Anne-Mai beebiblogi

"Sellepärast tulebki vahetevahel hääletada," ütlesin ma Helenile, kui Elvas autost välja ronisime, "sest nii huvitavate tüüpidega võib kokku sattuda." Meil vedas autoga. Ma ei tahtnud sinna üldse peale minna, sest tagaistmel laiutas ja urises suuur saksa lambakoer ning ma kardan paaniliselt koeri (näiteks jalutan kellegagi ja vastu tuleb pisike armas kutsikas. Selle asemel, et talle pai teha, nihkun ma vaikselt niimoodi, et kui kutsikas osutub tapjakoeraks, tabaks ta esimesena minu kaaslast, mitte mind). Aga Helen istus ise taha koera juurde, kes varsti koonu käppade alla peitis ja jube armsaks muutus. Ja juht oli meeletult jutukas - H ütles pärast, et jutt jooksis nagu raadio-DJ-l. Mingi hetk püüdsime lihtsalt kõik üksteisest üle rääkida, sest kõigil oli oma point vaja selgeks teha. Ta väitis ka, et ta tunneb minu lemmikkunstnikku terves maailmas, mille peale ma väga elevile läksin ja käskisin edasi öelda, et ma armastan teda. Samas tagasi mõeldes oli see ilmselge name-dropping. Ta mainis ka, et tal on USA-s paar maja jne. Nagu väike uhkustamine ikka.

Elvas oli mõnus. Eile hommikul veel oli nii soe, et Helen sai ujuma minna ja mina natuke päikest. Pladistasin niisama jalgadega vees ja pikutasin paadisillal ning palav oli. Mingi hetk hakkas vihma sadama. Me pugesime põõsa alla peitu ja ma jõin seal oma siidrit ja itsitasin, sest ega see põõsas midagi kinni küll ei pidanud ja jube paadialuse tunne tekkis seal tilkuvana põõsa all juues. Elva värk noh - seal ei vaata keegi viltu. Kui tagasi hakkasime hääletama, läks päris pikalt, sest vihmaga saab üldse halvemini peale, aga lõbus oli ikka. "Serhhhio Rrrraamos," korrutasin vahepeal endamisi - sest nii pidavat nad hääldama Hispaanias. Hästi lopsakalt. "Vamos Rrramos," ümises Helen mõtlikult. Lõpuks saime mingi hull-vana auto peale. Ma veel mõnitasin, kui see lähenes, et mis kuradi auto see üldse on, aga ta peatas ja korjas meid peale, nii et pääsesime lõpuks. Pidi olema 1973. aastast, mahtuniversaal, ja tegelikult oli vahva. Iga päev juba sellist ei näe. Tee ääres inimesed ka vaatasid, kui me mööda põristasime.

Õhtul Tartuffile mingit prantsuse filmi vaatama. Ei pea vist mainimagi, et melanhoolne film nagu kõik Tartuffil, aga nii hea! Superduper! Õhtuks oli meeeletult külmaks läinud, nii et oma teksade ja salli ja jaki ja kampsuniga ikkagi lõdisesin seal. Film algas talvekaadritega, nii et kuidagi veel külmem hakkas, ja ma mõtlesin peale esimest viit sekundit, kas ta juba ära ei lõppe. Aga siis hakkas meeldima ja isegi väga. 

Juuksuris käisin. Nii hea tunne, kui sinuga tegeldakse. Lasin natuke järku võtta.

Nüüd tundub, nagu oleks Polina aasta vanemaks saanud. Mul on kingitus pakitud, nii et näeme seal.

P.S. Elvas sajab alati. Ma ütlen kogu aeg, et olgu mujal mis ilm tahes, kui meie Elvasse sõidame, siis seal on äikesetorm. Eile äikest polnud, aga kui sadama hakkas, ma lihtsalt naersin. Pluss nii kui me oma uunikumiga Tartusse jõudsime, oli seal selge taevas ja päikesepaiste. Ma pean lihtsalt järeldama, et jumal vihkab Elvat.