,

Käisin üle pooleteise kuu jälle Puhjas. Puhja on ikka Puhja. Tore, noh. Pidin bussiga minema ja tulema ka, avastasin, mulle üldse enam ei meeldi bussiga sõita. Eriti siis, kui see täis on. Keegi istub su kõrval ja tal on palju pagasit, aga jutuajamist pole üldse. Juttu ajab ainult keegi oma mobiiliga, ja ikka vanal tuntud teemal, kuidas Birxil läheb. Klassika. 

Üldiselt hääletamine teeb bussisõidule vägagi ära.

Esimene asi, mida ma endale koju jõudes valmistasin - praetud suvikõrvits. Keerasin neid lahtiklopitud munas ja pannile. Maitsev. Jõime kogu aeg kohvi. Õhtul tegi ema karaskit, ma tahtsin kirjutada: tegime karaskit, aga meenub, et mina küll sõrmegi ei liigutanud. Sellepärast tuligi hea.

Hommikul kiired pannkoogid ja bussile. Hästi ilus päikeseline hommik oli. Üle tee kasvasid kompostihunnikus päevalilled, jumala parim looming. Ilus ja kasulik.

Eile õhtul istusime kambaga Tsink Plekk Panges. Alguses oli hästi lõbus, pärast läks nukramaks, ainult Polina oli endiselt rõõmus ja rõõsa. Tema ju iseendaga hüvasti jätma ei pidanud, ma arvan, et ta võttis enda ilusti kaasa. Polina tegi ka nüüd Eestiga mõneks ajaks lõpparve. Nüüdseks peaks ta ilusti oma sihtkohas platsis olema. Tore, aga samas kurb ka...

Heleniga rääkisime jälle oma tänavanurgal, enne kui lahku läksime. Nii soe oli. Tsink Plekk Pange väliterrassil üleval kõrgel oli sellepärast väga sümpaatne, et üldse külm ei olnud ja igal pool põlesid hämarad lambikesed nagu jaaniussid, ja kõik tegid vesipiipu (meie mitte; blokk) ja üleüldse, et oli hilissuvine õhtu. Need on alati sümpaatsed. Jõudsin koju, käisin ruttu duši all ja märkasin tuld kustutades, et võrratu udu oli hetkega Tartu vallutanud. Tegin akna rohkem lahti, et natuke udu ka minu juurde sisse pääseks. See valitses terve öö ja tükk hommikut ka takkajärgi. Kena...