui kohapeal. Aga tõesti, kui oleks saanud näiteks üheainsa autojuhiga otse kohale, aga too oleks igav või lihtsalt vaikne olnud või mingi kahtlane (nagu eile juhtus), noh, poleks pooltki nii meeldejääv reis tulnud. Seega meil tegelikult vedas.

 

Eile kõmpisin linna teise äärde, et Tabiverre põrutada ja Tiinat-Marilit külastada. Muidugi ka pisikest T-d. Mees, kes mind peale võttis, elas Tabiveres ning isegi tundis Tiinat, pmst naaber, nii et sain täpselt Tiina värava ette. Superluks, kas pole? Jõudsin kolm minutit hiljem kui olin lubanud. "Ma mõtlesin juba, et kuhu sa jääd," naeris Tiina. Katsu ise hääletades nii täpselt organiseerida! Minu meelest eriti osav. Eile oli ka hästi soe, nii et kui me väikese T-ga Tabika peal ringi jalutasime, oli nii mõnus. Nagu veel soe ja suvi, aga samas õhus midagi sügisest, tunned õhus uusi algusi...

Auto lasi meid üle tee. "Muidugi ta peab mind laskma, ma olen noor ema," ütlesin vankrit lükates. T jäi kohe magama, ja kui ta ei maganud, siis vahtis sealt vankrist eriti armsalt otsa. Vahel vaatas kordamööda mind ja Tiinat, mind ja Tiinat. Ta on lihtsalt maailma armsaim väike poiss! Ja käitus täpselt Justin Bieberi laulu järgi:

Whenever you smile, I smile.

 

Seega mul oli kogu aeg lai naeratus või siis võigas grimass näol, et teda naerma ajada. Nii armas!! Praegu ka tuleb naeratus näole.

Tiina ja Marili ja lapsuke tulid saatma, kui tagasi hääletasin. Mingi papiga sõitsin minema ja siis läks alles huvitavaks. Lihtsalt tõenäosus vist: kui nii palju hääletad, siis ei saa ühel hetkel enam kõik kogemused positiivsed olla. Papi oli  üle 60 ja kurt, aga hakkas kohe oma eraelust ja kolmest autost (no kahtlen) jutustama, rääkis, tal viimane armuke ka noor, üle kahekümne. Ei tea, kust pimedate ühingust ta sellise leidis, võib-olla lihtsalt luiskas. Ma ei saa aru, mida selline vanamees mõtleb, kas tal reaalsusetaju kadunud? Mis universumis see küll juhtuks? Ei saa aru. Oleks ta siis naljaga mõelnud, aga sada protsenti tõsiselt mõtles ja mitu korda küsis üle... Ja kippus patsutama mind. Kusjuures ta oli nii kurt, et ma pidin talle kolm korda otse kõrva EI! karjuma, enne kui ta aru sai. Aga nii kui sealt välja sain, judisesin üleni. Väljend ilane vanamees sai  ilusti illustreeritud.

Samas kui Hunt enne autost maha minekut kergelt põlvele patsutas, olin pettunud, kui ta käe ära võttis, ja patsutasin teda vastu. Nii et kõik sõltub taustsüsteemist, mõnele ajaks ise kohe käed külge.

 

Igatahes. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi tore. Ja kui sinul praegu midagi teha pole, siis köögis on kindlasti pekk jumala saagimata. Mine tee see ära.